Browsing by Author "Remmel, Atko, juhendaja"
Now showing 1 - 5 of 5
Results Per Page
Sort Options
Item Eestlaste uskumused ja hoiakud - religioossed või ilmalikud?(Tartu Ülikool, 2017) Põldsalu, Kelli; Remmel, Atko, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Tartu Ülikool. UsuteaduskondItem Kunsti-usku tartu tänavad: avalikult peidetud religioon tänavakunstis(Tartu Ülikool, 2020) Põldma, Talvi; Remmel, Atko, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Tartu Ülikool. UsuteaduskondUurimustöö valimi ja analüüsitabelite alusel on näha, et Tartu tänavakunsti maastikul esineb lai spekter maailmavaateid ning religiooniga seotud elemente, samas on vähe neid töid, mis „karjuvad“ klassikalise religioossuse järgi. Selline tulemus sarnaneb ka Eesti üldise religioosse olukorraga, kus „religioon“ ei torka silma, aga teisalt ei puudu ta ka täiesti. Mõlemal juhul on piirid religioosse ja mittereligioosse vahel hägused ning esineb mitmete väga erinevate usuliste traditisioonide elemente alates eksistentsiaalsetest küsimustest lõpetades levinumate „religioonidega“ nagu kristlus, uus vaimsus, loodususud, mütoloogia. Äärmiselt vähe oli ainult islami-teemalist sisu, kaudselt seotut esines mõned rohkem, aga valimis ei esinenud ühtegi islamivastast sisu ega vandalismi. Kuigi minu valim hõlmab suhteliselt laialdaselt „religiooniga“ seonduvat tänavakunsti, siis tuleb märkida, et Tartus eksisteerib kordades rohkem töid, mis ei räägi ei religioossusest ega otseselt vastandu sellele. Sellegipoolest on üllatuslik valimi maht, mis ilmekalt näitab autorite jaoks olulisi eksistentsiaalseid teemasid lisaks ühiskonnakriitikale ja muudele töödele. Valimis on 80 tööd, mille valisin töö käigus välja töötatud 5 punkti alusel. Tänavakunsti töö pidi vastama ühele või mitmele alljärgnevast: (1) esineb konkreetne sõna/tähendus või (2) eluta sümbol/kujund, mis viitab otseselt või kaudselt „religioonile“; (3) kujutab kedagi isikulist „religiooniga“ seonduvat; (4) rituaalset/praktilist tegevust või materiaalset eset, mis väljendab „religiooni“ või (5) motiiv kajastab maailmavaadet, mis tõlgendab elu toimimist mittereligioosselt. Nende võimalike tänavakunstis esinevate „religioonide“ väljendamise viiside alusel määrasin märksõnad töödes esinenud elementide kohta, mis omakorda kategoriseerisin tinglike „religiooni“ gruppide kaudu, et mõista paremini võimalikke tagamaasid kasutatud motiivide juures. Selline lähenemine näitas, et visuaalne keel ei ole „must-valge“ ja mitmel töödes kasutatud motiivil võib olla mitu tähendust ning seetõttu ka mitu „religioosset“ kuuluvust. See loob võimaluse publikul nähtust erinevalt aru saada, kuid võib eeldada, et esineb domineerivaid arusaamasid tavatähenduses eksisteeriva „religiooni“ suhtes. Kuna religiooni ja mittereligiooni on mõneti raske määratleda ja piirid võivad olla ebamäärased, ei pruugi minu juhtumianalüüs ühtida kunstnike mõtetega, kuid kunsti tõlgendamise puhul tuleb alati mängu publiku mõttekäik ja seega annab iga vaatleja teosele uusi tähendusi. Iga tõlgendussituatsiooni korral on oht nähtut üle- või alainterpreteerida, kuid see loob jällegi võimaluse taastõlgendamiseks. Uurimustöö näitab, et kuigi kunsti tõlgendusi võib olla erinevaid, on tänavakunsti alusel võimalik inimeste religioossuse kohta teatavaid järeldusi teha. Käesoleval juhul on tänavakunstist saadav pilt ja Eesti religioosne olukord piisavalt sarnased, et seda kinnitada.Item Naiste ordineerimise teemaline argumentatsioon EKN liikmeskirikutes 2022(Tartu Ülikool, 2022) Majas, Riho; Riistan, Ain, juhendaja; Remmel, Atko, juhendaja; Tartu Ülikool. Usuteaduskond; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkondMagistritöö eesmärgiks on uurida suhtumist naiste ordineerimisse Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) liikmeskirikutes aastal 2022, rõhuga argumentatsioonil, millega põhjendatakse oma seisukohta (olgu see siis naiste ordineerimist pooldav või mittepooldav). Uurimuses ei keskenduta niivõrd üksikutele kirikutele, vaid püütakse saada ülevaate üldpildist ja sellest, milliseid argumente üleüldse kasutatakse ja kuidas näeb see üldpilt välja võrreldes laiema kristliku kontekstiga.Item Põrandaaluse kristliku kirjanduse levitamine ENSVs(Tartu Ülikool, 2018) Volkonski, Immanuel; Remmel, Atko, juhendaja; Tartu Ülikool. Usuteaduskond; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkondEhkki Nõukogude Liidu konstitutsioon sätestas sõna-, usu- ja südametunnistusvabaduse, nähti riigi ametlikust