Sirvi Autor "Pesti, Madli, juhendaja" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 15 15

"Aadama õunad" - film ja lavastus
(Tartu Ülikool, 2018) Liivik, Marten; Pesti, Madli, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Tartu Ülikool. Kirjanduse ja teatriteaduse osakond
Bakalaureusetöö uurib võrdlevalt Taani režissööri Anders Thomas Jenseni 2005. aastal valminud filmi „Aadama õunad“ja Kinoteatri 2016. aasta lavastust, otsides vastust peamistele küsimustele: missuguseid teemasid filmis ja lavastuses rõhutatakse ning kuidas mõjutab see teoste žanreid; millised on tegelaste vahelised konfliktid ning millistel printsiipidel on lavastuses rollid loodud; milliseid tähendusi kannab lavastuse ruum. Teoreetilisest vaatepunktist uuritakse, millised on mõlema meediumi sarnasused ja erinevused, lavastuse ja filmi analüüsitamisel on kasutatud semiootilist lähenemist.
Ajalooainelised näidendid tänapäeva Hispaania teatris
(Tartu Ülikool, 2013) Verte, Piret; Pesti, Madli, juhendaja; Tartu Ülikool. Filosoofiateaduskond; Tartu Ülikool. Kultuuriteaduste ja kunstide instituut; Tartu Ülikool. Kirjanduse ja teatriteaduse osakond
Cabaret Rhizome’i enesekehtestamine eesti teatrimaastikul
(Tartu Ülikool, 2014) Klammer, Johanna; Pesti, Madli, juhendaja; Tartu Ülikool. Filosoofiateaduskond; Tartu Ülikool. Kirjanduse ja teatriteaduse osakond; Tartu Ülikool. Kultuuriteaduste ja kunstide instituut
„Cabaret Rhizome’i enesekehtestamine eesti teatrimaastikul“ käsitleb väiketeatri Cabaret Rhizome’i tegevust, loomingut ja esteetilisi valikuid perioodil 2009-2014 kevad. Bakalaureusetöö jaotub kolmeks osaks. Esimene osa kätkeb endas ülevaadet erateatri Cabaret Rhizome’i tegevusest alustades teatri loomisega 2009. aastal ning lõpetades Erinevate Tubade Klubi (edaspidi ETK) avahooajaga 2013/2014. Teises peatükis vaadeldakse lähemalt Cabaret Rhizome’i loomingut, tuginedes viie tegevusaasta lavastustele ja nende esteetikale.Kolmandas osas hargneb lahti küsimus, kas ja kuidas on Cabaret Rhizome end eesti teatrimaastikul kehtestanud - vaadeldakse teatri tegevussuundade arengut ning loomingu vastuvõttu teatrikriitikas ja meediakajastustes.
Dokumentaalteater Eestis lavastuse "45 339 km2 raba" näitel
(Tartu Ülikool, 2017) Sulu, Regina; Pesti, Madli, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Tartu Ülikool. Kirjanduse ja teatriteaduse osakond
Käesoleva bakalaureusetöö keskmes on dokumentaallavastus “45 339 km2 raba”, mis sündis lavastaja Laura Metsa ning dramaturg Andra Teede koostöös. Lavastus esietendus 21. novembril 2015 Endla teatri Küünis ning keskendub eestlusele ning selle erinevatele aspektidele – täpsemalt küsimusele, miks tänapäeval Eestist ära minnakse. Uurimistöö eesmärk on analüüsida, kuidas avaldub dokumentaalsus lavastuses “45 339 km2 raba” ning milliseid loomemeetodeid on selleks kasutatud. Lisaks analüüsida, kuidas on kujutatud lavastuses eestlaste identiteeti läbi eestlaste väljarände.
