Sirvi Autor "Merilai, Arne, juhendaja" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 20 32

Aira Kaalust Mari Saadini. Nõukogude eesti naisarenguromaan ja selle lugemisviisid
(2018-07-09) Ross, Johanna; Merilai, Arne, juhendaja; Olesk, Sirje, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond;
Väitekirjas vaadeldakse nõukogude eesti naisautorite teoseid, mida võib näha kui naisarenguromaane – romaane sellest, kuidas noorepoolne naistegelane elus oma kohta otsib, püüab jõuda selgusele oma tahtmistes ning lepitada neid sotsiaalsete ootustega. Nõukogude perioodi puhul on huvitav ennekõike see, kuidas kujutatakse naistegelase isiklikku ja ühiskondlikku arengut tingimustes, kus totalitaarne riigikord propageerib ülalt alla „naisemantsipatsiooni“ ideed, kuid praktika on märksa mitmekihilisem. Selle uurimiseks visandatakse väitekirjas kaks viisi neid romaane lugeda: esiteks tavapärase nõukogude eesti kirjandusloo osana, mispuhul on eelduseks, et (hea) kirjandus tõstab mässu valitseva korra ja nõukogude kirjandusideoloogia vastu; teiseks feministlike lugudena naiste ühiskondlikust eneseteostusest. Võiks arvata, et need kaks lugemisviisi on 180-kraadises vastuolus – naise „ühiskondlikuks saamine“ on igav ja võimutruu süžee, mida pole võimalik võtta tõsiseltvõetava arenguloona. Materjalist selgub aga, et nii lihtne on asi harva. Kommunismi rajale pöörduv kangelanna võib meenutada pahelist filmidiivat; tööelus pettuv ja tuumikperekonda ihaldav noor naine võib mõjuda väga nõukogulikuna. Lähema analüüsi all on peamiselt 1960. aastatest pärit sõjaromaanid Luise Vaherilt, Lilli Prometilt ja Aimée Beekmanilt ning peamiselt 1970. aastatest pärit nn abieluromaanid Veera Saarelt, Aimée Beekmanilt, Aino Pervikult ja teistelt. Üldise tendentsina joonistub välja, et naisautorite sõjaromaanides esindavad n-ö naiselikud argitoimetused isiklikku ja tsiviilelu, mis mängitakse välja vastandina avalikule, maskuliinsele, heroilisele sõjanarratiivile. Seevastu abieluromaanides kipub isegi intiimsfääri kujutamine ümber tõlgenduma avalik-ühiskondlikuks, lausa sotsioloogiliseks kommentaariks. Eelloona tutvustatakse kaht Aira Kaalu 1950. aastatel ilmunud pikemat proosateost, järelloona kaht Mari Saadi 1980.–1990. aastate romaani.
Charting artistic evolution: an essay in theory
(2018-10-15) Sobchuk, Oleg; Merilai, Arne, juhendaja; Moretti, Franco, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Tundub, et tänapäeva humanitaariteadusi huvitab vähe vastata küsimustele, mis algavad sõnaga miks. Miks olid maalid enne 1900. aastat peamiselt mimeetilised, kuid pärast 1900. aastat pigem abstraktsed? Miks saavutas vene romaan oma kõrgpunkti 19. sajandi teisel poolel, mitte varem ega hiljem? Miks on kaasaegses lüürilises luules ülekaalus vabavärss? Me õigupoolest ei tea. Tõenäoliselt ei ole neile küsimustele vastamine võimatu, kuid nendega tegelemiseks pole suuri pingutusi tehtud. Humanitaarteadustes on selle asemel kaldutud esitama lähedasi küsimusi, mis algavad sõnadega millal, kuidas või kes. Nii et miks miksi ei hinnata? Leian, et selle huvipuuduse juured on palju laiemas fundamentaalses probleemis: meil ei ole veel kunstiteooriat, mis võimaldaks meil vastata