Sirvi Autor "Meriste, Heidy" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 2 2

Can contempt serve as a morally appropriate form of self-defense against the damage wrought by superbia? A critical analysis of Macalester Bell's account of contempt
(Tartu Ülikool, 2015) Meriste, Heidy; Sutrop, Margit, juhendaja; Tartu Ülikool. Filosoofia ja semiootika instituut; Tartu Ülikool. Filosoofiateaduskond; Tartu Ülikool. Filosoofia osakond
This thesis is focused on whether contempt could serve as a morally appropriate form of self-defense against superbia. My analysis is largely built on and developed in critical dialogue with a thesis put forward by Macalester Bell in her monograph “Hard feelings: the moral psychology of contempt” (2013). Bell is one of the few modern moral philosophers who have defended contempt as an emotion that has an important role to play in our moral lives. Even though contempt has often been rejected as a nasty and immoral emotion and it is not particularly difficult to come up with cases where contempt would indeed be unjustified, I find it hard to deny that there is a grain of truth in saying that the virtuous agent will love the good and hate the evil1. If we are to be consistent and wholeheartedly value morality, and we agree that emotions are important mediums through which we value things (as it is assumed by the current mainstream theories of emotion), then there seems to be a prima facie case for at least some hard feelings―understood as emotions that help us hold other people accountable for their wrongdoing, or, in case of superbia (which is more to do with character rather than some isolated acts of wrongdoing), their “badbeing” (Bell 2013: 39).
The emotion of guilt: integrating cases without perceived wrongdoing
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-07-15) Meriste, Heidy; Sutrop, Margit, juhendaja; Tartu Ülikool. Humantaarteaduste ja kunstide valdkond
Süütundest räägitakse tihti kui emotsioonist, mis seisneb asjaolus, et ollakse midagi moraalselt valesti teinud. Samas raporteerivad inimesed süütunnet ka olukordades, kus nad ei pruugi tajuda, et oleksid moraalselt eksinud. Üheks tüüpjuhtumiks on kahju põhjustamise näited, kus moraalset eksimust ei ole – näiteks autoõnnetused, kus põhjustati küll kellegi surm, kuid seejuures poleks autojuht saanud midagi teisiti teha. Teiseks tüüpjuhtumiks on ellujääja süütunne, mida tuntakse siis, kui pääsetakse eluga mõnest katastroofist, kust paljud teised hukkuvad. Käesolev doktoritöö näitab, et selline rahvapsühholoogias levinud avaram süüdiskursus ei ole vaid üks lõtv ja segane viis süütundest kõneleda. Vastupidi, see püüab kinni suhteliselt koherentse süümõiste, mis võrsub hüvepõhisest lähenemisest moraalile. Sellises lähenemises ei ole fookus mitte tegude ebamoraalsusel, vaid asjade seisude moraalsel halbusel, ning süütunne seisneb selles, et ennast tajutakse panustavat moraalselt halba asjade seisu. Seejuures on panustamist mõistetud kontrafaktuaalses tähenduses, mis rõhutab seda, et subjekt teeb maailma vahe sisse. Näiteks, kui ei oleks teatud kellaajal teatud teel sõidetud, siis poleks kõne all olevat õnnetust juhtunud. Või kui subjekt oleks hukkunud koos teistega, siis oleks juhtunu vähemalt teatud mõttes vähem halb olnud. Hüvepõhine lähenemine pakub tüüpjuhtumitele järgneva selgituse. Kahju põhjustamise näidete puhul panustatakse kausaalsel viisil moraalselt halba asjade seisu, mis seisneb enamasti selles, et juhtunu on ohvri suhtes ebaõiglane – ohver polnud oma halba saatust millegagi ära teeninud. Ellujääja süütunde puhul panustatakse konstitutiivsel viisil moraalselt halba asjade seisu, mis seisneb selles, et subjekti pääsemine on hukkunute suhtes, kes polnud subjektist kuidagi vähem väärilised, võrdlevas mõttes ebaõiglane. Suures plaanis näitab doktoritöö seda, kuidas süümõiste oleneb suurel määral meie üldisest normatiivsest raamistikust.