Sirvi Autor "Lotman, Maria-Kristiina, juhendaja" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 15 15

Achilleuse viha analüüs "Iliases" Euagriose kaheksa logismos’e põhjal
(Tartu Ülikool, 2022) Oiso, Annika; Lotman, Maria-Kristiina, juhendaja; Toomet, Elo-Mall, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Tartu Ülikool. Klassikalise filoloogia osakond; Tartu Ülikool. Maailma keelte ja kultuuride kolledž
Ateena akropoli kirjelduse kommenteeritud tõlge Pausaniase teosest "Hellase kirjeldus"
(Tartu Ülikool, 2023) Tomson, Avely; Novikov, Kadri, juhendaja; Lotman, Maria-Kristiina, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Tartu Ülikool. Klassikalise filoloogia osakond; Tartu Ülikool. Maailma keelte ja kultuuride instituut
Emily Dickinsoni luule võtmesõnade tõlketehnikad Doris Kareva eestindustes
(Tartu Ülikool, 2025) Abroi, Anne-Mari; Lotman, Maria-Kristiina, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Tartu Ülikool. Maailma keelte ja kultuuride instituut; Tartu Ülikool. Tõlkeõpetuse ja -uuringute osakond
Töö eesmärk on vaadata, milliseid tõlketehnikaid on Doris Kareva kasutanud Emily Dickinsoni luuletusi tõlkides ning nende valikute mõjusid luuletustele. Töö peamised uurimisküsimused on sellest tulenevalt: milliseid tõlketehnikaid on kasutatud? Kas ja kuidas on eri tõlketehnikate rakendamise tulemusel võtmesõnad ja nende tähendused muutunud? Kas ja kuidas on eri tõlketehnikate kasutus luuletust üldiselt mõjutanud ja muutnud? Oluline on ka mainida, et töö eesmärk ei ole mitte tõlkele hinnangut anda, vaid analüüsida, mis on eestindustes muutunud või välja jäänud. Muutuste ja väljajättude olemasolu ei ole halb ega negatiivne, sest täpne tõlge on ilukirjandustekstide puhul võimatu. Seda erinevatel põhjustel nagu keeltevahelised erinevused, eksisteeriv sõnavara, sõnade kaastähendused, kultuurilised varjundid jne.
Info leidmise strateegiad Antiik-Rooma komöödiates Plautuse ja Terentiuse näitel
(Tartu Ülikool, 2018) Luuk, Merili; Lotman, Maria-Kristiina, juhendaja; Viiding, Kristi, juhendaja; Tartu Ülikool. Klassikalise filoloogia osakond; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Partneri või auditooriumiga tähendusrikka suhte loomiseks tuleb teist inimest mõista võimalikult paljudel tasanditel. Esmalt kasutame sõnu, mingisugust keelt, millega oma mõtteid ja tundeid edasi anda. Kuid sõnade mõistmine ja tõlgendamine võib olla äärmiselt keerukas, sest kõigepealt on vaja aduda teise inimese öeldud sõnade otsest, leksikaalgrammatilist tähendust (Erelt jt 1997: 548) ning seejärel juba teist, sõnadele omistatud aktuaalset tähendust ja sellega kaasnevaid emotsioone ja suhtumist. Põhiküsimused on ajast aega olnud samad: „Kuidas inimest täielikult mõista? Kuidas informatsiooni välja selgitada?“. Käesolev magistritöö keskendubki eeltoodud küsimustele vastuse otsimisega antiikaja kontekstis ning magistritöö käsitleb Rooma komöödiakirjanike Titus Maccius Plautuse (255/254/250 eKr – 184 eKr) ja Publius Terentius Aferi (195/4 v 185/4 – 159 eKr) komöödiates esinevaid info leidmise strateegiaid ja –tehnikaid.
