The risk society’s stabilisation failure? an analysis of NATO and the international security assistance force in Afghanistan
Kuupäev
2025-04-17
Autorid
Ajakirja pealkiri
Ajakirja ISSN
Köite pealkiri
Kirjastaja
Tartu Ülikooli Kirjastus
Abstrakt
Käesolevas doktoritöös käsitletakse Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (NATO) stabiliseerimise ebaõnnestumist Afganistanis Afganistani stabiliseerimine oli ülemaailmse terrorismivastase sõja keskmes, mille käigus NATO rakendas märkimisväärseid tsiviil- ja sõjalisi ressursse, toetamaks ülesehitustöid nõrkades riikides ja ennetamaks globaalseid riske. Külma sõja järgses unipolaarsuses jäi Lääne sekkumisele ja stabiliseerimisele suunatud strateegia suuresti vaidlustamata. Vaatamata materiaalsetele ja struktuurilistele eelistele jäid paljud NATO eesmärgid Afganistanis lõpuks saavutamata. Kuid materiaalsetele ja struktuurilistele eelistele vaatamata jäid paljud NATO eesmärgid Afganistanis lõpuks saavutamata. Sellest tuleneb ka käesoleva doktoritöö uurimisprobleem, mis keskendub riskiühiskonna kontseptsiooni seletusvõimele julgeoleku-uuringutes. Riskiteoreetikud väidavad, et hilismodernsus on oluliselt muutnud lääneriikide ja lääne organisatsioonide strateegilisi väljavaateid, mis tõstatab küsimuse, kas NATO ebaõnnestumine Afganistani stabiliseerimisel tulenes riskiühiskonna põhiliste kontseptuaalsete omadustega seonduvatest eksimustest?
Selles väitekirjas analüüsitakse riskiühiskonna omadusi ning uuritakse nende mõju stabiliseerimispoliitikate puudujääkidele. Töös tuvastatakse viis põhitunnust: riskiühiskonna lähtepunktiks on „ohutus ennekõike“, see prioriseerib utilitaarseid tulemusi, see rõhutab globaliseerumise süvendatud riske, see on tulevikku suunatud ja rõhub ennetusele, ning see püüab järjepidevalt riske juhtida. Keskendudes rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude Afganistanis (ISAF) missioonile aastatel 2002 kuni 2014, väidab doktoritöö, et riskiühiskonna karakteristikud mõjutasid paljusid NATO stabiliseerimispüüdluste ebaõnnestumisi Afganistanis suurel määral. NATO ebaõnnestumised osundavad riskiteooria vastuolule, mille kohaselt julgeolekut küll tähtsustakse, kuid strateegiline ambitsioon on väike. NATO ärevust tekitav „ohutus ennekõike“ vaade tingis arvukalt mittepühendunud tsiviil- ja sõjalisi poliitikaid. Kuid NATO Afganistani-kogemus paljastas ka mõningaid olulisi kõrvalekaldeid riskiteooriast. Riskiteooria pisendab ideoloogilisi mõjusid poliitikatele, kuid liberaalse ideoloogia killud mõjutasid siiski mõningaid vigasid stabiliseerimispoliitikates.
This dissertation examines the North Atlantic Treaty Organisation’s (NATO) stabilisation failure in Afghanistan. Stabilising Afghanistan was a focal point in the Global War on Terror (GWOT) when NATO hosted substantial civilian and military power to support reconstruction in fragile states and prevent global risks. In post-Cold War unipolarity, Western grand strategy aiming to intervene and stabilise was largely uncontested. Despite material and structural advantages, many NATO aims in Afghanistan were eventually unmet. This inspires a research puzzle focused on the explanatory potential of the risk society concept in security studies. Risk theorists claim that later modernity has significantly altered the strategic outlooks of Western states and organisations, creating intrigue to question whether the principal reasons for NATO’s stabilisation failure in Afghanistan were caused by faults linked to risk society’s main conceptual characteristics? This dissertation reengages with these characteristics before examining if these underpinned flawed stabilisation policies. Five defining characteristics are identified: The risk society puts ‘safety first’; it prioritises utilitarian outcomes; it emphasises risks ‘aggravated by globalisation’; it is future-focused on prevention; and it seeks to continually manage risks. With a focus on the International Security Assistance Force (ISAF) between 2002 and 2014, the dissertation argues that the risk society’s characteristics closely influenced many stabilisation failures in Afghanistan. NATO’s failures lived up to the risk theory contradiction where security is prioritised, but with less strategic ambition. The risk society’s acutely anxious ‘safety first’ outlook conditioned many under-committed civilian and military policies. However, NATO’s experience in Afghanistan also illustrated some important deviations from risk theory. Risk theory downplays ideological policy influences, but liberal-ideological fragments still influenced some stabilisation policy flaws.
This dissertation examines the North Atlantic Treaty Organisation’s (NATO) stabilisation failure in Afghanistan. Stabilising Afghanistan was a focal point in the Global War on Terror (GWOT) when NATO hosted substantial civilian and military power to support reconstruction in fragile states and prevent global risks. In post-Cold War unipolarity, Western grand strategy aiming to intervene and stabilise was largely uncontested. Despite material and structural advantages, many NATO aims in Afghanistan were eventually unmet. This inspires a research puzzle focused on the explanatory potential of the risk society concept in security studies. Risk theorists claim that later modernity has significantly altered the strategic outlooks of Western states and organisations, creating intrigue to question whether the principal reasons for NATO’s stabilisation failure in Afghanistan were caused by faults linked to risk society’s main conceptual characteristics? This dissertation reengages with these characteristics before examining if these underpinned flawed stabilisation policies. Five defining characteristics are identified: The risk society puts ‘safety first’; it prioritises utilitarian outcomes; it emphasises risks ‘aggravated by globalisation’; it is future-focused on prevention; and it seeks to continually manage risks. With a focus on the International Security Assistance Force (ISAF) between 2002 and 2014, the dissertation argues that the risk society’s characteristics closely influenced many stabilisation failures in Afghanistan. NATO’s failures lived up to the risk theory contradiction where security is prioritised, but with less strategic ambition. The risk society’s acutely anxious ‘safety first’ outlook conditioned many under-committed civilian and military policies. However, NATO’s experience in Afghanistan also illustrated some important deviations from risk theory. Risk theory downplays ideological policy influences, but liberal-ideological fragments still influenced some stabilisation policy flaws.
Kirjeldus
Märksõnad
doktoritööd