Dokumentaalteatri vahendid lavastustes ,,Varesele valu...”, ,,Harakale haigus...” ja ,,Teisest silmapilgust”
(Tartu Ülikool, 2017) Martin, Annabel; Pesti, Madli, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Tartu Ülikool. Kirjanduse ja teatriteaduse osakond
Käesolevas bakalaureusetöös analüüsin dokumentaalteatri vahendeid lavastustes ,,Varesele valu...”, ,,Harakale haigus...” ja ,,Teisest silmapilgust”. Töö eesmärgiks on selgitada, milles väljendub analüüsitavate lavastuste dokumentaalsus ehk kuidas on allikmaterjali kogutud ning analüüsida, kuidas on see lavale jõudnud. Samuti on eesmärgiks uurida, millisesse konteksti analüüsitavad lavastused Eesti teatrimaastikul asetuvad ning arutleda dokumentaalteatri võimalike tulevikusuundade üle Eesti teatris.
Heli- ja muusikaline kujundus Eesti sõnateatris
(Tartu Ülikool, 2018) Talvik, Liivia; Pesti, Madli, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Tartu Ülikool. Kirjanduse ja teatriteaduse osakond
Käesolev magistritöö suunab tähelepanu heliliste väljundite olulisusele sõnateatris ja uurib lähemalt lavastuse heli- ja muusikalise kujunduse valmimise protsessi praktikute silme läbi. Kaalukaim osa magistritöö allikatest on süvaintervjuud nüüdisaegse Eesti sõnateatri heliloojate, heli- ja muusikaliste kujundajate, lavastajate ja näitlejatega. Defineeritakse mõisted helikujundus ja muusikaline kujundus, antakse ülevaade ajaloolisest arengust ning tehnika arengu mõjust heli- ja muusikalisele kujundusele. Selgitatakse, mis on mitteverbaalsete auditiivsetele kujunduste funktsioonid sõnateatris ja antakse praktikute kogemustel põhinev ülevaade, kuidas valmib lavastuse heli- ja muusikaline kujundus lavastusprotsessis.
Heli- ja muusikaline kujundus sõnateatris. Lavastused "Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus", "Estoplast" ja "Kõnts"
(Tartu Ülikool, 2016) Talvik, Liivia; Pesti, Madli, juhendaja; Tartu Ülikool. Kultuuriteaduste ja kunstide instituut; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Käesolev uurimistöö analüüsib heli- ja muusikalist kujundust sõnalavastustes. Töö rõhuasetus on seatud auditiivsetele väljunditele seetõttu, et ei helidele ega ka muusikale ei pöörata piisavalt tähelepanu sõnalavastustes. Helidel ja muusikal on tohutu võim ning teema sai valitud, et analüüsida, kuidas seda jõudu on sõnalavastustes rakendatud. Kuna sõnateatris on rõhuasetus pigem tekstil ja seda toetavatel visuaalsetel väljunditel, siis on muusikat ja helikujundust nähtud pigem lavastuse toetavate elementidena, kui domineerivate väljunditena. Oma uurimistöös otsin vastuseid küsimustele: mida tähistavad heli- ja muusikaline kujundus, kuidas on nende abil loodud lavastusele tähendus ja atmosfäär ning mis on nende erinevused ja funktsioonid. Uurimistöö eesmärk on tõestada, et heli- ja muusikaline on sõnalavastuse kaks iseseisvat ja erinevat kujunduselementi, millel on oluline roll sõnateatris. Helid ja muusika on täisväärtuslikud kujunduselemendid, mis on nii informeerivad kui ka performatiivsed. Nende abil on võimalik edastada emotsioone, luua atmosfääre ja viidata konkreetsetele keskkondadele või objektidele. Helide ja muusika abil on võimalik luua terviklik teatrilavastus huvitavate lahendustega. Et helide ja muusika mõjusid uurida on uurimismeetodiks etenduse analüüs. Uurin kolme lavastuse heli- ja muusikalist kujundust, kuidas need lavastuses avalduvad ja mis on nende eesmärk.