miks-küsimustele (või isegi neid esitada) – puudub diakrooniline kunstiteooria. „Kunstilise evolutsiooni kaardistamine: essee teooriast“ pakub välja just nimelt sellise katselise projekti. Töös väidetakse, et oleks kasulik, kui humanitaarteadustes viljeldava ideograafilise lähenemisega kaasneks teistsugune, täppisteadustes tavaline nomoteetiline lähenemine. Peaksime otsima mitte üksnes konkreetset – raamatut, autorit, stiilivõtet – vaid ka üldist: laiemaid ajaloolisi suundumusi, makromustreid, tektoonilisi nihkeid kunstiväljal. Uus distsipliin digihumanitaaria liigub selles suunas; selle abil tuvastatakse andmetes avaramaid mustreid ja suundumusi. Ent seda kasvavat informatsioonihulka, mis on kogutud keerukate meetodite abil, mis ulatuvad sentimendianalüüsist teema modelleerimiseni, on vaja ka seletada. Kuidas saame diakroonilisi muutusi mõtestada? Olen väitekirjas rakendanud kultuurievolutsiooni teooriat, et mõista kunsti ajalugu. Kunstivormid – võtted, süžeevalemid, žanrid – leiutatakse (kas suvalise juhuslikkuse või sihipärase brikolaaži kaudu); nad koguvad ja kaotavad populaarsust olenevalt sellest, kui edukalt nad meie ajus vajutavad „emotsioonide klaviatuuri“ klahvidele; edukaid kunstivorme reprodutseerivad hilisemad kirjanike või filmirežissööride põlvkonnad, kes hoiavad neid „elus“ aastakümneid või isegi sajandeid. Tutvustan kunstilise evolutsiooni neid ja mitmeid teisi üldpõhimõtteid ning kasutan neid, selgitamaks mitmesuguseid näiteid kunstiajaloost. Miks kasvasid Hollywoodi filmimeeskonnad aja jooksul suuremaks? Miks muutus detektiivifilmide ajaline struktuur keerukamaks? Miks on kirjandusväli nii ebavõrdne: käputäis kuulsaid kirjanike ning unustusse vajunud enamus? Miks ergutavad mõned sotsiaalsed keskkonnad kunstiloomet? Näitan, et kõiki neid miks-küsimusi on võimalik seletada sobivate meetodite – kvantitatiivsete eksperimentide – ning sobiva teooria – kultuurievolutsiooni – abil.
Dialoog varasema Liivi-tõlgendusega: Juhan Liivi luule tema kirjutise "Ääremärkused" valguses
(Tartu Ülikool, 2015) Kirs, Tanar; Merilai, Arne, juhendaja; Tartu Ülikool. Kultuuriteaduste ja kunstide instituut; Tartu Ülikool. Filosoofiateaduskond
Käesoleval magistritööl on kolm peamist eesmärki. Neist esimene on vaadelda senist Liivi-tõlgendust, kaardistades ja iseloomustades selle valdkonna põhi- ja sekundaarsed käsitlused. Teine eesmärk on analüüsida seni küllalt vähe tähelepanu pälvinud Liivi kirjutise „Ääremärkused“ temaatilisi suundumusi ning otsida selle pinnalt võimalusi seniste käsitluste täiendamiseks. Kolmas eesmärk on tõlgendada „Ääremärkuste“ valguses Liivi luuletekste.
Eduard Männik sotsialistliku realistina
(Tartu Ülikool, 2023) Sepajõe, Richard; Merilai, Arne, juhendaja; Tartu Ülikool. Kirjanduse ja teatriteaduse osakond; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Bakalaureusetöö töö eesmärgiks on avada ja defineerida Nõukogude Liidus ametlikuks ja ainsaks loomemeetodiks olnud sotsialistliku realismi olemust ning portreerida unustatud stalinismiaegset eesti kirjanikku Eduard Männikut ja teha sissevaade tema loomingusse, sealjuures analüüsides tema 1946. aasta jutukogu „Südamete proov“ vastavuses sotsialistliku realismi loomemeetodiga.
