Sirvi Autor "Tammaru, Toomas, juhendaja" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 19 19

Assembling the phylogenetic tree of northern European macroheteroceran moths
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-11-25) Nedumpally, Vineesh; Õunap, Erki, juhendaja; Tammaru, Toomas, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Pole kaugeltki veel lõpuni teada, millised putukaliigid on üksteisele kaugemad, millised lähemad sugulased. DNA järjestustel põhinevate evolutsioonipuude koostamine aitab sellesse küsimusse selgust tuua. Käesolevas uurimistöös koostati ööliblikate sugukondade sirptiiblased (Drepanidae), vaksiklased (Geometridae) ja öölased (Noctuidae) evolutsioonipuud, keskendudes Põhja-Euroopa liikidele. Selleks kasutati Sangeri ja järgmise põlvkonna sekveneerimise teel hangitud andmete kombinatsiooni, mis integreeriti avalikult kättesaadavate genoomiandmetega. Sirptiiblaste puhul kinnitas 37 liigi analüüs, et kõik neli alamsugukonda moodustavad tõesti evolutsioonipuu eraldiseisvad harud. Lisaks näitas analüüs, et sugukonnale iseloomulikud pikenenud tiivatipud on evolutsiooni käigus korduvalt kadunud ning et nii “talveliblikad” kui roosa/oranžikirju tiivakirjaga perekonnad kuuluvad fülogeneetiliselt selgelt eristnud rühmadesse. Vaksiklaste põhjalik fülogeneetiline analüüs, mis tugines 117 liigi enam kui 600 DNA lookusel ning mida täiendati 376 Põhja-Euroopa liigi puhul Sangeri meetodiga sekveneerimise teel saadud andmetega, andis tulemuseks statistiliselt usaldusväärse sugupuu, mis viis mitme muudatuseni süstemaatikas. Sellisteks muudatusteks on muuhulgas uute triibuste Lampropterygini ja Pelurgini kirjeldamine, perekondade Ochyria, Epelis ja Speranza “taaselustamine” ning mitme triibuse piiride täpsustamine nende monofüleetilisuse säilitamiseks. Öölaste puhul andis 333 liigi fülogeneoomiline analüüs statistiliselt hästi toetatud sugupuu, mis kinnitas peamisi sugulussuhteid ja viis mitme taksonoomilise muudatuseni. Need muudatused hõlmasid sünonüümiseerimisi, paaril juhul taksonoomilise taseme ümberhindamist ning mitme perekonna “taaselustamist”. Ajas kalibreeritud analüüs näitas, et triibus juureöölased (Apameini) eristus ligikaudu 8,7 miljonit aastat tagasi – palju hiljem kui seni arvati – ning et röövikute toitumine oma toidutaime sees võis hilises miotseenis toimunud rohumaade laienemise ajal soodustada selle rühma mitmekesistumist.
Determinants of moth assemblages across human-modified landscapes of Estonia and Morocco
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-10-24) Fetnassi, Nidal; Tammaru, Toomas, juhendaja; Ghamizi, Mohamed, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Keskkonda ümberkujundav inimtegevus, nagu põllumajandus, metsaraie ja linnastumine, avaldavad pahatihti tugevat negatiivset mõju looduslikele kooslustele. Siiski võivad mõned inimtekkelised elupaigad pakkuda ka varjupaiku laiematest keskkonnamuutustest ohustatud liikidele. Käesolevas töös uuriti ööliblikate kooslusi inimmõjulistes elupaikades Eestis ja Marokos. Uuringutes kasutati söödapüüniseid, mis meelitavad ööliblikaid kääritatud suhkrusegudega, matkides nende looduslikke toiduallikaid. Eestis keskenduti raiesmikele, mis olid kas looduslikult uuenevad või kunstlikult taastatavad. Eriti just kunstlikult taastatavate raiesmike liblikakooslused leiti olevat liigirikkad, kuigi mitmed rohumaadele iseloomulikud liigid puudusid neilt peaaegu täielikult. Tulemustest järeldub, et raiesmikud on küll olulised, ent ei saa siiski täielikult asendada poollooduslikke niite, mis on kogu Euroopas taanduvaks elupaigatüübiks. Maroko poolkõrbelistes Atlase mägedes läbi viidud uurimused leidsid, et põllumajandusmaastike, sh oliivisalude ööliblikakooslused, on üllatuslikult arvukad ja mitmekesised. Selle põhjuseks on tõenäoliselt traditsioonilised põllumaa niisutamise viisid, mis tagavad taimestiku lopsakuse ka kuivadel perioodidel. Seevastu leiti vähearvukaid liike just pigem looduslikest metsadest. Töö tulemused näitavad, et traditsiooniline põllumajandus võib küll aidata säilitada putukate mitmekesisust, kuid vajalik on ka looduslike elupaikade alalhoidmine. Samuti näitas doktoritöö, et söödapüünised, eriti koos ilmastikuandmetega, annavad usaldusväärset teavet ööliblikate populatsioonide ja koosluste kohta ning nende laialdasem kasutamine putukaökoloogilistes töödes on igati teretulnud.
