Sirvi Autor "Maripuu, Anne-Liis" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 1 1

The role of modern dance in shaping artistic and gender discourses in Estonia in the 1920s
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-09-30) Maripuu, Anne-Liis; Saro, Anneli, juhendaja; Einasto, Heili, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Doktoritöös uurin, kuidas jõudis moderntants Eestisse ja millist mõju avaldas see valitsevale soolisele ja kunstilisele diskursusele. Moderntants on lavatantsu žanr, mis sündis 20. sajandi alguses ja jõudis Eestisse sajandi teisel kümnendil. Erinevalt balletist olid moderntantsu juhtfiguurideks naised. Uus kunstivorm andis neile tööd ja sellega võimaluse elada iseseisvat elu. Lisaks sellele said naised võimaluse teostada end nüüd ka koreograafina, s.t tantsude loojana. Kõrvale heideti kõik, mis oli balletiga seotud, lavale jõudsid uued lood uutmoodi naistegelastega, kes väljendasid end „vabalt“ liikudes. Moderntantsu sünniga lõppes balleti ülimus lavatantsus. Kasutan mõistet „moderntants“ katusmõistena. Moderntantsu sees on võimalik eristada erinevaid suundumusi, mis erinesid liikumiskeele ja tehnika poolest. Vaatlusaluse perioodi olulisimateks suundumusteks olid plastiline tants ja väljendustants (saksa keeles Ausdruckstanz). Uurimistöö hõlmab ajaperioodi 1910. aastate keskpaigast kuni 1930. aastate lõpuni, erilise tähelepanu all on 1920. aastad, mil moderntants saavutas suure populaarsuse ja kujunes kõrgelt hinnatud kunstivormiks. Väitekiri keskendub kahele vähe uuritud tantsijale ja koreograafile, Elmerice Partsile (1878–1974) ja Gerd Neggole (1891–1974). Mõlemad olid 1920. aastatel tegevad peamiselt soolotantsijatena. Mainimata ei saa jätta Herman Kolti nime, kellega Parts 1926. ja 1927. aastal esines. Doktoritöö koosneb katuspeatükist ja neljast artiklist. Artiklites analüüsin erinevatele mõistetele ja teooriatele tuginedes moderntantsuga seotud diskursuseid: Edward Saidi rändavate teooriate mõiste ja Dongchao Mini edasiarenduse abil vaatlen, mis juhtub tantsuspetsiifilise teadmisega, kui need satuvad uude kultuurilisse konteksti. Transgressiivsuse mõiste abil uurin saja aasa eest valitsenud kunstidiskursust ja analüüsin, kust jooksis piir kunsti ja mitte-kunsti vahel. Jacques Rancière’i kunstide režiimi mõiste aitab kõige paremini välja tuua moderntantsu transformatiivse potentsiaali. Judith Butleri soo performatiivsuse mõistele tuginedes vaatlen, kuidas Parts ja Neggo kujundasid omaaegset soodiskursust.