Eesti kirjanduselu Torontos
(Tartu Ülikool, 2014) Karus, Kathriin; Merilai, Arne, juhendaja; Noorhani, Piret, juhendaja; Tartu Ülikool. Kultuuriteaduste ja kunstide instituut; Tartu Ülikool. Filosoofiateaduskond; Tartu Ülikool. Kirjanduse ja teatriteaduse osakond
Bakalaureusetöö eesmärk on kirjeldada läänediasporaa ühe suurima eestlaste keskuse, Toronto, kirjanduslikku tegevust alates 1950. aastast tänapäevani. Uurimuses keskendutakse peamiselt ühiskondlikule küljele ja proovitakse välja selgitada Toronto kirjanduseluga seotud organisatsioonid, eestvedajad, kirjanduslikud nähtused ja kõige selle mõju eestluse säilitamisele. Bakalaureusetöö koosneb seitsmest peatükist. Esmalt vaadeldakse üldiselt pagulaselu ning eksiilkirjandusega kaasnevaid nähtuseid. Antakse ka ülevaade Kanada eesti kirjanduselust ja seal tegutsenud kirjanikest. Seda võib näha teemasse sissejuhatusena, seitsmendat ehk viimast osa aga eelnevaid peatükke kinnitavana. Viimases peatükis on proovitud kultuuritegelase, Hannes Oja, kaudu näidata üksikisiku panust, katsumusi ja õnnestumisi üpriski väikeses kogukonnas. Ülejäänud viies peatükis käsitletakse 1950-ndaid, 1960-ndaid, 1970-ndaid, 1980-ndaid ning kirjanduselu alates Eesti taasiseseisvumisest tänapäevani.
Eesti räpptekstide ja rahvaluule poeetika võrdlev analüüs
(Tartu Ülikool, 2023) Lajal, Lisanna; Merilai, Arne, juhendaja; Tartu Ülikool. Kirjanduse ja teatriteaduse osakond; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Bakalaureusetöö tegeleb räpptekstide ja rahvalaulude poeetika analüüsiga. Töö esimene peatükk annab ülevaate arhitekstuaalsuse mõistest ja selle erinevatest kasutusviisidest. Teine ja kolmas peatükk tegelevad konkreetsete tekstide analüüsiga, teises peatükis analüüsib autor rahvalaule, kolmandas peatükis räppluuletusi. Kõigi tekstide puhul peetakse silmas stroofikat, meetrikat (eriti väldete kasutamist ning rõhulibistust) ning riimikooslusi. Neljas peatükk võtab analüüsitud materjali kokku ja teeb sellest järeldused. Analüüsi jälgimise lihtsustamiseks on kõik tekstid koos märgetega lisatud uurimustöö lisasse.
Eesti ulmekirjanduse žanrid ja nende poeetika
(2017-04-18) Org, Andrus; Merilai, Arne, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Väitekirjas uurin eesti ulmekirjanduse žanreid ja nende poeetikat üldiste žanriteoreetiliste arusaamade ning spetsiifiliste žanrikirjelduste taustal, kaasates käsitlusse arvukalt ulmekirjandus-tekste. Kõige laiemas tähenduses hõlmab ulmekirjandus mitmesuguseid fantastilist laadi tekste (nii täiskasvanute kui ka laste- ja noortekirjandusest), milles kujutatud fiktsionaalsed maailmad erinevad mingi olulise tunnuse või omaduse poolest realismile omastest asjaoludest ja võimalikkuse tingimustest. Töös juhindun käesoleva sajandi eesti kirjanduskriitikas levinud tavast liigitada ulmekirjandus kui mastaapne superžanr kolmeks põhižanriks: ime-, õudus- ja teadusulmeks. Kirjeldan ja analüüsin eesti ulmekirjanduse põhi- ja alamžanreid, rakendades žanripoeetika vaatlusel deskriptiivset ja komparativistlikku lähenemisviisi. Ulmežanrite piiritlemine ja žanritekstide määratlemine on kahtlemata keerukas tegevus, sest ulmekirjanduse poeetilised võtted on teoseti äärmiselt variatiivsed ja sageli eklektilised, moodustades kas kanoonilise žanriulme või sporaadilise piirialaulme kihte. Töö pakub põhjaliku sissevaate eesti ulmekirjanduse ühte