ideoloogiast lähtuvalt religioonis kommunistliku maailmavaate antipoodi, selle vaenlast ja eemaldamist vajavat takistust, et luua ja üles ehitada täiuslik sotsialistlik ühiskond ja riik. Vastavalt sellele kujunes ka tegelik religioonipoliitika, mis praktikas osutus sootuks vastupidiseks põhiseaduses sätestatuga. Selline vastuolulisus seaduste ja tegeliku elu vahel oli iseloomulik nõukogude ajale üldiselt, kuid eriti teravalt puudutas see religiooniküsimusi. Üheks tõdemuseks, milleni uurimistöö käigus jõudsin, ongi Nõukogude ususeadusandluse segasus oma abstraktse ja mitmeti tõlgendatava sõnastusega. See tekitas olukorra, kus puudus juriidiliselt ühtne arusaam ning eri institutsioonid ja ametnikud juhindusid sageli isiklikust või hetkel sobivana tunduvast tõlgendusest: ühel ajal oli seadust võimalik tõlgendada nii religiooni poolt kui ka vastu. Kuna kommunistliku partei tõlgendus tugines ametlikule religioonivaenulikule ideoloogiale, siis kujunes valitsevaks just religioonivaenulik interpretatsioon, millest omakorda juhindusid teised institutsioonid ja ametnikud, sageli lihtsalt sisetunde või poliitkorrektsuse tõttu. Peamisteks instantsideks ususeaduste ellurakendamisel olid usuasjade volinik, julgeolekuorganid, Glavlit, tolliamet ja kohtusüsteem, kõik otseselt seotud uuritava teemaga. Uurimistöö käigus selgus tõsiasi, et kuigi üldiselt ollakse seisukohal, et usuline kirjandus oli nõukogude ajal otseselt keelatud, siis tegelikkuses see päris nii ei olnud. Et see praktikas nõnda välja kukkus, tuleneski mainitud tõlgendusvõimalustest. Iga trükis vajas ilmumiseks Glavliti luba, usuline kirjandus kui ideoloogiliselt ebasobiv aga seda muidugi ei saanud. Vajaduse korral võisid julgeolekuorganid usukirjanduse vormistada ebaseaduslikuks, nimetades seda nõukogudevastaseks, reaktsiooniliseks või usupropagandistlikuks, mis oli keelatud, ja selle alusel inimesi vangi mõista. Interpretatsioon sõltus vajadusest ja selles mõttes ei olnud kogu nõukogude aeg ühtlane, ajastuti kasutati erinevaid praktikaid ja tõlgendusviise, millest kõige valusamad olid 1940. aastate teisel poolel kasutatud meetodid, mil hävitati miljoneid raamatuid, sealhulgas erilise innuga usulisi, ja represseeriti tuhandeid inimesi. Ometi säilis inimestel usulisi raamatuid, mida alguses vähesel määral käsitsi ümber kirjutati. Kuna eri konfessioonid on oma ajalugu talletanud erinevas ulatuses ja tollane generatsioon on ammu surnud, on sõjajärgse perioodi kohta üsna vähe andmeid. Võib siiski öelda, et põrandaalune kirjastamine mingil kujul algas juba üsna pea pärast sõja lõppu. Organiseeritud ja sihipärasest tegevusest saab aga rääkida alles 1960. aastate teisest poolest, mil olud muutusid, peale kasvas uus generatsioon ja põrandaalune kirjastamine hakkas laiemalt levima, sest seda kui ainsat tsensuurivaba eneseväljendusviisi kasutasid ka sel ajal aktiivselt tegutsema hakanud dissidentlikud poliitilised liikumised. Eesti kristlaskonnal tuli vajaminevat kirjandust muretseda ja valmistada ise, sest puudusid igasugused muud võimalused kirjandust hankida. Kuigi osa sellest kirjandusest ei olnud otseselt illegaalne, tehti seda siiski salaja, sest ilma Glavliti loata väljaantud trükis liigitus juba ainuüksi loa puudumise tõttu mitteametlikuks, kui mitte ebaseaduslikuks. Seega toimus tegevus üsna konspiratiivselt. Põhiolemuselt toimus kirjastustegevustegevus kristlaskonna eri gruppides üsna sarnaselt, kuid erinesid allikad ja meetodid. Üldine ülesehitus oli järgmine: kujunesid inimesed, kes kirjastamisega tegelema hakkasid, leiti väliskontakt, kust saadi kirjandust, loodi süsteem selle kättesaamiseks, tõlgiti, paljundati, köideti ja lõpuks levitati.Item Suhtumine religiooni Eestis – kuidas tunnevad end Eestis kristlike konfessioonide esindajad(Tartu Ülikool, 2022) Jaanhold, Laura; Remmel, Atko, juhendaja; Toome, Hedi-Liis, juhendaja; Tartu Ülikool. Usuteaduskond; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkondKäesolev magistriprojekt keskendub sellele, kuidas tunnevad Eestis elavad kristlased, milline on suhtumine neisse ja religiooni Eestis. Uurimisküsimustele vastamiseks viis autor läbi kvalitatiivsed intervjuud 17 kristlasega ning palus neil kahe nädala jooksul pidada päevikut selle kohta, mil moel nende religioossus igapäevaelus väljendub. Intervjuude läbitöötamise ja analüüsi järel saadud info põhjal valmis dokumentaallavastus Endla teatris, mis käsitleb seda, kuidas tajuvad kristlased, milline on suhtumine neisse ja usku Eestis.