Ivar Põllu lavastuse "1987" sünnilugu
(Tartu Ülikool, 2015) Adams, Egle; Pesti, Madli, juhendaja; Tartu Ülikool. Filosoofiateaduskond; Tartu Ülikool. Kirjanduse ja teatriteaduse osakond
Bakalaureusetöö eesmärgiks on vaadelda Ivar Põllu lavastuse „1987“ sünnilugu ning lavastuse komponentide geneesi kaudu leida Ivar Põllu lavastajakäekirjale iseloomulikke tunnuseid. Lavastuse komponentidest on vaatluse all näitlejate füüsiline väljendus ja rollide loomine, visuaalsed elemendid (kostüümid, valgus) ning akustilised märgid (muusikaline kujundus, häälitsused). Töö kirjutamisel toetuti prooviperioodil tehtud märkmetele ning kirjavahetustele lavastaja ja näitlejatega.
Kirjutada inimesi: kogukondade uurimine ja dokumentaalteatri loomise vahendid dramaturgi töös
(Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kirjastus, 2023) Jaaks, Piret; Pesti, Madli, juhendaja; Schaper, Anu, toimetaja; Pappel, Kristel , peatoimetaja
Doktoritöö eesmärk on kirjeldada ja analüüsida etnodraama loomise meetodeid, mille abil saab dramaturg uurida kogukondi ning neis esinevaid sotsiaalseid probleeme. Eesmärgiga tuua esile kogukonnaliikmete hääli, rakendab ja analüüsib autor selleks vajalikke dokumentaaldraama kirjutamise tehnikaid. Töö on osa doktoriõppe loomingulis-uurimuslikust projektist ning selles käsitletud meetodid ja tehnikad on praktiliselt läbi proovitud töövahendid, mis hõlmavad protsessi uurimistöö algusest teksti valmimiseni. Loovuurimuse lähtepunktiks on sotsiaalse segregatsiooni esinemine Eesti ühiskonnas ja soov seda vähendada teatri kui kohtumispaiga kaudu, mis pakub kommunikatsiooniplatvormi erinevatele kogukondadele. Varasemate dokumentaalteatrit mõtestavate akadeemiliste tööde kõrval on töö panus teatriteadusesse dramaturgi vaatepunktist etnograafilise lähenemisviisi tutvustamine ja analüüsimine dokumentaalteose loomisel, samuti kogukonnauuringute põhimõtete integreerimine dramaturgialoome protsessis ning nende analüüs. Dramaturgina toob autor näiteid peamiselt enda näidenditest „Ehitajad” (2018) ja „Minu Narva – Моя Нарва” (2021), mille jaoks uuris erinevaid kogukondi. Töös uurib autor, kuidas luua etnograafiliste meetoditega dramaturgiat, kuidas arvestada kogukonnauuringutega kaasnevat eripära teatriloomes ning kuidas rakendada dokumentaalnäidendi kirjutamiseks vajalikke tehnikaid. Töö loomingulis-uurimusliku osa analüüsimeetodiks on eneserefleksioon. Autor tugineb oma doktoritöös Graham Crow’ käsitlusele „What are Community Studies?” (2018) ja Benedict Andersoni teosele „Kujutletud kogukonnad” (2020), samuti Johnny Saldaña etnodraamat mõtestavatele teostele „Ethnodrama. An Anthology of Reality Theatre” (2005), „Ethnotheatre: Research From Page to Stage” (2011a), Carol Martini dokumentaalteatri käsitlustele kogumikus „Dramaturgy of the Real on the World Stage” (2010a ja b) ja teoses „Theatre of the Real” (2013) ning Hans-Thies Lehmanni monograafiale „Postdramatic Theatre”
Lasteooper Eestis ja selle tulevik saksa lasteooperi näitel
(Tartu Ülikool, 2016) Schneider, Fanny; Pesti, Madli, juhendaja; Tartu Ülikool. Kultuuriteaduste ja kunstide instituut; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Bakalaureusetöö eesmärk on defineerida mõiste lasteooper ja uurida lähemalt, mis on selle nii esteetiline kui ka pedagoogiline väärtus. Sellest tulenevalt on esimene teoreetiline peatükk pühendatud lasteooperi mõistele üldiselt, kus ma toon välja selle žanriga seotud probleeme. Ma püstitan lasteooperi definitsiooni, sest see on siiamaani veel puudulik, ja selle abiga tahan ma eraldada lasteooperi lastemuusikalist ning