võimalikku žanrisüsteemi, mis hõlmab tekste alates 19. sajandi keskpaiga kunstmuinasjutust kuni 21. sajandi alguse aurupungini. Väitekirja osaks on seitse artiklit, milles olen tegelenud ulmekirjanduse teoreetilise määratlemise ja mõtestamisega, aga ka mitmete žanrispetsiifiliste küsimustega peamiselt eesti ulmeproosale keskenduva žanrianalüüsi näitel. Töö üldisest eesmärgipüstitusest tulenevalt vaatlen eesti ulmekirjanduse žanripoeetilisi tunnusjooni, süvenedes eri žanrite (nagu ime- ja õudusulme, alternatiivajaloo, maagilise realismi) kirjanduslikku spetsiifikasse. Mitmes artiklis rakendan kvalitatiivse žanrianalüüsiga haakuvat strukturalistlikku teema- ja motiivianalüüsi, mis võimaldab esile tuua tekstide dominantseid žanrielemente. Väitekirja lõpuks kujuneb diskursiivne tõdemus, et eesti ulmekirjandust on paljuski mõjutanud ajalooline ja kultuuriline kontekst, peamiselt kas algupärane folkloorne ainestik, teaduslik-tehnilise maailmapildi muutused või angloameerikalikud žanrieeskujud.
Ekstrapolatiivne kirjutamine
(2004) Tomberg, Jaak; Talvet, Jüri, juhendaja; Merilai, Arne, juhendaja
Emantsipeerunud meestegelased A. H. Tammsaare romaanide näitel
(Tartu Ülikool, 2018) Evisalu, Laura; Merilai, Arne, juhendaja; Tartu Ülikool. Kirjanduse ja teatriteaduse osakond; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Bakalaureusetöö eesmärk on näidata, milliste omaduste kaudu esindavad Anton Hansen Tammsaare romaanide meestegelased erinevaid tüüpe allutatud maskuliinsustest ning suurendada ka meesteemasid käsitlevate kirjanduslike uurimuste hulka. Töö teoreetiline peatükk annab ülevaate sotsiaalsetest ja ühiskondlikest muutustest 20. sajandi alguses, mis viisid lühiajalise maskuliinsuse kriisini. Tutvustatakse juhtiva ja allutatud maskuliinsuse mõistet, millest lähtuvalt on analüütilises osas käsitletavad tegelased eristatud teistest Tammsaare poolt kujutatud meestegelastest. Allutatud maskuliinsuse omaduste kujutamisega käib kirjanduses kaasas ka ematsipeerunud meeskarakteri mõiste. Töö empiirilises osas analüüsitakse Anton Hansen Tammsaare romaanide „Kõrboja peremees“, „Elu ja armastus“, „Tõde ja õigus“ IV ja „Ma armastasin sakslast“ meespeategelasi Villut, Rudolfit, Indrekut ning Oskarit lähtuvalt juhtiva ja allutatud maskuliinsuse teooriast.
Enesekolonisatsiooni tsiviliseeriv sündmuslikkus Jakob Pärna teoste "Oma tuba, oma luba" ja "Must kuub" ning A. H. Tammsaare romaani "Ma armastasin sakslast" näitel
(Tartu Ülikool, 2015) Kasak, Sander-Ingemar; Merilai, Arne, juhendaja; Tartu Ülikool. Kultuuriteaduste ja kunstide instituut; Tartu Ülikool. Filosoofiateaduskond
Käesoleva magistritöö eesmärgiks on analüüsida kolme teost. Nendeks on Jakob Pärna (1843–1916) jutustused „Oma tuba, oma luba“ (1879) ja „Must kuub“ (1883) ning A. H. Tammsaare (1878–1940) romaan „Ma armastasin sakslast“ (1935). Analüüs lähtub postkoloniaalsete uuringute meetoditest, millele on toestuseks lisatud Norbert Eliase (1897– 1990) teooria tsiviliseerumisprotsessist ning Alain Badiou’ (s. 1937) filosoofia sündmuslikkusest. Kuigi töö üheks eesmärgiks on analüüsida nimetatud teoseid, vaadeldes neis postkoloniaalsete kontseptsioonide lahtirullumist, siis samaväärseks eesmärgiks võib pidada Eliase ning Badiou’ filosoofiate sidumist postkoloniaalse meetodiga. Selle motivatsiooniks on teatava uudsuse importimine postkolonialismi uuringutesse.
