Sirvi Autor "McNamara, Eoin Micheál" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 6 6

listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
A Time for Alternative Options? Prospects for the Nordic-Baltic Security Community During the Trump Era
(Helsinki: Finnish Institute of International Affairs, 2017) McNamara, Eoin Micheál
listelement.badge.access-status Embargo ,
Between Trump's America and Putin's Russia: Nordic-Baltic Security Relations amid Transatlantic Drift
(Royal Irish Academy, 2017) McNamara, Eoin Micheál
With the ‘return of geopolitics’ in Europe signalled in earnest by Russia’s illegal annexation of Crimea in 2014, this article examines the implications of DonaldTrump’s unpredictable US security policy for regional security in Northern Europe. While Trump’s public rhetoric chastising NATO creates uncertainties for Europe’s security, his administration’s policy has remained committed to NATO’s deterrence efforts. Against initial expectations for US-Russia rapprochementbased on realpolitik during the Trump era, controversies and the administration’s security policy actions have brought some unexpected discord in relations with Russia. A realist ‘grand bargain’ between Moscow and Washington that marginalises Nordic and Baltic security interests has become a remote prospect. Despite these reprieves, enhanced Nordic-Baltic security and defence cooperation is increasingly necessary. Overcoming occasional divergence in strategic preferences for effective military cooperation will ensure that the Nordic and Baltic states can strengthen regional deterrence and improve political relations with the Trump administration in an era of possible ‘transatlantic drift’.
listelement.badge.access-status Embargo ,
From the Cold War’s End to the Ukraine Crisis: NATO’s Enduring Value for Estonia’s Security Policy
(2018) Kasekamp, Andres; McNamara, Eoin Micheál
Upon restoring its independence in 1991, Estonia immediately looked westwards. There was a strong societal consensus to leave the Soviet legacy behind as quickly as possible and ‘return to Europe’. The lesson of history that guided Estonian foreign and security policymakers was the failure of neutrality to save Estonia from Soviet military occupation in 1940. The conclusion drawn from this experience was to never again to be alone without allies. The consistent strategic goal, as formulated by Estonia’s first president, Lennart Meri, has been to ensure Estonia’s security by embedding the country as deeply and tightly as possible in international (especially Western) institutions and organizations. That same strategy is equally relevant today.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Promoting stability in the Middle East? The American alliance with Saudi Arabia after the “Rebalance”
(Helsinki: Finnish Institute of International Affairs, 2016) McNamara, Eoin Micheál
listelement.badge.access-status Embargo ,
Restraining Rivalries? US Alliance Policy and the Challenges of Regional Security in the Middle East and East Asia
(Royal Irish Academy, 2016) McNamara, Eoin Micheál
Barack Obama’s US presidency clearly signalled that America aims to re-order its foreign policy preferences to emphasise Asia. This article examines the challenges for US alliance management in the Middle East and East Asia, the two regions that have encountered the sharpest turnaround in terms of the US strategic attention received, as measured by the past decade. The threat of regional rivalries, linked to wider nuclear proliferation, lingers over both these regions. In addressing the Middle East, this article will focus on the problematic US-Saudi alliance; this arrangement represents a fragile regional linchpin, preventing further nuclear proliferation and regional destabilisation. By comparison, East Asia is a far more stable security order. However, it is argued that the US will continue to face a difficult balancing act between its accommodation of China’s ‘peaceful rise’ and the credible assurance of its nervous allies: Japan, Taiwan and South Korea.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
The risk society’s stabilisation failure? an analysis of NATO and the international security assistance force in Afghanistan
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-04-17) McNamara, Eoin Micheál; Berg, Eiki, juhendaja; Kasekamp, Andres, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond
Käesolevas doktoritöös käsitletakse Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (NATO) stabiliseerimise ebaõnnestumist Afganistanis Afganistani stabiliseerimine oli ülemaailmse terrorismivastase sõja keskmes, mille käigus NATO rakendas märkimisväärseid tsiviil- ja sõjalisi ressursse, toetamaks ülesehitustöid nõrkades riikides ja ennetamaks globaalseid riske. Külma sõja järgses unipolaarsuses jäi Lääne sekkumisele ja stabiliseerimisele suunatud strateegia suuresti vaidlustamata. Vaatamata materiaalsetele ja struktuurilistele eelistele jäid paljud NATO eesmärgid Afganistanis lõpuks saavutamata. Kuid materiaalsetele ja struktuurilistele eelistele vaatamata jäid paljud NATO eesmärgid Afganistanis lõpuks saavutamata. Sellest tuleneb ka käesoleva doktoritöö uurimisprobleem, mis keskendub riskiühiskonna kontseptsiooni seletusvõimele julgeoleku-uuringutes. Riskiteoreetikud väidavad, et hilismodernsus on oluliselt muutnud lääneriikide ja lääne organisatsioonide strateegilisi väljavaateid, mis tõstatab küsimuse, kas NATO ebaõnnestumine Afganistani stabiliseerimisel tulenes riskiühiskonna põhiliste kontseptuaalsete omadustega seonduvatest eksimustest? Selles väitekirjas analüüsitakse riskiühiskonna omadusi ning uuritakse nende mõju stabiliseerimispoliitikate puudujääkidele. Töös tuvastatakse viis põhitunnust: riskiühiskonna lähtepunktiks on „ohutus ennekõike“, see prioriseerib utilitaarseid tulemusi, see rõhutab globaliseerumise süvendatud riske, see on tulevikku suunatud ja rõhub ennetusele, ning see püüab järjepidevalt riske juhtida. Keskendudes rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude Afganistanis (ISAF) missioonile aastatel 2002 kuni 2014, väidab doktoritöö, et riskiühiskonna karakteristikud mõjutasid paljusid NATO stabiliseerimispüüdluste ebaõnnestumisi Afganistanis suurel määral. NATO ebaõnnestumised osundavad riskiteooria vastuolule, mille kohaselt julgeolekut küll tähtsustakse, kuid strateegiline ambitsioon on väike. NATO ärevust tekitav „ohutus ennekõike“ vaade tingis arvukalt mittepühendunud tsiviil- ja sõjalisi poliitikaid. Kuid NATO Afganistani-kogemus paljastas ka mõningaid olulisi kõrvalekaldeid riskiteooriast. Riskiteooria pisendab ideoloogilisi mõjusid poliitikatele, kuid liberaalse ideoloogia killud mõjutasid siiski mõningaid vigasid stabiliseerimispoliitikates.