esile tuua lasteooperi kõrged nõuded, mis väljenduvad esteetilistes ja pedagoogilistes väärtustes. Järgmises osas ma keskendun Eestis lavastatud lasteooperitele. Vaatamata sellele, et neid oopereid on vähe, on neid juba 20. sajandi algusaastatest peale Eestis esitatud. Vaatlen ja uurin lasteooperit Eestis erinevatel ajastutel: Eesti Vabariik, nõukogude periood, 90ndad ja 21. sajandi algus. Vaatluse all on ka harrastajate ooperid ehk niinimetatud kooliooperid. Kolmandas peatükis pööran ma oma pilgu Saksamaa ja Austria poole. Saksamaal ma uurin, mis Kölni Ooper, esimene lasteooper maailmas, oma lastele pakub. Edasi vaatan, mis Komische Ooper Berliinis ja Frankfurdi ooperimaja, kui eeskujulikud lasteooperi esindajad, oma majas välja on mõelnud. Lisaks uurin, kuidas lasteooper on väiksemates linnateatrites olemas, et saada reaalsem võrdlusmoment Tartu ja Tallinna olukorraga.
Meisterdamise süsteemse meetodi väljatöötamine objektiteatrile
(2023) Alalooga, Erik; Pesti, Madli, juhendaja; Kerikmäe, Taavi, juhendaja; Laansalu, Andrus, konsultant
Minu uurimistöö „Meisterdamise süsteemse meetodi väljatöötamine objektiteatrile“ („Developing a systemic method of tinkering for object theatre“) on osa doktoriõppe loovuurimuslikust projektist. Uurimistöö eesmärgiks on luua paindlik juhendamismeetod objektiteatri dramaturgile, suunamaks etendajat endale tehislike mängupartnerite meisterdamisel. Meisterdamine tähendab siin kunstiobjektide valmistamist juhuslikest ja kättesattuvatest esemetest ning materjalidest. Töö originaalsus seisneb intuitiivsena määratletavale loomemeetodile süsteemse alusstruktuuri loomises. Seda meetodit on võimalik rakendada objektiteatri lavastuste ettevalmistamisel, etendaja treeningul ning õpetajatöös. Uurimistöö kesksed küsimused on: ● kuidas on võimalik esemelist keskkonda tahtlikult kujundades suunata selles tegutseva etendaja meisterdamisprotsessi? ● missuguseks kujunevad dramaturgialoome printsiibid objektiteatri vormis, kus etendaja endale isiklikud mehhaanilised mängupartnerid meisterdab? ● kuidas positsioneerub etendaja loodud helimasin kui manipuleeritav tehispartner uue nuku kontseptsiooni otsingutel kaasaegses nukukunstis? Uurimistöö küsimuste püstitamisel ning praktiliste eksperimentide ette valmistamisel kasutasin uurimismeetodina eneserefleksiooni, analüüsides enda loomingulisi ja õpetajatöö kogemusi. Meisterdamisprotsessi vaatlemiseks viisin läbi eksperimente. Sellist andmekogumise viisi nimetatakse eksperimentaalseks vaatluseks. Meisterdamisel kasutatud esemete ning neist valminud masinate analüüsimiseks kasutan kirjeldavat võrdlust. Vaatluse käigus kogutud info tõlgendusmeetodina kasutan eneserefleksiooni, tõlgendades seda läbi isiklike tõekspidamiste ja kogemuspagasi. Uurimuses kasutan ka tegevusuuringut – meetodit, mida iseloomustab uurimistulemuste ülekantavus ehk kohene rakendatavus. Samuti teostan perfomatiivset uurimust, esitledes valminud masinaid performatiivses vormis lavastuses. Teoreetiliselt toetun meisterdamise uuringutele antropoloogiast (Claude Lévi-Strauss) ja kunstist (Jyrki Siukonen, Andrus Laansalu). Tutvustan meisterdamiseks vajalikku mentaalset seisundit – vaikivat teadmist (Michael Polanyi, Jyrki Siukonen). Uudse baasi meisterdamise mõistmiseks loob sobimuste teooria (James Gibson). Teatriteoreetilist tausta luues toetun objektiteatri uuringutele (Richard Allen, Mike Pearson), kaasaegses nukuteatris aset leidvale „nukupöördele“ (Claudia Orenstein, Marek Waszkiel, Henryk Jurkowski) ning postdramaatilise teatri teooriale (Hans-Thies Lehmann, Erika Fischer-Lichte).
