Material ekphrasis: bringing together new materialisms and ekphrastic studies

Date

2023-09-13

Journal Title

Journal ISSN

Volume Title

Publisher

Abstract

Kui antiikajal kasutati terminit „ekfraas”, et viidata mentaalset visualiseerimist ergutavale kõnele, siis kaasaegses diskursuses kasutatakse seda mõistet kirjeldamaks erinevaid intermediaalseid nähtusi, alates maalide, skulptuuri ja fotograafia kirjanduslikest kirjeldustest kuni filmidesse integreeritud maalikunstini. Käesolev doktoritöö käsitleb ekfrastiliste kirjelduste ja kujutiste funktsioone kirjanduses ja filmis ning uurib, kuidas ekfraas transformeerib kujutist, juhtides seega tähelepanu materiaalsusele ja kehastumusele. Materiaalsusele orienteeritud analüüs toetub uusmaterialismi teooriatele, millel on kaks eesmärki: esiteks, ületada dualistlikke vastandeid (keha ja vaim, loodus ja kultuur, materiaalsus ja tähendus); ja teiseks, vaidlustada ideed, et materiaalsus on passiivne objekt. Doktoritöö koosneb viiest peatükist. Esimene peatükk annab ülevaate termini „ekfraas” kasutamisest alates antiikajast kuni tänapäevani. Selles peatükis näitan, et kontseptsiooni dünaamiline areng on seotud muudatustega 20. sajandi diskursiivsetes praktikates, mis on samuti materiaalsed ning tehnoloogia arengutest sõltuvad. Teises peatükis töötatakse välja materiaalsusele orienteeritud tüpoloogia, mille eesmärgiks on pakkuda paremat arusaamist erinevatest ekfrastilistest transformatsioonidest. Tüpoloogia eesmärgiks on uurida erinevaid viise, kuidas ekfraas vaidlustab dualisme ning toob esile materiaalset agentsust. Järgnevad peatükid – peatükid 3, 4 ja 5 – käsitlevad juhtumianalüüsi vormis ekfraasi kirjanduses ja filmis, kaasa arvatud Pedro Almodóvari „Nahk, milles ma elan” (2011), Nuala Ní Chonchúiri „Alasti” (2009), Ciaran Carsoni „Natüürmort” (2019), Derek Mahoni „Sügistuul” (2010), ja Lars von Trieri „Melanhoolia” (2011). Neid peatükke ühendab eesmärk uurida, kuidas ekfrastilised transformatsioonid vaidlustavad dualistlikke vastandeid. Samas peegeldab peatükkide järjekord materiaalsuse käsitlust mitmel skaalal, alates biokunsti mikroskoopilisest skaalast Almodóvari filmis „Nahk, milles ma elan” kuni inimkogemuse skaalani Carsoni luulekogus „Natüürmort” ning ökoloogiliste protsesside makroskoopilise skaalani von Trieri filmis „Melanhoolia”. Materiaalsuse analüüs mitmel skaalal – alates mikroskoopilisest kuni makroskoopiliseni – näitab, et ekfraas vaidlustab dualisme ja antropotsentrismi mitmel viisil, rõhutades muu hulgas rakkude agentsust, kehastunud kogemust ja ökoloogilisi protsesse. Seega on ekfraas võimas vahend (ümber) kujundamiseks meie arusaama kunstist ja maailmast.
If in antiquity the term ekphrasis was used to denote a speech that stimulates mental visualization, then in contemporary discourse, ekphrasis refers to a wide array of intermedial phenomena, from descriptions of paintings, sculpture, and photography in literature to the integration of paintings in film. In this dissertation, I explore how contemporary literature and films engage with artworks (paintings and other media). I focus on how ekphrasis transforms images, thereby drawing attention to materiality and embodiment. My matter-oriented approach to ekphrasis is informed by new materialist thought, which pursues a twofold aim: first, to overcome dualisms, such as matter and meaning, body and mind, nature and culture; second, to challenge the view of matter as a passive object. The dissertation is divided into five chapters. In Chapter 1, I provide an overview of the changing usage of the term ekphrasis from antiquity to the present and show that the dynamic development of the concept of ekphrasis is entangled with changes in material-discursive practices and environments. In Chapter 2, I develop a matter-oriented typology of ekphrastic transformations that can be used to analyze ekphrasis both in literature and in film. The typology gives me tools and terminology for examining the different ways in which ekphrasis can subvert dualisms and foreground material agency. The subsequent chapters – Chapter 3, Chapter 4, and Chapter 5 – are structured around case studies, including ekphrases in Pedro Almodóvar’s film The Skin I Live In (2011), Nuala Ní Chonchúir’s collection of short stories Nude (2009), Ciaran Carson’s poetry collection Still Life (2019), Derek Mahon’s poetry collection An Autumn Wind (2010), and Lars von Trier’s film Melancholia (2011). The three analytical chapters are united by the aim to explore how ekphrastic transformations challenge and go beyond dualistic concepts, while the order of the chapters allows me to examine materiality at multiple scales, starting from the microscopic scale of bioartistic practices in Almodóvar’s The Skin I Live In, moving to the human scale of everyday experience and artmaking in Carson’s Still Life, and finally turning to the unfamiliar more-than-human scales of ecological processes in Mahon’s ekphrastic poetry and the cosmic scale of weird planetary forces in von Trier’s Melancholia. My analysis of materiality at differing scales – from microscopic to planetary – shows that contemporary ekphrasis challenges dualisms and anthropocentrism in multiple ways – from putting into focus the agency of cells and embodied experience to foregrounding large-scale ecological processes. Ekphrasis, thus, serves as a powerful tool for (re)shaping our understanding of art and the world.

Description

Väitekirja elektrooniline versioon ei sisalda 4. peatükki, mis põhineb publikatsioonil

Keywords

ekphrasis, interdisciplinary relations, image, literary theory, art theory

Citation