Browsing by Author "Ojam, Indrek"
Now showing 1 - 2 of 2
Results Per Page
Sort Options
Item Madis Kõivu proosakirjandus: historiseeriv lähenemine(Tartu Ülikool, 2015) Ojam, Indrek; Merilai, Arne, juhendaja; Tartu Ülikool. Kultuuriteaduste ja kunstide instituut; Tartu Ülikool. FilosoofiateaduskondMagistritöö võtab Madis Kõivu laiast elutööst lähema vaatluse alla ainult ühe segmendi, mis esmapilgul võib paista Kõivu pärandi perifeersema osana – tema proosakirjanduse. Kuid just proosakirjandusel on olulisi eesmärke, mis seostuvad kollektiivse identiteedi ja ajalooga ning mis moodustavadki magistritöös läbi viidavate analüüside fookuse. Töö ettevalmistav ülesanne esiteks on selle vastuvõtu kriitiline kommenteerimine. Sellele järgneb lühike Kõivu biograafiat puudutav motiveeriv remark ja adekvaatset historiseerivat tõlgendust puudutavate teoreetiliste küsimuste põhjalik läbiarutamine. Need küsimused moodustavad töö kaks esimest peatükki. Pärast vajaliku minimaalse mõistelise selguse saavutamist algab töö otsustav osa, milleks on Kõivu proosa tuumiku moodustavate teoste kontekstitundlik ülelugemine ja -tõlgendamine.Item Stseeni poeetika ja eesti modernistlik romaan(2023-12-12) Ojam, Indrek; Tomberg, Jaak, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkondModernistlikeks on kirjandusteadlaste poolt nimetatud radikaalseid uuendusi kandvaid tekste, mis murravad end lahti eelnevast traditsioonist ja kehtestavad oma poeetilise maailmanägemusega uue standardi. Aga sõnaga modernism on ka püütud erineval moel piiritleda perioodi 19. sajandi teisest poolest 20. sajandi keskpaigani, mil kirjandus registreeris ja reageeris paljudele ühiskondlikele muutustele nagu võrdsuse ja demokraatia ideede levik, urbaniseerumine ja tehnika plahvatuslik areng. Väitekirjas konstrueeritakse modernistliku kirjanduse lugemismudel, mis võimaldab stseeni mõiste abil tuvastada uute tajuilmade tulekut kirjandusse ning sama mudeli abil tõlgendatakse hulka eesti proosakirjanduse teoseid. Selleks esitatakse kõigepealt ülevaate eesti modernistliku kirjanduse senistest tõlgendusviisidest Noor-Eesti liikumisest 21. sajandi alguseni. Stseeni mõistele keskenduvas põhiosas uurib väitekiri modernistliku kirjanduse poeetikat narratoloogia ja fenomenoloogia meetoditega. Täpsemalt on töö fookuses nüansid, kuidas kujutatakse kirjandustekstis kehalisi tundeid, mida humanitaar- ja sotsiaalteadustes kutsutakse tihti ka afektideks. Enne afekti mõistele keskendumist on modernistliku romaani poeetikat analüüsitud peamiselt jutustuse mõiste kaudu. Aristotelese “Luulekunstist” alates on selle tähendust mõistetud tõenäosuse alusel: jutustuses juhtuvad ajaloomomendile tüüpilised sündmused ning seda asustavad ka vastavalt oma ajastu tüüpiliste iseloomuomadustega tegelased. Need piisavalt tõenäolised sündmused ja tegelased kujundavad fiktsionaalse maailma jooned, mis tunduvad lugeja jaoks piisavalt loomulikud ja motiveeritud. Kuid 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses tõusevad romaanižanris aina enam esile teosed, mille iseäraliku realistliku mõju seletamiseks ei piisa enam tõenäoliste ja tüüpiliste sündmuste ning tegelaste leidumisest teoses. Neis teostes ei ole tihtipeale esiplaanil tegelaste saatuslikke elumuutusi märkivad sündmused, vaid aina