Browsing by Author "Liik, Peeter"

Now showing 1 - 3 of 3

Live data prototype of a mechanical water-meter digitiser
(Tartu Ülikool, 2022) Liik, Peeter; Aboumalwa, Ahmed, juhendaja; Orav, Heili, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Arvutiteaduse instituut
Remote reading using smart metering is the modern and efficient way of gathering consumption data from the users of water, electricity, gas, and other utilities. Smart metering has eliminated the need for the user to report the readings manually to the utility company. On the other hand, it has assured the utility company of a consistent and reliable data feed. Although many households in Estonia enjoy the comfort of smart metering for different utilities, smart metering water consumption seems to be lagging behind the others. Most Estonian households, especially the apartments, still report water readings manually. This thesis aims to build a live data prototype of a digitiser that would add the main benefits of a smart meter, remote reading, and consumption history to a regular mechanical analogue water meter. Thus, serving as a viable low-cost intermediate substitute to an actual smart meter. Building a live data prototype proved that making a low-cost substitute for a smart meter using optical character recognition tool to turn analogue readings from a picture into machine-readable data is possible, and this solution can be turned into a product.
Spordi otsereportaaž Vancouveri taliolümpiamängudel ETV, NBC, CTV, SVT, YLE, ZDF ja Eurospordi näitel
(Tartu Ülikool, 2010) Liik, Peeter; Unt, Aune, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaal- ja haridusteaduskond; Tartu Ülikool. Ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituut
Televisiooni spordireportaažidele iseloomulikud jooned Eesti, USA ja Briti ajakirjanduspraktikas
(Tartu Ülikool, 2013) Liik, Peeter; Unt, Aune, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaal- ja haridusteaduskond; Tartu Ülikool. Ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituut
Käesoleva magistritöö eesmärgiks oli uurida televisiooni spordireportaaži žanrit ja välja tuua sellele iseloomulikke jooni, mis ilmestaksid žanri tehnilisi ja metodoloogilisi toimimismehhanisme. Selleks intervjueerisin viit Eesti spordireporterit, kes tegelevad (või tegelesid) igapäevaselt televisioonis spordivõistluste kommenteerimisega ning uurisin kümmet televisiooni spordireportaaži (seitse jalgpalli ja kolm kergejõustiku) salvestust nii Eesti, Briti kui ka USA telekanalitelt. Mitmed Eesti spordireporterid tõid välja, et televisiooni spordireportaaži tegemine ei ole õpitav ning toetub suuresti reporteri andekusele. Mina aga leidsin, et erinevate reportaažide vahel on mitmeid sarnasusi ja tehnilisi nüansse, mis korduvad olenemata reportaaži tegijast. Sellest tulenevalt jõudsin järeldusele, et spordireportaaž on oma subjektiivsele loomule vaatamata siiski õpitav, kuna koosneb suuresti metodoloogilistest elementidest. Tuginedes Eesti spordireporterite intervjuudele ja uuritud spordireportaažidele, võib välja tuua kaks üldisemat olulist nüanssi, mis on hea spordireportaaži aluseks. Esiteks tuli välja, et olulisel kohal on spordiala tundmine, mis ühest küljest koosneb konkreetsest ettevalmistusest ehk operatiivsest informatsiooni kogumisest konkreetse võistluspäeva tarvis. Kuid veelgi olulisemal kohal on pidev ettevalmistus ehk pidev spordialaga kursis olemine ja selle jälgimine, ilma milleta ei ole võimalik ka parima improvisatsioonivõime juures olla piisavalt informatiivne. Teiseks ilmnes, et head reportaaži iseloomustab sujuv koostöö reporterite vahel, mille aluseks on ennekõike rollijaotus. Kui minu bakalaureusetööst selgus, et Eesti spordireportaažide nõrgem tase võrreldes lääne riikide analoogidega peitub suuresti just nimelt reporteri ja eksperdi omavaheliste rollide kehvas või liialt häguses jaotuses (Liik 2010), siis antud töö suuresti kinnitas seda. Samas selgus ka, et USA reportaažidele omane äärmiselt range rollijaotus, kus reporteril on üksnes kirjeldamise ja instrueerimise roll ning eksperdil argumentatiivne osa, ei ole ideaalne alternatiiv, kuna võib reportaažile kui loomult subjektiivsele žanrile liialt steriilsena ja loominguliselt pärssivana mõjuda. Eesti ja USA mudeli alternatiivina kerkis esile hoopis Briti mudel, kus reportaaži rollijaotused ei olnud reporteri ja eksperdi vahel niivõrd ranged, kuid hoidsid siiski selgelt struktuuri ja samal ajal säilis žanrile omane subjektiivne omapära. Viimase olulise punktina saab välja tuua, et reportaažide stiililisi erinevusi tingib kõige enam spordialade tempokuse erinevus ning see omakorda sõltub konkreetsele spordiala reportaažile omasest emotsionaalse pinge vaheldumise tempost. Reportaaži stiililised erinevused tulevad mängu seejuures mitte ainult erinevate spordialade puhul, vaid ka ühes konkreetses reportaažis, kuna emotsionaalse pinge vaheldumine dikteerib, mida ja kuidas reporter (koos eksperdiga) parasjagu reportaaži ajal räägib. Käesolevas töös selgus, et emotsionaalse pinge astmest sõltub nii see, millist sõnavara reporter parasjasti kasutab, kui palju reporter räägib kui ka see, kas reportaaži tekst on sisult argumentatiivne, instrueeriv või kirjeldav. Emotsionaalse pingekõvera vahendamise oskus oli ka see, mille poolest Eesti spordireporterid oma Briti ja USA kolleegidele kõige rohkem alla jäid. Muuhulgas oli üks peamisi sellise erinevuse põhjustajaid fakt, et Eesti spordireporterid ei oska üldjuhul reportaažis emotsionaalse pingekõvera vahendamise ja seadmise võttena kasutada vaikust ning pigem üritavad eetrit igal võimalikul hetkel täis rääkida. Edasistest võimalikest uurimissuundadest saabki ühena välja tuua emotsionaalse pingekõvera vaheldumise uurimise erinevate spordialade puhul, et täpsemalt selle vaheldumist tingivaid tegureid välja selgitada ning kvantitatiivsel kujul täpsemalt spordialade omavahelisi võrdlusi välja joonistada. Antud töö uuris seda valdkonda vaid põgusalt ning jõudis järeldusteni emotsionaalse pingekõvera kui reportaažide peamise erinevuse dikteerija kohta alles teiste uurimiseesmärkide kõrval. Lisaks võib spordireportaaži uurimist jätkata antud žanri teise olulise osapoole ehk ekspertkommentaatori rolli täpsema analüüsimisega ning seda ennekõike just intervjuude abil. Antud töö käsitleb ekspertkommentaatori rolli reportaažis kõigest reportaažinäidete analüüsimise kaudu. Kolmanda võimaliku uurimissuunana pakun välja riikide spektri laiendamist. Näiteks ei ole antud töös ega minu bakalaureusetöös käsitletud Venemaa või Lõuna-Euroopa spordireportaaže, mis esmasel vaatlusel ei lähe stiiliselt kokku seni uuritud Lääne- ja Põhja-Euroopa ning USA reportaažide stiiliga ning väga võimalik, et nad moodustavad seetõttu omaette huvitava spordireportaažide koolkonna.