Facebooki näitel kalambuuri õigustades
(Tartu Ülikool, 2024) Ott, Tambet; Merilai, Arne, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Tartu Ülikool. Kultuuriteaduste instituut; Tartu Ülikool. Kirjanduse ja teatriteaduse osakond
Foto funktsioon fiktsioonis
(Tartu Ülikool, 2014) Neier, Agnes; Merilai, Arne, juhendaja; Tartu Ülikool. Kultuuriteaduste ja kunstide instituut; Tartu Ülikool. Filosoofiateaduskond; Tartu Ülikool. Kirjanduse ja teatriteaduse osakond
Magistritöö analüüsib fotograafiliste kujutiste funktsiooni ilukirjanduslikes teostes. Töös antakse ülevaade sellest, kuidas fotograafilised kujutised funktsioneerivad, millisel kujul nad võivad esineda ilukirjanduslikes tekstides ning mis on nende funktsioon antud tekstides. Vaadeldakse, kuidas visuaalne materjal mõjutab kirjutatud narratiivi ja vastupidi, teisisõnu, millised on nende vastastikused mõjutused ning mis eesmärki täidavad fotod kirjanduslikes teostes. Töö on jaotatud kolme suuremasse peatükki. Esimene peatükk vaatleb pildilise pöörde ajalugu ja arenguid, joonistades välja põhilised probleemkohad ja teemad, mis esinevad sõna ja pildi, fotograafia ja kirjanduse uurimisel. Samuti on esimeses peatükis välja toodud verbaalsete ja graafiliste kujutiste erinevused ning fotograafiliste kujutiste spetsiifika. Teine suurem peatükk keskendub fotograafiliste kujutiste ja kirjanduse suhetele. Antakse lühike ülevaade fotograafia ja kirjanduse suhetest ajaloo jooksul, vaadeldakse, kuidas fotod hakkasid raamatutesse tekkima ning milline oli nende suhe kirjutatud narratiiviga. Samuti avatakse ekfraasi mõistet, mis viitab visuaalse reprsentatsiooni verbaalsele kujutamisele. Vaadeldakse lähemalt fotograafiliste kujutiste narratiivset võimet lugu edasi anda. Töö kolmas peatükk kasutab eelnevalt välja toodud teoreetilist korpust ning vaatleb fotode funktsioone ilukirjanduslikes teostes. Vaatluse alla on võetud neli eesti kaasaegset teost: Tõnu Õnnepalu „Paradiis” (2009), Kai Aareleid „Vene veri” (2011), Ene Mihkelson „Ahasveeruse uni” (2001) ning Andrus Kasemaa „Leskede kadunud maailm” (2012).
