Sirvi Autor "Saar, Sten, juhendaja" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 2 2

Postoperative antibacterial therapy in complicated appendicitis and appendectomy in pregnancy
(2024-02-16) Lipping, Edgar; Talving, Peep, juhendaja; Lepner, Urmas, juhendaja; Saar, Sten, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond
Enamikel juhtudel on pimesoolepõletik tüsistumata ja operatsioonijärgselt ei vaja patsiendid antibiootikume. Kolmandikul juhtudest on apenditsiit komplitseeritud ehk pimesoole seina terviklikkus on kadunud ning põletik on pimesoolest levinud edasi kõhuõõnde. Sellisel juhul vajavad patsiendid operatsioonijärgselt antibiootikume, et vältida tüsistuste tekkimist. Samas puudub üksmeel operatsioonijärgse antibakteriaalse ravi kestvuse osas. Lisaks eelnevale on erimeelsusi ka pimesoole ohutu eemaldamise osas rasedatel. Käesoleva uurimistöö käigus viidi läbi juhuslikustatud kontrolluuring, millise käigus komplitseeritud apenditsiidiga patsiendid juhuvaliti saama tavapärast pikka või lühikest (24 tundi) operatsioonijärgset antibakteriaalset ravi. Uuringu tulemustest selgus, et lühikest antibakteriaalset ravi saanud patsiendid viibisid haiglas lühemat aega ning neil ei esinenud rohkem tüsistusi võrreldes tavapärast ravi saanud uuritavatega. Lisaks vaatles käesolev uurimistöö lühikest suukaudset ja veenisisest antibakteriaalset ravi. Juhuslikustatud kontrolluuringu käigus juhuvaliti komplitseeritud apenditsiidiga patsiendid saama 24-tunni pikkust suukaudset või 24-tunni pikkust veenisisest antibakteriaalset ravi. Uuringu tulemustest selgus, et suukaudset ravi saanud uuritavatel ei esinenud rohkem tüsistusi kui veenisisest ravi saanud uuritavatel. Lisaks, kasutades kõikide Eestis 2010-2020 rasedatel tehtud pimesoole operatsioonide andmeid, võrreldi avatud ja laparoskoopilise apendektoomia ravitulemusi. Uuringu tulemustest selgus, et laparoskoopiline apendektoomia oli seotud lühema operatsiooniaja ja lühema haiglas viibimisega. Raseduse katkemise või enneaegse sünnituse osas puudus avatud ja laparoskoopilise apendektoomia vahel erinevus. Seega lõhkenud pimesoolega piisab vaid paarist tabletist operatsioonijärgselt ja rasedaid võib laparoskoopiliselt opereerida!
The impact of frailty on outcomes following emergency laparotomy: enhancing risk prediction and clinical decision-making
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-07-15) Isand, Karl-Gunnar; Talving, Peep, juhendaja; Lepner, Urmas, juhendaja; Kolk, Helgi, juhendaja; Saar, Sten, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond
Aastaks 2050 on arenenud riikides peaaegu iga kolmas inimene üle 65-aastane. Siiski ei määra üksnes vanus inimese tervislikku seisundit. Mõned nooremad inimesed võivad olla kehva tervisega, samas kui osa üle 80-aastaseid on jätkuvalt oma vanuse kohta heas vormis. Siin tuleb mängu hapruse mõiste. Haprus tähendab kehalise vastupanuvõime vähenemist, mis muudab inimese haavatavamaks väliste mõjurite suhtes. Habrastel inimestel võib isegi väike sündmus—näiteks kukkumine või uus ravim—põhjustada tõsiseid tagajärgi, millest taastumine on raskem ja aeganõudvam, kuna kehal ei ole piisavalt reserve tekkinud probleemidega toime tulekuks. Hapruse hindamiseks välja töötatud mitmeid mõõdikuid, näiteks 9-astmeline kliiniline hapruse skaala (Clinical Frailty Scale). Käesolev uurimustöö käsitles hapruse mõju patsientidele, kes vajasid erakorralist laparotoomiat—eluohtlikes olukordades tehtavat kõrge riskiga kõhuõõne operatsiooni. Operatsioonieelse hapruse taseme hindamiseks kasutati kliinilist hapruse skaalat. Andmeid koguti enam kui 1800 patsiendi kohta Ühendkuningriigis ja Eestis. Selgus, et haprus on sage—mitte ainult eakate, vaid ka nooremate seas. Koguni 17% alla 50-aastastest patsientidest olid enam või vähem haprad. Kõrgem hapruse tase oli seotud suurema suremusega nii lühemas kui pikemas perspektiivis, pikema haigla- ja taastusravi ajaga ning sagedasema raskete tüsistuste esinemisega. Kuus kuud pärast operatsiooni polnud paljud, eriti üle 80-aastased, taastunud oma operatsioonieelsele iseseisva toimetuleku tasemele. Märkimisväärne oli see, et üle 50-aastaste seas ennustas haprus 180 päeva suremust paremini kui vanus või sugu. Hapruse seisundi lisamine olemasolevatele riski hindamise mudelitele, nagu NELA ja P-POSSUM, parandas nende täpsust, eriti vanemate patsientide puhul. See aitab kirurgidel, patsientidel ja pereliikmetel teha teadlikumaid ravivalikuid juba ravi algfaasis. Uurimustöö tulemused toovad välja hapruse hindamise tähtsuse erakorralises kirurgias—see võimaldab paremat riskihindamist, toetab patsientide, arstide ja lähedaste ühiseid otsuseid ning aitab ressursside planeerimisel ja taastusravi korraldamisel.