Diversity and ecological role of pathogenic fungi in insect populations
(2023-10-11) Gielen, Robin; Tammaru, Toomas, juhendaja; Põldmaa, Kadri, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Putukate arvukust hoiab kontrolli all nende suur suremus, mida looduses põhjustavad putukate vaenlased: kiskjad (nii selgroogsed kui selgrootutud), parasitoidid ja patogeenid. Neist kõige eriilmelisemad ja samas ka vähem uuritud on patogeenid, kelle hulka kuuluvad nii viirused, bakterid, nematoodid kui ka seened. Just seentel on suurim potentsiaal olla pestitsiidide alternatiiviks tänu nende võimele nakatada putukaid läbi füüsilise kontakti. Minu doktoritöö eesmärgiks oli uurida patogeensete seente mitmekesisust putukate looduslikes populatsioonides ning kirjeldada nende poolt põhjustatud suremuse mustreid populatsioonidünaamika ja evolutsioonilise ökoloogia kontekstis. Selleks tegin katseid poollooduslikes tingimustes Eestis ja Argentiinas, seirates looduslikke populatsioone ning analüüsisin olemasolevat kirjandust, mis päädis 4 avaldatud teaduspublikatsiooni ja ühe käsikirjaga. Leidsime, et patogeensete seente liigirikkus on suur: lisaks katsetest leitud 38 seeneliigile näitas kirjanduse analüüs, et looduses on dokumenteeritud putukate nakatumist kokku 122 liiki seenega. Teisalt leidsime aga, et ainult 10% igast putuka populatsioonist sureb seennakkuse tagajärjel. Selline madal suremus ei luba väita, et seentel on oluline roll putukate arvukuse määrajana. Kuna aga seened on keskkonnas alati olemas, siis midagi peab määrama, kas putukas nakatub või mitte. Oma töös leidsin, et seenega nakatumist mõjutab putuka toidutaim. See toetab nn. turvamehe hüpoteesi, kus taimed pakuvad oma kudedes elupaika seentele, kes pakuvad neile kaitset taimtoiduliste putukate vastu. Lisaks tuvastasime entomopatogeenseid võimeid hõimkonnas kõduhallikseened ja mitmetel seeneliikidel, mille puhul see varem teada ei olnud.
Emase viljapuu-tupslase kohasus kehasuuruse funktsioonina: kas suurem on alati parem?
(Tartu Ülikool, 2000) Esperk, Toomas; Tammaru, Toomas, juhendaja
Erinevate vaksikuliikide munemisselektiivsus ja selle mõõtmine
(Tartu Ülikool, 1998) Javoiš, Juhan; Tammaru, Toomas, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Zoloogia osakond
Evolutionary ecology of insect growth: from geographic patterns to biochemical trade-offs
(2017-12-20) Meister, Hendrik; Tammaru, Toomas, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Senimaani pole selge, miks on iga putukaliik just sellise kehasuurusega, nagu me teda näeme looduses. Suurem kehasuurus on kasulik, kuna suurematel emastel on enam järglaseid. Samas peab suurest kehast olema ka mingit kahju, muidu toimuks evolutsioonis kehasuuruse pidev suurenemine. Erinevate geograafiliste populatsioonide võrdlemisest võib olla abi mõistmaks, kuidas looduslik valik kehasuurust mõjutab. Kui kuskil on isendid samast liigist suuremad, võime seostada seda erinevust keskkonnaga. Võime ka uurida, mil moel putukad suuremaks kasvavad ja seeläbi jõuda jälile, miks nad seda teevad, aga mujal jällegi ei tee. TÜ entomoloogid kasvatasid Lõuna- ja Põhja-Euroopast (41°N-65°N) pärit kuue ööliblikaliigi röövikuid laboris termokambrites. Katsete eesmärgiks oli võrdlevalt hinnata eri laiuskraadidelt pärit sama liiki putukate