Sirvi Autor "Laane, Karl Lembit" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 3 3

Parteisüsteemide heitlikkus 40 Euroopa riigis vahemikus 1991-2019 ning selle seos tööpuudusega
(Tartu Ülikool, 2019) Laane, Karl Lembit; Toomla, Rein, juhendaja; Niitsoo, Margus, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Johan Skytte poliitikauuringute instituut
Parteisüsteemide heitlikkus (volatiilsus) on üks enim uuritud esindusdemokraatliku poliitilise süsteemi (eba)stabiilsuse mõõdikuid riigiteadustes, olles kasutusel 1979. aastast. Viimase ulatuslikuma uurimuse selle põhjal viisid 2007. aastal läbi Jan-Erik Lane ja Svante Ersson 38 Euroopa riigi kohta vahemikus 1991-2006. Nad jõudsid selles kolme järelduseni. 1. Põhja- ja Lõuna-Euroopa parteisüsteemide heitlikkused on suuresti võrdsustunud, samas kui Lääne- ja Ida-Euroopa näitajad erinevad suurel määral. 2. Kõige tugevamalt seletab erinevusi riikide inimarengutase. 3. Mida enam ühtlustub Euroopas sotsiaalmajanduslik arengutase, seda enam ühtlustub ka Euroopa regioonide heitlikkus. Käesolevas töös on uuritud samuti parteisüsteemi heitlikkust ja kõrvutatud seda sotsiaalmajandusliku muutujaga, ent peale ajaraami pikendamise ja kogu heitlikkuse andmestiku arvutamise 329 valimise kohta on laiendatud ka Euroopa riikide valimit 38-lt 40- le, võttes vaatluse alla heitlikkuse kümnenditi, asendatud inimarenguindeks Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni arvutatud tööpuuduse näitajaga ning seostatud heitlikkust ja tööpuudust Taagepera „loogilise“ „fikseeritud eksponentmudeliga ühes positiivses kvadrandis“. Töös selgub, et Lane & Erssoni prognoos täitunud ning erinevalt eelmistest kümnenditest, mil heitlikkuste pingereas sai pea eranditult tõmmata Ida- ja Lääne-Euroopa vahele eraldusjoone, on 2010. aastatel näha (vähemalt keskväljal) „tõmblukuloogikat“ (nagu on olnud tööpuuduse osas juba 1990. aastatest saati). Taagepera kriteeriumite rakendamisel väljendub heitlikkuse ja tööpuuduse suhe võrrandina H=T0,7. Selle aluseeldused on aga nõrgad ning R2 analoogi järgi on see kogunisti negatiivse seletusvõimega (erinevalt lihtsast lineaarmudelist ja mudelist H= e-1*T0,3). Edaspidi oleks hea arvestada majandusliku ebakindluse mõju puhul heitlikkusele ka teisi tegureid (näiteks indeksina) ning loogilise mudeli nõudeid rakendada seal, kus need suurema tõenäosusega kehtiksid – parteisüsteemide heitlikkuse ja killustatuse vahel.
Poliitika uurimine, õppimine ja õpetamine: riigiteaduste 2017 aastakonverentsi ettekannete kogumik
(Tartu Ülikool, 2018) Kilp, Alar; Laane, Karl Lembit; Urmann, Helen; Johan Skytte poliitikauuringute instituut
Vabariikluse mõtteloo mõju Eesti Vabariigi loomise aruteludele
(Tartu Ülikool, 2023) Laane, Karl Lembit; Pärtel Piirimäe, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Tartu Ülikool. Filosoofia osakond
Käesoleva väitekiri analüüsib lääne vabariikluse mõtteloo mõjusid Eesti Vabariigi 1920. aasta põhiseaduse ja riigikorra kujundamisele Asutavas Kogus. Töö eesmärk on vastata küsimustele, missugused vabariikluse ja poliitilise mõtteloo autorid mõjutasid Asutava Kogu liikmete seisukohti, nendevahelisi arutelusid ning kuidas; missugused klassikalised vabariiklikud mudelid esinesid Eesti Vabariigi loomise aruteludes, missugune neist jäi peale ning miks otsustati lõpuks just sellise ning mitte teistsuguse vabariigi mudeli kasuks. Töö koosneb kahest osast. Esimene osa annab ülevaate lääne vabariiklikust mõtteloost või seda mõjutanud tüviautoritest Platonist ja Aristotelesest kuni 19. sajandi parlamentaristideni. Teine osa analüüsib selle põhjal Asutava Kogu kokkutulemisele eelnenud poliitilist ja intellektuaalset konteksti ning Asutava Kogu arutelusid vabariigi valitsemise ajutise korra (ajutise põhiseaduse) ja põhiseaduse enda üle. Kõige ulatuslikumat mõju avaldasid neile aruteludele Hobbes, Montesquieu, USA föderalistid, 19. sajandi parlamentaristid ning kohati ka jakobiinlik tõlgendus Rousseaust. Samas olid kõik peale viimase neist lähtekohaks rohkem parempoolsetele ning vasakpoolsed lükkasid tihti nende argumentatsiooni tagasi. Ajutise põhiseadusega kehtestati jakobiinlik-astilik tõlgendus Šveitsi riigikorrast, samas kui selle praktilise läbikukkumise tõttu liiguti põhiseaduse enda aruteludes juba (pool)parlamentaristliku mudeli juurde, mida eristas tüüpilisest parlamentarismist riigipea puudumine ning rahva otsustav roll valitsuse, parlamendi ja rahva tahte kooskõla tagamisel rahvaalgatuste ja -hääletuste kaudu.