Sirvi Autor "Pappel, Urmas, juhendaja" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 9 9

Call it neocolonialism: correlation between Chinese economic investment and crime, corruption, gas, oil and the level of democracy in Sub-Saharan Africa
(Tartu Ülikool, 2017) Pallo, Karl-Hendrik; Pappel, Urmas, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Johan Skytte poliitikauuringute instituut
Haridus ja assimileerimine Tiibetis: Hiina keskvalitsuse ja Tiibeti eksiilvalitsuse seisukohtade võrdlus
(Tartu Ülikool, 2014) Pendarov, Kätlin; Pappel, Urmas, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaal- ja haridusteaduskond; Tartu Ülikool. Riigiteaduste instituut
The highly educated Chinese youths' attitudes towards Japan - explanations according to the "self" and "other" framework
(Tartu Ülikool, 2016) Kreos, Kai; Pappel, Urmas, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Johan Skytte poliitikauuringute instituut
Hiina inimõiguste diskursuse põhijooned aastatel 1991-2012
(Tartu Ülikool, 2013) Laasmägi, Hando; Pappel, Urmas, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaal- ja haridusteaduskond; Tartu Ülikool. Riigiteaduste instituut
Hiina ja Jaapani julgeolekupoliitiliste arengute mõju kahe riigi vahelistele suhetele: Senkaku saartetüli näitel
(Tartu Ülikool, 2016) Parksepp, Alar; Pappel, Urmas, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Johan Skytte poliitikauuringute instituut
Käesoleva bakalaureusetöö eesmärk oli anda vastust küsimusele, kuidas mõjutavad Jaapani ning Hiina Rahvavabariigi sisepoliitilised muutused kahe riigi vahelisi suhteid Senkaku saartetüli näitel. Antud töö keskendus peamiselt militaarjulgeoleku valdkonnaga seotud arengutele ning poliitikategijate seisukohtadele pärast 23. novembrit 2013, mil Hiina teatas õhukaitse turvatsooni loomisest ametlikult Jaapanile kuuluvate Senkaku saarte kohal. Dispuudi juured Hiina Rahvavabariigi ja Jaapani vahel Senkaku/Diaoyu saarte üle ulatuvad tagasi 19. sajandi lõppu. Siiski sai konflikt hoo sisse 1970ndatel, mil uurimised näitasid suurte naftavarude olemasolu saarte territoriaalvetes, ning on intensiivistunud viimasel kümnendil. Andmete kogumise allikatena kasutas antud töö peamiselt Hiina militaarstrateegia ja Jaapani riigikaitse valget raamatut ning CSIS’ise põhjalikku analüüsi Hiina militaarstrateegiate kohta. Allikate analüüsimisele kasutati induktiivset sisuanalüüsi. Tulemused näitasid, et mõlema riigi sees on toimunud murrangulised protsessid sõjalisjulgeoleku valdkonnas. Hiina suur energianõudlus on tekitanud vajadust suuremale ligipääsule meretagustele varadele, mille tõttu on Hiina loobunud põhimõttest, et maismaa kaalub üle mere, ning on moderniseerinud jõudsalt oma mereväge, sealhulgas suurendanud kohalolekut Ida-Hiina meres. Jaapan, mis oli pärast II maailmasõda patsifistlik riik, on muutnud oma põhiseaduse tõlgendust, mis lubab tal jälle kasutada militaarjõude väljaspool riigiterritooriumi, nimetades seda eelkõige vastukaaluks Hiina poolsele ohule. Mõlema riigi sees toimunud arengud ning poliitikategijate seisukohad pärast Hiina õhukaitse turvatsooni loomist Ida-Hiina mere kohal näitavad, et kuigi välditakse radikaalsete sammude tegemist, on konflikt Senkaku/Diaoyu saarte üle intensiivistunud ning ohustanud veelgi enam Jaapani ja Hiina kahepoolseid suhteid. Samas ei ole antud tüli üle kaalunud nende riikide majanduslikke huve, mistõttu on mõlema riigi tegevused seoses Ida-Hiina mere saartega olnud pigem provotseerivad ning diplomaatilised.