Noorsooteatri ja Rakvere Teatri monolavastuste „Lilled Algernonile“ semiootiline analüüs
(Tartu Ülikool, 2014) Leis, Kristin; Pesti, Madli, juhendaja; Tartu Ülikool. Filosoofiateaduskond; Tartu Ülikool. Kirjanduse ja teatriteaduse osakond; Tartu Ülikool. Kirjanduse ja teatriteaduse osakond
Bakalaureusetöö teema on Daniel Keyesi novellil põhineva kahe monolavastuse „Lilled Algernonile“ võrdlev analüüs. Esimene neist esietendus 26. veebruaril 1983. aastal Eesti NSV Riikliku Noorsooteatri kaminasaalis, lavastaja ja kunstiline juht oli Mati Unt ning näitleja Andres Ots. Teine esietendus 27. jaanuaril 2012. aastal Rakvere Teatri kolakambris, kus lavastaja oli Kertu Moppel, kunstnik Arthur Arula ja muusikaline kujundaja ning näitleja Lauri Kaldoja. Töö koosneb kolmest põhipeatükist ja alapeatükkidest. Esimeses peatükis antakse ülevaade monodraamast ja selle tunnustest, monolavastustest 1983. aastal ja 2012. aastal ning monoteatri arengust ja muutustest kolmekümne aasta jooksul. Teises peatükis on põgusalt juttu teosest, tegijatest ning kahe lavastuse vastuvõtust kriitikas. Ning kolmandas, analüüsipeatükis, tulevad uurimise alla näitleja miimika ja žestide, dekoratsioonide, rekvisiitide ja kostüümide ning heli ja valguse märgilised tähendused.
Performatiivsus Aleksandr Pepeljajevi loomingus
(Tartu Ülikool, 2014) Merilain, Matis; Pesti, Madli, juhendaja; Tartu Ülikool. Filosoofiateaduskond; Tartu Ülikool. Kirjanduse ja teatriteaduse osakond; Tartu Ülikool. Kultuuriteaduste ja kunstide instituut
Bakalaureusetöö eesmärk on analüüsida performatiivsust Aleksandr (Saša) Pepeljajevi lavastustes.Töös uuritakse, mida performatiivsus teatris üldse tähendab ning millised on aspektid, mille alusel on võimalik performatiivsust etendustes analüüsida. Kogutud teoreetilisele baasile tuginedes analüüsitakse performatiivsust neljas Aleksandr Pepeljajevi lavastuses: Von Krahli „Hamletid“ (esietendus 3. oktoobril 2006 Von Krahlis), „Luikede järv“ (esietendus 30. jaanuaril 2003 Von Krahlis) – lavastajaks on lavastuse kavalehele märgitud Peeter Jalakas, kontseptsioon on sündinud Pepeljajeviga koostöös –, teater NO99 „Kirsiaed (esietendus 23. septembril 2005 Teater NO99s) ja Teater Vanemuise „Haldjakuninganna“ (esietendus 5. veebruaril 2011 Sadamateatris). Bakalaureusetöö koosneb kahest peatükist. Esimene keskendub teooriale ning kaardistab ja defineerib performatiivsuse mõiste etenduse seisukohast, käsitledes performatiivsuse erinevaid aspekte. Teine peatükk keskendub Saša Pepeljajevi loomingule: sissejuhatusena antakse tema loomingu üldiseloomustus, tutvustatakse nelja käsitletud lavastust ning seejärel analüüsitakse performatiivsust nendes lavastustes, tuginedes esimeses peatükis käsitletud aspektidele.
