ADA :: sirvimine Autor "Ringvee, Ringo" järgi

Kirje

(Tartu Ülikool, 2009-04-08T08:35:22Z) Ringvee, Ringo

BeSt programmi toetusel loodud videoloeng kursusel "Religioosne fundamentalism" (USUS.02.080)

Kirje

Riik ja religioon nõukogudejärgses Eestis 1991–2008

(2011-05-31) Ringvee, Ringo

Uurimuse keskmeks on riigi ja religioossete institutsioonide vahelised suhted taasiseseisvunud Eesti Vabariigis. Riigi ja religioossete institutsioonide vahelised suhted Eesti Vabariigis ajavahemikul 1991 - 2008 on kujunenud mitmete tegurite koosmõjus ning nõukogudejärgse Eesti riikliku religioonipoliitika kujunemist võib iseloomustada liberaalselt pinnalt kujunenud situatsioonipoliitikana. Taasiseseisvumise algusaastatel oli riiklikul tasandil oluline uusliberalistliku ideoloogia rakendamine ühiskondlike reformide läbiviimisel, minimeerides mh riiklikud piirangud usuliste ühenduste tegevusele. Need põhimõtted kinnistati ka 1993. aastal kehtima hakanud Kirikute ja koguduste seaduses, jäädes kehtima ka 2002 vastvõetud uues Kirikute ja koguduste seaduses. Olulisem erinevus kahe seaduse vahel seisnes usuliste ühenduste registreerimise siirdumist Siseministeeriumi usuasjade osakonna juurest kohtute registriosakondadesse Justiitsministeeriumi haldusalas. Riigi ja religiooni institutsionaalne lahutatus ei ole praktikas välistanud riigi koostööd usuliste ühendustega ning Eestis on rakendatud Euroopa kontekstis levinud riigi ja religiooni partnerluse või koostöö mudelit. Erinevalt mitmetest teistest nõukogudejärgsetest riikidest ei ole Eestis rakendatud usuliste ühenduste diferentseeritud kohtlemist, vaid seaduse ees on kõik registreeritud põhikirjaga usulised ühendused võrdsed. Kokkuvõtvalt võib öelda, et riigi ja religiooni suhted on nõukogudejärgses Eestis kujunenud valdavalt konfrontatsioonivabalt. Usulistele ühendustele on tagatud tegutsemisvõimalused nii seadusandlikul tasandil kui praktikas. Nii nagu riigi ja religiooni vahelised suhted on Euroopas olnud teisenemises nii globaalselt, rahvusvahelistes suhetes kui sisepoliitiliselt, on ka Eestis religiooni roll ning selle mõistmine olnud käsitletud perioodil teisenev. Asjaolu, et Eesti on sekulaarne ühiskond, kus ühelgi religioonil ega religiooni institutsioonil ei ole monopoolset asendit usuelus ning kus religioon ei ole ühiskonnas prioriteetne on peegeldunud ka riigi religiooni puudutavas poliitikas.