Hiina pehme jõud ja selle käsitlus Eestis
(Tartu Ülikool, 2014) Liimets, Andrei; Pappel, Urmas, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaal- ja haridusteaduskond; Tartu Ülikool. Riigiteaduste instituut
Kuigi Hiina pehme jõud omab paljude analüütikute hinnangul võtmerolli Hiina mõistmiseks, pole Hiina pehme jõu diskursusest pärit mõisted Eesti ekspertide kasutusse jõudnud. Hiinat käsitletakse valdavas osas kõva jõu diskursuses - enamik analüüsidest toetub pikkadele majanduskirjeldustele ning julgeoleku hetkeseisule. Samas ei saa öelda, et Hiina pehmet jõudu poleks üldse teadvustatud. Kui võrrelda 2000-date keskpaiga tekste nendega, mis avaldatud kümnendivahetuse paiku, on nii suhtumine Hiinasse kui peamised käsitletavad mõisted pisut muutunud. Räägitud on nii Hiina multilateraalsusest, mittesekkumisest, võrdsetest suhetest välisriikidega kui ka harmoonilise maailma kontseptsioonist. Samas ei keskendu temaatiline fookus kuidagi neile mõistetele. Pigem on tegu harvade äramainimistega. Põhjalikumalt neid ei selgitata ja laiemat konteksti ei pakuta või kui seda tehakse, siis läbi kõva jõu kirjelduste. Eesti ekspertide nägemus Hiinast on kokkuvõttes skeptiline ja sageli kriitiline. Isegi uuemates artiklites jäädakse hinnangutes pigem ohutule äraootavale positsioonile, kus on toodud välja nii mõningad Hiina edusammud kui ka murekohad, kuid pole tehtud suuremaid järeldusi Hiina edasiste arengute ja võimalike järgmiste sammude kohta. Üksikud tõdemused Hiina tuleviku osas on pigem üldsõnalised. Kindlasti ei lähe need sisuliselt kokku Hiina pehme jõu diskursusega. Kui Hiina enda pehme jõu diskursus keskendub hiinalikele väärtustele ja poliitikatele, siis Eesti analüüsides on viidatud läänest laenamisele. Artiklitest jääb mulje, et Hiina on pigem kohandunud läänelike praktikatega, mitte eksportinud enda omi, sh. pehme jõu juurde kuuluvaid kontseptsioone. Sellegipoolest ei vaidlusta keegi Hiina suurt ja üha kasvavat rolli rahvusvahelistes suhetes ning majanduses ega Hiina kultuuri vanust ja tähtsust. Kuna valim on väike ja Hiinat Eesti meedias põhjalikult käsitletud üksikutel kordadel, ei saa siinkohal tehtud järeldusi pidada ammendavateks. Sellegipoolest peegeldavad need Hiina mõju kasvamist ja vajadust Hiinat mõista. Seetõttu vajab põhjalikumat edasist mõtestamist ka Hiina pehme jõud ja selle levik võõrriikidesse. Käesolevatest tulemustest lähtudes arvan, et järgmine samm oleks uurida pehme jõu konkreetseid mõjuhoobasid ja seda, kas ja kuidas Hiina oma pehmet jõudu Eestisse eksportida püüab. Sealhulgas tuleks koguda informatsiooni Konfutsiuse Instituudi ja Hiina diplomaatide, aga ka siinsete Hiina välistudengite tegevuse kohta. Tuleks uurida, kas Eesti poliitiline eliit on Hiina pehme jõu mõju ja mõisteid teadvustanud ning kas ja millist mõju see Eesti (välis)poliitikale avaldab.
Is Russia becoming China’s other? An analysis of China’s foreign policy discourses towards Russia
(Tartu Ülikool, 2017) Chen, Yuxuan; Pappel, Urmas, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Johan Skytte poliitikauuringute instituut
Having China’s international identity as the research background, the special position Russia has in its relations with China created a myth for researchers to tackle. China frequently uses Othering in its domestic politics in portraying itself as a victim and a tendency of selfvictimization due to historical sufferings. The reasons for China to see Russia as an Other are not untraceable with China losing Outer Eastern China to Russian Empire due to unequal agreement; however, China simply gave up the disputed area in exchange for a solidified land border and China-Russia relations are ‘at its best’ since the rapprochement. The partnership did not fall apart as previous scholar works predicted. The Crimean Crisis as a key event for analysis adds up to the myth that China as a sovereignty hawk was not weary of Russia’s expansionist foreign policy which led to the annexation of Crimea; instead, China-Russia relations are brought up to the next level through efforts from both sides. The current geopolitical approach left this myth unaccounted. This thesis sets out to shed lights on how China’s identity construction of Russia have changed from March, 2013 after President Xi Jingping’s incumbent until March, 2017 with the Crimean Crisis as the key event for comparison. Based on Hansen’s theoretical framework that foreign policy discourses as the link between identity and foreign policies, this thesis conducts poststructuralist discourse analysis on Chinese official discourses and academic debate on Russia using the intertextuality research model 1 and 3B developed by Hansen (2006). The result has shown before Crimean, both official and academic discourses did not construct Russia as a radical Other but strongly linked with and supplement to the construction of China; after Crimean official discourses’ which represent China’s foreign policy attempts to create new linking to emphasize similarities of the identity construction of China and Russia upon the emergence of competing discourses in academic debate. This research focuses primarily on how the identity construction have changed in the timeframe due to the key event. To unfold the myth, researches on why the identity construction and Chinese foreign policy have changed this way are encouraged. To present a more comprehensive overview of discourses, wider text selection including intertextuality research model 2 and 3A is another angle to tackle.