Sugu ja rituaal Renate Keerdi füüsilises teatris
(Tartu Ülikool, 2018) Kama, Põim; Pesti, Madli, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Tartu Ülikool. Kirjanduse ja teatriteaduse osakond
Bakalaureusetöös analüüsitakse kaasaegse füüsilise teatri lavastaja Renate Keerdi loomingut sookäsitluse ja rituaalsuse aspektist. Töö üheks eesmärgiks on kirjeldada ja analüüsida soolisuse kujutamist ning rituaalsuse esinemist Keerdi füüsilises teatris. Töö teise ja laiema eesmärgina otsitakse teatriteoreetilisel väljal viise, kuidas raskesti määratletavast ja analüüsile sageli tabamatuks jäävast füüsilisest teatrist rääkida. Füüsilise teatri analüüsimisel populaarse, kuid võrdselt hajusa fenomenoloogilise meetodi asemel leiab rakendamist uurimisviis, milles lavastuste performatiivseid elemente vaadeldakse suhetes nende semiootilise tähendusega. Bakalaureusetöös vaadeldakse põhjalikumalt kolme Renate Keerdi lavastust: „PURE MIND“ (2013), „Põletatud väljade hurmaa“ (2015) ja „KOON“ (2016), mis kõik esietendusid Tartu Uues Teatris.
Uussiirus eesti teatris
(Tartu Ülikool, 2015) Ots, Liis; Pesti, Madli, juhendaja; Tartu Ülikool. Kirjanduse ja teatriteaduse osakond; Tartu Ülikool. Filosoofiateaduskond
Magistritöös uuritakse uussiiruse olemust ja selle esinemist eesti teatris. Uussiirust käsitletakse maailmavaatelise nähtusena, mis on kerkinud esile postmodernismi järgsel ajastul. Seetõttu vaadeldakse teoreetilises osas lähemalt kolme postpostmodernismi mõiste alla koonduvat diskursust: metamodernism, performatism, digimodernism. Need kolm suunda on valitud lavastuste analüüsi lähtekohtadeks, kuna neil on enim ideoloogilisi puutepunkte uussiiruse nähtusega, ning uussiirusel endal puudub tugev teoreetiline alus. Sarnastuste toel on võimalik lavastustest uussiiraid tendentse välja tuua. Neli järgnevat peatükki keskenduvad lavastuste analüüsile. Valitud on lavastused, mis töö autori arvates enim uussiiruse nähtust võiksid näitlikustada. Samuti oli üks valiku eeldusi, et autor on ise lavastust näinud. Uurimuses analüüsitavad lavastused on: Uku Uusbergi „Pea vahetus“, Lauri Lagle „Kas ma olen nüüd elus“, Urmas Vadi „Rein Pakk otsib naist!“ ja Urmas Lennuki „Tappa laulurästast“. Kuna uussiiruse näol on eelkõige tegemist maailmavaatelise nähtusega, taanduvad lavastuste analüüsi järeldused peamiselt kindlatele väärtushinnangutele. Lavastuses otsitakse headust ja ilu, need keskenduvad inimeseksolemise rõõmudele ja vaevadele, inimsuhetele, soovitakse uut ja paremat maailma. Teater on läinud tagasi lugude jutustamise ja terviklike kangelaste juurde. Iroonia ei ole välistatud, kuid siirusega vastandutakse postmodernistlikule künismile, millest tuleneb ka siiruse nii-öelda uudsus. Tihti on lavastused ja nende lood isegi nii lihtsad, et võib tekkida igavusse või banaalsusesse laskumise oht. Lavastustega tegelemisel toobki postpostmodernistlikkuse aspekti nende vägagi üldiste väärtuste juures välja metamodernismi ja performatismi, vähesel määral ka digimodernismi tunnuste kasutamine.