Foto funktsioon fiktsioonis

Abstract

Magistritöö analüüsib fotograafiliste kujutiste funktsiooni ilukirjanduslikes teostes. Töös antakse ülevaade sellest, kuidas fotograafilised kujutised funktsioneerivad, millisel kujul nad võivad esineda ilukirjanduslikes tekstides ning mis on nende funktsioon antud tekstides. Vaadeldakse, kuidas visuaalne materjal mõjutab kirjutatud narratiivi ja vastupidi, teisisõnu, millised on nende vastastikused mõjutused ning mis eesmärki täidavad fotod kirjanduslikes teostes. Töö on jaotatud kolme suuremasse peatükki. Esimene peatükk vaatleb pildilise pöörde ajalugu ja arenguid, joonistades välja põhilised probleemkohad ja teemad, mis esinevad sõna ja pildi, fotograafia ja kirjanduse uurimisel. Samuti on esimeses peatükis välja toodud verbaalsete ja graafiliste kujutiste erinevused ning fotograafiliste kujutiste spetsiifika. Teine suurem peatükk keskendub fotograafiliste kujutiste ja kirjanduse suhetele. Antakse lühike ülevaade fotograafia ja kirjanduse suhetest ajaloo jooksul, vaadeldakse, kuidas fotod hakkasid raamatutesse tekkima ning milline oli nende suhe kirjutatud narratiiviga. Samuti avatakse ekfraasi mõistet, mis viitab visuaalse reprsentatsiooni verbaalsele kujutamisele. Vaadeldakse lähemalt fotograafiliste kujutiste narratiivset võimet lugu edasi anda. Töö kolmas peatükk kasutab eelnevalt välja toodud teoreetilist korpust ning vaatleb fotode funktsioone ilukirjanduslikes teostes. Vaatluse alla on võetud neli eesti kaasaegset teost: Tõnu Õnnepalu „Paradiis” (2009), Kai Aareleid „Vene veri” (2011), Ene Mihkelson „Ahasveeruse uni” (2001) ning Andrus Kasemaa „Leskede kadunud maailm” (2012).