Kuidas luua konstruktiivne dialoog Hiinaga inimõiguste teemal?
(Tartu Ülikool, 2018) Märtson, Kertu; Pappel, Urmas, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Johan Skytte poliitikauuringute instituut
Käesoleva bakalaureusetöö eesmärk oli uurida, kuidas on võimalik luua konstruktiivset dialoogi Hiinaga inimõigustes. Antud töö keskendus Suurbritannia, Soome ja Taani varasemale kogemusele inimõiguste teemal dialoogi pidamisele Hiinaga. Hiina Rahvavabariigis põhinevad inimõigused kultuurirelativismile, kuid Euroopa Liidu riikides universaalsetele inimõigustele, mis on fikseeritud universaalses inimõiguste deklaratsioonis. Erinevusest tekivad kahe osapoole vahel lahkarvamusi, millega tegeledes tuleb arvesse võtta Hiina inimõiguste identiteeti. Uurimise tulemused näitasid, et Hiinaga on võimalik järjepidevat dialoogi inimõiguste teemal arendada. Konstruktiivse suhtluse edendamiseks tuleks Eesti Vabariigil luua konkreetne allüksus (ilmselt Eesti Inimõiguste Instituudi juurde), mis tegeleks inimõiguste probleemiga konstantselt ja määratletud piirides. Poliitikute eraviisilised väljaütlemised võivad ajas muutuda ja need ei väljenda ka riigi ametlikku seisukohta, mis tekitab ebamäärasust inimõiguste dialoogi pidamisel Hiinaga ja võivad Hiinaga majandussuhteid rikkuda. Teiste riikide näitel on dialoogi jätkumisele kaasa aidanud ühe kindla fookuse valimine. Eestil on praeguseks välja kujunenud tugev haridusalane koostöö Hiinaga, mis on võimalikuks baasiks inimõiguste dialoogi edasi arendamisel. Samuti võiks anda selleks positiivse sisendi koostöö naaberriikidega, näiteks Soomega. Ei Suurbritannia, Soome ega ka Taani puhul ei ole inimõiguste dialoogi arendamisel mänginud olulist rolli riikide majanduslik positsioon. Antud soovitusi arvesse võttes usub töö autor, et ka Eestil on konstruktiivne ja järjepidev dialoog Hiinaga võimalik, olenemata Eesti majanduslikust seisukorrast.
Understanding China's rise: stigma management during XI Jinping Years (2012-2017)
(Tartu Ülikool, 2018) Veliste, Mart; Pappel, Urmas, juhendaja; Linsenmaier, Thomas, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Johan Skytte poliitikauuringute instituut
This MA thesis tackles two research questions. First, a theoretical one: How to understand the nature of China’s rise? Through a theoretical discussion that engages major International Relations theories – neo-realism, Power Transition Theory, neo-liberalism, constructivism, and the English School – and the literature on status, status-seeking, stigma and stigma management, the thesis contends that in order to develop a satisfactory account on understanding China’s rise, China needs to be looked through the stigma framework and it needs to be treated as a status-seeking stigmatized state. That is to say, that the specific historic context of how China became a part of the international society needs to be taken into account, because it has had a deep constitutive effects on the identity of China and consequently also its behaviour. It is the way that China manages its historic stigmatization that can reveal how the state perceives its current status and what is the nature of China’s rise, i.e. what is the course that China is likely to take in the future. Second, the thesis dealt with an empirical question: How has China managed its stigma in the Xi Jinping years (November 2012 - October 2017)? Post-structuralist discourse analysis was conducted on 30 official speeches by China’s political elite. The empirical finding of the thesis was that out of four distinct stigma management strategies, three were present in the analysed time period. The mixed result is coherent with the theoretical background that China has an uneasy relationship with the existing normative order due to the specific historic context of the norms that constitute it. Through an interpretation of the empirical results, it became evident that currently the most dominant stigma management strategy is ‘correction.’ For the nature of China’s rise this means that in the near future the state will continue to rise peacefully, although occasionally contradictory indications might occur.