Kreeka elemendi vahendamine Plautuse komöödia „Pseudoluse“ tõlgetes
(Tartu Ülikool, 2020) Shkuratova, Anna; Lotman, Maria-Kristiina, juhendaja; Tartu Ülikool. Klassikalise filoloogia osakond; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Tartu Ülikool. Maailma keelte ja kultuuride kolledž
Oma komöödiates rakendas Plautus oma kaasaja ladina keele rikkalikke võimalusi, hilisemal loomeperioodil aga pöördus tema tähelepanu kreeka leksikale, mida ta hakkas aina enam oma näidenditekstides kunstipärasuse nimel kasutama. Ühe sellise aspektiga on seotud antud magistritöö. Nimelt analüüsitakse selles töös kreekapärast keelekasutust „Pseudoluses“ ning sellise leksika edasiandmist inglise-, eesti- ja venekeelsetes tõlgetes. Töö eesmärgiks on analüüsida inglise, eesti ja vene Plautuse „Pseudoluse“ tõlkeid ning pöörata tähelepanu sellele, kuidas erinevatesse sihtkeeltesse tõlkinud autorid käsitlesid kreekapäraseid elemente edasiandmisega hakkama. Siinjuures toetutakse Andrejs Veisbergi tõlkestrateegiate eristusele [Veisbergs 1997].
Kreeklaste teispoolsus arhailiste ja klassikaliste tekstide näitel: kontseptsioon ja strukturaalne analüüs
(Tartu Ülikool, 2022) Sumre, Kertu; Lotman, Maria-Kristiina, juhendaja; Toomet, Elo-Mall, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Tartu Ülikool. Klassikalise filoloogia osakond; Tartu Ülikool. Maailma keelte ja kultuuride kolledž
Näidendi interlingvistilise tõlke osakaal ja roll lavastuses kui intersemiootilises tõlkes ja polüsemiootilises struktuuris
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-08-27) Lass, Raili; Sütiste, Elin, juhendaja; Lotman, Maria-Kristiina, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
See doktoritöö on eelkõige tõlkijatele suunatud rakenduslik uurimus näidendite tõlkimisest ja sellest, kuidas mõjutab näidendi funktsioon ja positsioon lavastuses tõlkija tööd. Uurimusel on kolm põhilist eesmärki. Esmalt soovis autor kaardistada lavastuse polüsemiootilise struktuuri selliselt, et seal oleks oma koht ka näidendi tõlkel. Lavastust käsitletakse siinkohal (tõlke)näidendi intersemiootilise tõlke sihttekstina, kusjuures kaardistatud struktuur moodustab selles tähendust kandvad süsteemid. Kui draamatõlke funktsioon lavastuses on leitud, otsib autor vastust küsimustele, kas ja kuidas mõjutab see funktsioon näidendi tõlget ja tõlkija tööd. Võrdluseks on antud ülevaade levinumatest lähtekohtadest, mis on esinenud draamatõlget käsitlevates teoreetilistes uurimustes viimastel aastakümnetel. Olemasolevate käsitluste taustal tunnetas autor, et nendes puudub praktiline ja metoodiline lähenemine näidendite tõlkimisele, ehk teisisõnu – tõlkija lähenemine tuleneb pigem individuaalsest kogemusest ja puudub süsteemsem praktiline vaade. Lähtudes draamatõlke funktsioonist ja draamatõlke teooriast, pakub autor näidendite tõlkimiseks välja tõlkesemiootilise lähenemise – tõlkija saab laenata töövõtteid oma kõige lähematelt „kolleegidelt“, kes on näitekirjanik ja näitlejad. Näitlejate tööriistakastist saab kasutada Stanislavski meetodiga sarnast lähenemist, ehk mõelda iga tegelase kõne puhul antud olukorrale ja tegelase eripärale ning sellise tunnetuse põhjal luua tõlge, mis toetaks näitleja rolliloomet. Kuna tõlkija käsutuses on eelkõige keelelised vahendid, saab ta luua karakterit sarnaselt näitekirjanikuga, kes annab igale tegelasele oma hääle.
Naistevahelised loitsud kreeka armumaagias
(Tartu Ülikool, 2025) Neljand, Betty Jacklin Jennifer; Volt, Ivo, juhendaja; Lotman, Maria-Kristiina, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Tartu Ülikool. Maailma keelte ja kultuuride instituut; Tartu Ülikool. Klassikalise filoloogia osakond
Minu bakalaureusetöö eesmärgiks on anda oma panus seni küllaltki vähe uuritud valdkonna arendamiseks, milleks on antiikaja loitsude uurimine. Tahan ka populariseerida loitsude uurimist eelkõige Eestis, kuid ma ei soovi populariseerida nende loitsude loitsimiseks kasutamist. Eesmärkide saavutamiseks tõlgin eesti keelde kõik teadaolevalt säilinud antiikajast pärit loitsud, kus üks naine sunnib teist naist end armastama. Tõlgete lugemise hõlbustamiseks lisan neile kommentaari ja sisukokkuvõtte koos loitsu lühiülevaatega. Teema põhjalikumaks avamiseks kirjutan eraldi peatükid pikemalt needustahvlitest, armuloitsudest ja naistevahelisest armastusest antiikajal.