geneetilist varieeruvust elukäigutunnustes ja immuunsuses. Üllatuslikult leiti, et Lõuna-ja Põhja-Euroopast pärit isendid kasvad ühtemoodi, vaatamata suuremale kehasuurusele lõunas. Lõunapoolsed liblikad saavutasid suurema kehasuuruse pikema arenguajaga. Samas mida kauem arenetakse, seda pikemat aega ollakse eksponeeritud (lindudepoolsele) kisklussurvele, mistõttu väheneb võimalus jõuda nukkumiseni. See võiks olla üks suurema kehasuuruse kulusid. Putukate kehasurus ja arengukestus sõltub ka temperatuurist. Töös leiti, et temperatuur mõjutab liigikaaslaseid samamoodi: geneetilist varieeruvust temperatuuride mõjudega hakkama saamiseks on vähe. Putukad ei pruugi seetõttu kiiresti kohastuda muutuvate keskkonnatingimustega. Samas leiti populatsioonidevahelisi erinevusi immuunsuses: põhjapool näib immuunvõime olevat tugevam. Seda ehk seetõttu, et seal on olnud suurem vajadus võidelda bakteriaalsete nakkustega
Hiljutised muutused päevaliblikate areaalides ja nende põhjused kliimamuutuste valguses
(Tartu Ülikool, 2014) Sobak, Kerttu; Tammaru, Toomas, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja tehnoloogiateaduskond; Tartu Ülikool. Zoloogia osakond
Influence of predation on the body size evolution in insects. Implications of colour
(2004) Mänd, Triinu; Tammaru, Toomas, juhendaja
Kasvujärk kui piirangute allikas putukate kehasuuruse determinatsioonis
(2006) Ivanov, Vitali; Tammaru, Toomas, juhendaja
Larval instar as a key element of insect growth schedules
(2006) Esperk, Toomas; Tammaru, Toomas, juhendaja
Liblikatel parasiteerivate seente liigirikkus ja ökoloogia
(Tartu Ülikool, 2018) Gielen, Robin; Tammaru, Toomas, juhendaja; Põldmaa, Kadri, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Botaanika osakond
Käesoleva magistritöö üheks eesmärgiks oli uurida liblikatel olevat seenentomopatogeenide liigirikkust. Selleks määrati morfoloogiliste ja molekulaarsete tunnuste abil seened viie eri liblikaliigi (harilik valgevaksik (Cabera pusaria L.), võrkvaksik(Chiasmia clathrata L.), võsavaksik (Ematurga atomaria L.), salu-samblikuvaksik (Hypomecis punctinalis Scopoli) ja kirj-kevadöölane (Orthosia gothica L.)) surnud nukkudel. Kokku tuvastati 17 erinevat seeneliiki 11-st sugukonnast, seitsmest seltsist ja viiest klassist. Entomofaagseid liike, mida kirjanduse põhjal pole liblikalistelt leitud, oli kaks – Metapochonia bulbillosa (W. Gams & Malla) Kepler, S. A. Rehner & Humber ja Tilachlidium brachiatum (Batsch) Petch. Eestile uusi seeneliike määrati viis: Isaria cf. cicadae Miq., Simplicillum cf. lanosoniveum (J.F.H. Beyma) Zare & W. Gams, Metapochonia bulbillosa (W.Gams & Malla) Kepler, S.A.Rehner & Humber, Mortierella verticillata Linnem. ja Umbelopsis ramanniana (Möller) W. Gams. Töö teiseks eesmärgiks oli uurida, mil määral mõjutab seenega nakatumise tõenäosust putuka enda füüsiline konditsioon ja geneetiline taust või on seenhaigusesse nakatumisel määravaks hoopis keskkonnategurid nagu fenoloogiline faas, mikroelupaiga omadused või toidutaim. Selleks kasvatati hariliku valgevaksiku röövikuid looduslähedastes tingimustes ning fikseeriti nende seenetamine. Katse tulemusena näidati ära, et entomopatogeensed seened ei põhjusta harilikul valgevaksikul valikusurvet elupaiga kasutusele, putuka fenoloogiale või toidutaime valikule.