raskest määratletav afektiivne atmosfäär, mis ei kuulu üksikule tegelasele, vaid tõuseb esile pigem inimeste ning inimese ja looduse vahelise läbikäimise hämaraladelt. Üks viljakaid viise seda kirjanduse poeetika muutust mõtestada, on olnud analüüsida jutustuse vahekorda ühe tema võimaliku vastandi kirjeldusega. Väitekirja üks teoreetilise osa eesmärke on jutustuse ja kirjelduse vastandus uuesti läbi valgustada ja näidata selle paratamatuid kitsaskohti. Võttes arvesse jutustuse ja kirjelduse semantilisi vastuolusid, otsustatakse uurimuses kirjelduse asemel stseeni mõiste kasuks, mis pärineb Fredric Jamesoni raamatust “Realismi antinoomiad” (2013). Stseen esitab reaalsust põhimõtteliselt erinevalt kui jutustus. See võimaldab suuremat ligipääsu kehalisele reaalsusele ja jätab suuresti hõlmamata põhjuslikkuse dimensiooni, mis on jutustuse peamiseks sisuks. Pärast sissejuhatavat ja teoreetilist osa siirdutakse väitekirjas eesti kirjandusloo teetähiste juurde, et neid stseeni mõiste valgusel värskelt tõlgendada. Näited eesti kirjandusloost on jaotatud kolme alamhulka, millest igaüht ümbritseb iseäralik ajalooline kontekst. Esimene näidetegrupp koosneb Jaan Oksa, Leo Anvelti ja Reed Morni teostest, mida kõiki on võimalik mõista fin-de-siecle’i kultuuri ilmingutena ning mille puhul on peamine küsimus inimsubjekti vitaalsusest, elujõududest ja seksuaalsest identiteedist. Jaan Oks on ehk sajandi alguse kirjanduses kõige edukamalt stseeni poeetikat rakendanud autor. Oks toob ilmsiks inimsubjekti olemuslik labiilsuse ja kehalise vastuvõtlikkuse oma ümbruse suhtes, mis laseb vaevalt rääkida isegi stabiilsest soolisest identiteedist. Leo Anvelt kujutab stseeni poeetika abil oma romaani “Viirastusi valges öös” peategelase Rein Endise maailma, kuid laseb peategelase saatusel kulgeda välja kristliku moraali repressiivsest toimest üsna intellektuaalse loogika alusel. Reed Morni romaan “Andekas parasiit” pakub näite teosest, kus problemaatilise peategelase afektide maailm on väga tugevalt ratsionaliseeritud ja stseeni poeetika võimalusi on seetõttu väga tagasihoidlikult kasutatud. Teine näidetegrupp käsitleb Viivi Luige “Ajaloo ilu” ja Mati Undi “Sügisballi” hilisnõukogude uue urbaniseerunud tegelikkuse viljadena, milles inimeste tundeelu on tugevalt mõjutatud globaalse läbipõimutuse tajumisest. Viimane näidetegrupp pärineb 21. sajandi alguse eesti kirjanduse ühest olulisest hoovusest, mis tegeleb teise maailmasõja järgses totalitaarses ühiskonnas tekitatud traumade kirjanduslikust kujutamise ja läbi töötamisega. Selles käsitletakse Ene Mihkelsoni, Eva Koffi ja Carolina Pihelga loomingut. Töö põhijäreldused on, et stseeni poeetika võimaldab eesti kirjanduse puhul modernistlikust uuendusest rääkida väga erinevatel ajaloomomentidel. Veel üks oluline avastus on stseeni poeetika võimekus vastuoluliste, kuid eluliselt tähtsate fenomenide nagu seksuaalsus ja trauma kirjanduslikku kujutamisel. Väitekirjas jõutakse seisukohale, et stseeni poeetika mõiste töötab kirjandusteaduse jaoks kõige viljakamalt, kui narratoloogia ja fenomenoloogia meetodeid täiendatakse ajalooliste kontekstidega, mis võivad pärineda sotsioloogia, soouuringute, tehnoloogia jm ajaloo valdkondadest. See tagab modernistliku romaani poeetika mõistmisele tugevama aluspõhja.