Ida mõjud Eesti luules
(2006) Sägi, Stella; Merilai, Arne, juhendaja
Ilmi Kolla ja tema aeg
(2006) Annuk, Eve; Merilai, Arne, juhendaja
Implikatuuri poeetika Baturini loomingus. Mittesõnaline tuletamine väljamõeldises
(Tartu Ülikool, 2013) Kilusk, Ott; Merilai, Arne, juhendaja; Tomberg, Jaak, juhendaja; Tartu Ülikool. Filosoofiateaduskond; Tartu Ülikool. Kultuuriteaduste ja kunstide instituut; Tartu Ülikool. Kirjanduse ja teatriteaduse osakond
Jaan Kross ja W.G. Sebald kui pettunud modernistid: kirjanike amodernne trajektoor "Tabamatuses" ja "Saturni rõngastes"
(Tartu Ülikool, 2016) Rattasepp, Märten; Merilai, Arne, juhendaja; Tomberg, Jaak, juhendaja; Tartu Ülikool. Kultuuriteaduste ja kunstide instituut; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Magistritöö koosneb kolmest suuremast peatükist, mis on jaotatud konkreetsemateks temaatiliseks alapeatükkideks. Esimene peatükk tutvustab üldisema sissejuhatusena Krossi ja Sebaldit, nende ühiskondlik-poliitilis-kultuurilist tausta ning teatud intrigeerivalt kokkulangevaid tendentse, millest moodustub kirjanikke ühendav kogemuste tasapind. Peatükis on ära toodud mitmed kriitilised mõttekäigud, mis iseloomustavad mõlema kirjanikku üldfilosoofilisi tunnetusi. Töö teine ja ühtaegu kõige mahukam peatükk eemaldub põgusalt Krossist ja Sebaldist, et võtta Bruno Latouri, Ian Hackingu ja Robert Scholesi jt teadustööde abil kokku modernsuse-postmodernsuse-amodernsuse trajektoor. Kolmas peatükk liigub üld- või ideaalabstraktsema teooria rajalt tagasi partikulaarsema Krossi ja Sebaldi vaatluse juurde, et teoreetilise külje potentsiaalset vohamist ning laialivalgumist veidi koondada, tasakaalustada ja rakendada, tõmmates ringi uuesti kokku. Näitlikustavaks materjaliks on Krossi romaan „Tabamatus― ning Sebaldi proosateos „Saturni rõngad―, mille võrdlemisel ilmneb (mittetäielik) hulk poeetilisi-narratiivseid praktikaid, mida kirjanikud oma kirjatöödes rakendavad.
Juhan Viidingu luule viisistamine
(Tartu Ülikool, 2023) Lünekund, Maarja; Merilai, Arne, juhendaja; Tartu Ülikool. Kirjanduse ja teatriteaduse osakond; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Bakalaureusetöö teemaks on Juhan Viidingu luuletekstide viisistamine. Töö esimene sissejuhatav peatükk annab ülevaate Juhan Viidingu musikaalsusest. Töö teine peatükk keskendub Juhan Viidingu ja ansambli Amor Trio loomingule, esmalt antakse ülevaade ansambli tegevusest ja seejärel võrdlev analüüs originaallugude ja kaverite vahel. Töö kolmas peatükk keskendub Viidingu ja Ehala ühisele loomingule, kõigepealt väike ülevaade loomeprotsessist ja seejärel laulude analüüs. Neljas peatükk koosneb Juhan Viidingu ja Ruja loomingulise koostöö ülevaatest ning laulude analüüsist.
Jumalannakujutluse võrdlus teostes Hasso Krulli "Jumalanna pesa" ja Riina Grethieli "Suure Jumalanna müsteeriumid"
(Tartu Ülikool, 2015) Ambre, Monika; Altnurme, Lea, juhendaja; Merilai, Arne, juhendaja; Tartu Ülikool. Kultuuriteaduste ja kunstide instituut; Tartu Ülikool. Filosoofiateaduskond
Käesoleva bakalaureusetöö eesmärgiks on anda kirjeldav-võrdlev ülevaade kahe teose jumalannakujutlusest: Hasso Krulli „Jumalanna pesa“ ja Riina Grethieli „Suure Jumalanna müsteeriumid“. Uurimistöö on interdistsiplinaarne, hõlmates allikmaterjali ja uurimisvõtteid nii kirjandusteadusest, folkloristikast, võrdlevast usundiloost kui semiootikast. Töö laiemaks eesmärgiks on uurida ja võrrelda autorite jumalannakujutlusi ning proovida selgusele jõuda, millist uut religioosset kujutlust nad loovad. Sellest tulenevalt tegelen antud töös autorite maailmavaateliste väärtuste uurimisega, jättes kõrvale esteetilised ja poeetilised väärtused. Puudutan ka tänapäeval populaarsust koguva jumalannakultuuri ja -religiooni tagamaid, mida mõjutab sooline võrdõiguslikkus.
Kirjanduslikud omailmad ja nende autobiograafilised lätted
(2016-10-14) Melts, Brita; Kurvet-Käosaar, Leena, juhendaja; Merilai, Arne, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond.