Põhisõna kordus relatiivlauses Caesari kommentaaride näitel
(Tartu Ülikool, 2020) Klaus, Kristin; Lotman, Maria-Kristiina, juhendaja; Tartu Ülikool. Klassikalise filoloogia osakond; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Tartu Ülikool. Maailma keelte ja kultuuride kolledž
Antud magistritöö eesmärgiks on võimalikult põhjalikult kirjeldada ja analüüsida põhisõna kordust relatiivlauses ning relatiivfraasiga algavas lauses. Uuritavaks materjaliks on Caesari teosed „Commentarii de bello Gallico“ („Kommentaarid Gallia sõjast“; Aulus Hirtiuse lisatud VIII raamat välja arvatud) ja „Commentarii de bello civili“ („Kommentaarid kodusõjast“) täies mahus. Uurimise alt on välja jäänud ka Caesari korpusse kuuluvad, kuid tema enda poolt mitte kirja pandud „De bello Alexandrino“ („Aleksandria sõjast“), „De bello Africo“ („Aafrika sõjast“) ja „De bello Hispaniensi“ („Hispaania sõjast“).
Rooma komöödia trohheilise septenaari meetriline ja rütmiline struktuur
(2006) Kuuse, Annika; Lotman, Maria-Kristiina, juhendaja
Rütmilised lauselõpud 14. sajandi ladinakeelsetes ning itaalia rahvakeelsetes proosateostes
(2020-10-13) Mikkel, Annika; Lotman, Maria-Kristiina, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Antiikajal kujunesid välja spetsiifilised proosarütmi põhimõtted, mille kohaselt tuli proosat rütmistada teistmoodi kui luulet, kasutades fraaside lõpul kindlaid rütmiskeeme. Klassikaline proosarütm baseerus eri kvantiteediga (raskete ja kergete) silpide vaheldumisel. Sajandite jooksul see süsteem lihtsustus ning kvantiteedi kõrval muutus oluliseks ka sõnarõhk. Keskaegne proosarütm baseerus ainult sõnarõhul (st rütmiskeemides vaheldusid rõhulised ja rõhuta silbid) ning sel põhimõttel rütmistatud lauselõppu kutsuti cursusʼeks. Oma doktoritöös uurisin seda, milliseid proosa rütmistamisviise ja millises ulatuses esineb nii 14. sajandi itaalia rahvakeelses kui ladinakeelses proosas: kas on keelte vahelisi erinevusi, kas eri autorite puhul on märgata eelistatud või välditud lauselõpurütme? Uurisin ka sõnapiiride paigutust lauselõpurütmides. Uurimuse keskmes olid Dante Alighieri (1265-1321) proosavormis tekstid, kuid võrdleval eesmärgil analüüsisin valimeid nii Dante kaasaegsete autorite Franco Sacchetti, Giovanni Boccaccio ja Giovanni Villani kui ka 16. sajandi autorite Pietro Bembo ja Niccolò Machiavelli teostest. Eraldi analüüsisin ladina- ja itaalia rahvakeelseid tekstivalimeid ning samuti võrdlesin omavahel sama autori erinevaid teoseid ja võimalusel ka sama teose erinevaid peatükke. Uurimistöö tulemuste põhjal on näha, et 14. sajandil esines rütmilisi lauselõppe nii ladina- kui itaalia rahvakeelses proosas. Cursus’i leidub kõikide analüüsitud autorite igas valimis, kuid nende kasutamises tulid analüüsiga esile märkimisväärsed erinevused nii ladina- ja itaaliakeelse proosa vahel kui ka erinevate autorite vahel. Kohati on eri autoritel võimalik täheldada üsna kindlaid eelistusi teatud cursus’te kasutamisel. Dante teoste analüüs näitas, et tema ladinakeelsetes tekstivalimites on cursus’te esinemissagedus väga kõrge just esimestes peatükkides ning erinevate lauselõpurütmide esinemine võib ühe valimi raames peatükiti olulisel määral erineda. Ka Dante itaaliakeelsetes teostes õnnestus osades peatükkides tuvastada teatud lauselõpurütmide oodatust suurema esinemuse. Doktoritöö tulemused pakuvad mitmeid suundi, millele tulevastes analüüsides keskenduda.
