Sirvi Autor "Ostups, Artis" järgi

Tulemuste filtreerimiseks trükkige paar esimest tähte
Nüüd näidatakse 1 - 1 1
  • Pisipilt
    listelement.badge.dso-type Kirje ,
    Heterogeneity of historical time: the contemporary Latvian novel in a comparative perspective
    (Tartu Ülikooli Kirjastus, 2026-01-28) Ostups, Artis; Grishakova, Marina, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide osakond
    Käesolevas väitekirjas uuritakse, kuidas kaasaegsed Läti ja Ida-Euroopa romaanid vaidlustavad ajaloolise aja domineerivat lineaarset mudelit, mis oli 20. sajandil keskne ning leidis oma kõige brutaalsema väljenduse totalitaarses poliitikas. Ühendades kirjandusteaduse ajaloo filosoofiaga, väidan, et postkommunistlik kirjandus on kooskõlas viimaste aruteludega ajaloofilosoofias, mis toovad esile aja heterogeensuse kui praeguse reaalsuse. Kasutades keerukaid narratiivseid ja poeetilisi strateegiaid, muudavad analüüsiks valitud romaanid 20. sajandi valusad kogemused elavalt kohalolevaks ning, häirides lineaarset ajalisust ja trotsides progressi ideega seotud kultuurilist unustamist, tegelevad eetiliselt mineviku ohvritega. Uurimus on jagatud neljaks artikliks, mis käsitlevad heterogeense aja kolme erinevat vormi. Esiteks vaadeldakse melanhoolia (Dominick LaCapra) eetilist potentsiaali vastupanus totalitaarsele ajapoliitikale sellistes romaanides nagu Gundega Repše “Raudu manat” (2011) ja Nora Ikstena “Emapiim” (2015). Teiseks analüüsitakse kohaloleku kontseptsiooni (Eelco Runia) ja metonüümia kasutamist mineviku esiletoomiseks postmemoriaalsetes teostes, võrreldes Andra Manfelde romaani “Punkrilapsed” (2010) ja Katja Petrowskaja romaani “Võib-olla Ester” (2014). Lõpuks arutleb väitekiri, kuidas romaani struktuur suudab endasse mahutada ülevat ajaloolist kogemust (Frank Ankersmit) sellistes tekstides nagu Pauls Bankovskise “18” (2014) ja Dušan Šarotari “Panorama” (2014). Tulemused näitavad, et mittelineaarsete vormiliste strateegiate ja poeetilise keele abil ületavad need romaanid mineviku ja oleviku lihtsustatud eraldatuse luues uusi, eetiliselt laetud suhteid ajalooga. Lõppkokkuvõttes võib siin välja töötatud teoreetiline raamistik olla aluseks Ida-Euroopa kirjanduste tulevastele uuringutele.