Väitekiri keskendub kirjandusliku omailma kui eripärase nähtuse analüüsile ja biosemiootikast laenatud ning kirjandusteadusele kohandatud termini ’omailm’ selgitamisele, milles vilksamisi on tuginetud ka kultuuri- ja kirjandusgeograafilistele arusaamadele. Kirjanduslikku omailma võib defineerida tegelikust geograafilisest maastikust tõukuva, kuid dokumentaalset ümbruskonnakujutust subjektiivsete tõlgenduste ja väljamõeldisega põimiva mudelmaailmana, mille keskmeks on autobiograafiline (mina)tegelane. Väitekiri ei uuri niisiis mitte igasuguseid fiktiivseid maailmu, vaid kirjanduslik omailm kätkeb spetsiifilist reaalse ja väljamõeldud geograafia vaheala, mida esitatatakse küll ilukirjanduslikes teostes, ent milles ei kao side päris maastike ja kohalooliste faktidega – ning olulisim on see, et selle keskmeks olevat (mina)tegelast kujutatakse autoriga varjamatult samu biograafilisi üksikasju jagava subjektina. Nii nagu biosemiootiline omailm tähendab sihipärast ja valikuliselt moodustatud isendikeskset keskkonnakuvandit, mis ei kattu üksüheselt füüsilise tegelikkusega, kujutab ka kirjanduslik omailm kirjaniku meelte, tahete ja valikute alusel reaalsest paikkonnast loodud subjektiivset kuvandit, füüsilise ruumi ümbervermimist puhtisiklikuks mentaalseks sopikeseks, millele on sageli antud ka fiktiivne toponüüm. Kirjandusliku omailma ulatuse, tunnused ja elemendidki määrab autor oma eelistuste alusel, enamasti on selle olulisimateks komponentideks reaalselt olemasolevad ning autorile tähenduslikud kohad, millegi poolest eripärased inimesed, erinevad looduslikud elemendid, hooned, dokumentaalsed (ajaloo)sündmused, ent teoseks saanud keskkonnatõlgendustesse lülituvad ka unelused, kujutlused, faktidest võõritavad paisutused/tihendused, sihipäraselt maastikega seostatud emotsioonid, mälestused jne. Töö põhiosas on analüüsitud peamiselt nelja kirjandusliku omailma juhtumit: Karl Ristikivi Arkaadiat, Andrus Kasemaa Poeedirahu, Tõnu Õnnepalu Paradiisi ja Lauri Pilteri Airootsit.
Kordused Hando Runneli luuletsüklis "Ilus maa"
(Tartu Ülikool, 2024) Karell-Narrusk, Kai; Merilai, Arne, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Tartu Ülikool. Kultuuriteaduste instituut; Tartu Ülikool. Kirjanduse ja teatriteaduse osakond
Hando Runnel on kordusterikas luuletaja. Magistritöö annab ülevaate poeetilistest kordamistest kõla- ja lausekujundi tasemel. Tööl on kolm olulisemat eesmärki: (1) sõnastada korduslike kõla- ja lausekujundite võimalik vormiline ja sisuline mõju luuletustele; (2) kirjeldada foneemi-, silbi-, sõna-, värsi- ja stroofikordusi ning illustreerida kordusvõtete definitsioone näidetega Hando Runneli loomingust; (3) vaadelda korduva keeleüksuse mõju luuletuse sisepingele ja tähendusväljale Hando Runneli luuletsüklis „Ilus maa“. Magistritöö esimeses peatükis avatakse kordusvõttestiku funktsioon ja mõju luuleteksti tähendusele. Teine peatükk annab lühiülevaate kordustest kõlakujundite tasemel. Kolmas peatükk käsitleb kordusi kui figuure ehk kordamisi lausekujundi tasemel. Teises ja kolmandas peatükis esitatud teoreetilised definitsioonid on varustatud tekstinäidetega Hando Runneli loomingust. Neljandas peatükis analüüsitakse luuletsükli „Ilus maa“ kordusvõttestikku. Vaadeldakse luuletekstide võimalikke tähendusi seoses kasutatava kordusvõttestikuga ja tekstide võimalikke tähendusi luuletuskogu „Punaste õhtute purpur“ (ilm 1982) kontekstis.