Sappho sapfilise stroofi ja kuusteistsilbiku meetriline ja semantiline struktuur
(Tartu Ülikool, 2017) Arukask, Anni; Lotman, Maria-Kristiina, juhendaja; Tartu Ülikool. Klassikalise filoloogia osakond; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Sidusus ja terviklikkus tsenseeritud kirjandusteoses Ernest Hemingway "Kellele lüüakse hingekella" tõlke näitel
(Tartu Ülikool, 2023) Kull, Karin; Gielen, Katiliina, juhendaja; Lotman, Maria-Kristiina, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Tartu Ülikool. Tõlkeõpetuse ja -uuringute osakond; Tartu Ülikool. Maailma keelte ja kultuuride instituut
Teatriteaduse erialase terminoloogia analüüs Willmar Sauteri teose "Eventness" kahe peatüki tõlke näitel
(Tartu Ülikool, 2018) Lass, Raili; Lotman, Maria-Kristiina, juhendaja; Saro, Anneli, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Tartu Ülikool. Tõlkeõpetuse ja -uuringute osakond
Magistriprojekt koosneb Willmar Sauteri teose „Eventness“ kahe valitud peatüki tõlkest ja tõlkeanalüüsist. Tõlge jääb õppematerjaliks Tartu Ülikooli teatriteaduse osakonna tudengitele. Tõlkimisel rakendati funktsionaalset tõlketeooriat ja toetuti peamiselt Peter Newmarkile. Funktsionaalse tõlketeooria järgi pandi paika nii sihtteksti kui tõlke funktsioon ja sihtgrupp; sellest lähtuvalt määratleti tõlkeprobleemid ja dominant, mis on terminoloogiline täpsus. Kõige mahukam osa tõlkeanalüüsist keskendus teatriteaduse erialase terminoloogia analüüsile sisuliste selgituste kaudu. Analüüsi käigus läbiti protsess teatri teoreetilistest alustest ja tänapäevasest teatrikäsitlustest kuni tõlkeraskuste ja -lahendusteni.
The analysis of the elements of Greek tragedy in Donna Tartt's novel The secret history
(Tartu Ülikool, 2024) Havrylyshyn, Anna; Gielen, Katiliina, juhendaja; Lotman, Maria-Kristiina, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Tartu Ülikool. Maailma keelte ja kultuuride instituut; Tartu Ülikool. Anglistika osakond
Throughout history, Greek tragedies have consistently inspired writers across generations and epochs. Contemporary writers also look to Greek tragedies as a guide for crafting narratives that both captivate and horrify readers. This thesis examines how the incorporation of elements from Greek tragedy contributes to the development of the plotline and characters in Donna Tartt's novel, The Secret History. The introduction identifies the research gap based on existing studies on Tartt's novel by examining what aspects have not been adequately addressed or explored in previous research. The first chapter introduces the theoretical framework that will be employed for analyzing the elements of Greek tragedy in the novel. Specifically, it focuses on Aristotle’s Poetics, which outlines six categories essential to a tragedy: plot, character, reasoning, diction, song, and spectacle. The emphasis is also placed on exploring the depiction of the tragic hero, with particular attention given to the investigation of a specific tragic flaw: hubris. In the second chapter, an analysis is conducted on the characters within the novel to determine whether their actions and resulting qualities correspond to Aristotle’s description of tragic characters. The analysis focuses on the character of Henry Winter, who is presented as the tragic hero of the novel. Additionally, the character of Richard is analyzed as embodying the role of the chorus within the novel. The conclusion of the thesis summarizes the main findings of the study and explores how these findings contribute to the existing research on both the novel and the use of Classical narratives in contemporary literature.