Muna suuruse mõju putukate edukusele hilisemas arengus
(Tartu Ülikool, 2013) Hein, Kaie; Tammaru, Toomas, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja tehnoloogiateaduskond; Tartu Ülikool. Zooloogia osakond
Phylogenetic comparative studies of body size in insects and arachnids: from predictions to applications
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-09-23) Araújo Foerster, Stênio Ítalo; Tammaru, Toomas, juhendaja; Clarke, John, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Kehasuurus on üks olulisemaid loomade tunnuseid. Kehasuurus määrab, kuidas loom saab liikuda ja millised on ta vastasmõjud keskkonnaga, sageli sõltub kehasuurusest ka paljunemisedukus. Ometi on paljude lülijalgsete puhul kehasuurust raske vahetult mõõta. Üks võimalus lihtsustada kehasuuruse määramist on kasutada allomeetrilisi võrrandeid, mis seovad kehasuurust hõlpsasti vaadeldavate kehaosade mõõtmetega. Sellise lähenemise abil saab hinnata kehasuurust ka vanade, halvasti või ainult osaliselt säilinud isendite ning isegi fossiilide puhul. Oma doktoritöös arendasin allomeetrilisi mudeleid kehasuuruse prognoosimiseks vaksiklaste (Geometridae) ja skorpionide sugukonna Buthidae jaoks. Fülogeneesipõhiseid meetodeid paljusid liike hõlmavatel andmestikel rakendades tuvastasin, millised lihtsasti määratavad mõõdud prognoosivad kehasuurust kõige paremini. Järgnevalt kasutasin vastavaid võrrandeid ökoloogiliste ja evolutsiooniliste küsimuste uurimiseks. Vaksiklastel oli tiibade siruulatus parim üksik kuivmassi ennustaja, kuid mudelid olid siiski täpsemad, kui neisse kaasati ka tagakeha laius. Kehasuuruse prognoose võrdlev-fülogeneetilistesse analüüsidesse kaasates selgus, et suuremad vaksikuliigid kalduvad talvituma röövikuna ja nende röövikutel on keskmisest laiem toitumisspekter. Skorpionide puhul prognoosis “saba” viienda lüli pikkus kõige täpsemini kogu keha pikkust, samas kui telsoni (lüli, mis kannab astelt) pikkus oli parim seljakilbi pikkuse ennustaja. Mudelid toimisid sõltumata soost ja neid saab rakendada ka väljaspool uuritud sugukonda. Samuti selgus, et skorpionide seas on emasloomad üldiselt suuremad, kuid isastel on sageli suhteliselt suuremad sigimisega seotud struktuurid. Doktoritöö näitab, et fülogeneesile tuginevad allomeetrilised mudelid on igati sobivad vahendid selgrootute kehasuuruse hindamiseks. Need avavad ukse uurimaks ökoloogilisi ja evolutsioonilisi küsimusi rühmades, kus kehasuuruse otsene mõõtmine on sageli ebapraktiline või suisa võimatu.
Populatsioonidevahelised erinevused kasvukiirustes putukatel
(Tartu Ülikool, 2013) Niinep, Kerly; Tammaru, Toomas, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja tehnoloogiateaduskond; Tartu Ülikool. Zooloogia osakond
Reproduction and behaviour of the endangered European mink (Mustela lutreola) in captivity
(2017-12-20) Kiik, Kairi; Tammaru, Toomas, juhendaja; Maran, Tiit, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Euroopa naarits on kriitiliselt ohustatud imetaja, mis on loodusest kadumas. Päästmaks liiki väljasuremisest hakati naaritsaid pidama loomaaedades. Vangistuses on loomade paljundamine keeruline, kuna sealne keskkond erineb looma looduslikust elupaigast. Loomaaias elavatel naaritsatel on täheldatud probleeme sigimisega. Paljud ei saa järglasi, mis võib saada saatuslikuks asurkonna jätkusuutlikkusele. Käesolevas doktoritöös uurisin, miks on naaritsa sigimine loomaaias ebaedukas ja kuidas leida probleemile lahendus. Olukorrast parema ülevaate saamiseks uurisime, mis mõjutab pesakonna suurust ja poegade tõenäosust ellu jääda. Leidsime, et olulised on ema vanus ja kaal, kuid muidu oli emaste sigimisedu sarnane. Lisaks uurisime emase hormonaaltsüklit indlemise ja tiinuse ajal. Tulemused olid ootuspärased, hormonaaltsükkel järgis liigile tüüpilist rada. Me ei leidnud tõendeid, et paaritamiskatsete ebaõnnestumise põhjust tuleks otsida emastest. Leidsime, et ebaedu sigimisel on seotud vangistuses sündinud isastega. Mõni isane on paaritamiskatses emase vastu agressiivne või siis neil puudub indleva emase vastu huvi. Mõistmaks isaste käitumist vaatlesime naaritsate lapsepõlve – uurisime poegade vahelisi suhteid pesakonnas kasvamise ajal. Paljudel imetajatel on tõendatud, et varajane keskkond mõjutab isendi käitumist täiskasvanueas. Me ei leidnud, et naaritsatel oleks pesakonnaperioodil ebanormaalset käitumist. Nagu igati kohane, kulus poegade põhiaeg mängule. Agressiivsust ei olnud palju ja see ei tõusnud ajas. Pesakonnad ei erinenud käitumismustrilt üksteisest, seega ei leidnud me hälbiva poegade käitumisega pesakondi, mis oleksid võinud ebasobiva sigimiskäitumise tekkimist seletada. Töötasime välja metoodika naartisate iseloomutüüpide määramiseks, sest üha enam soovitatakse, et loomadesse tuleks loomaaias suhtuda neist igaühe iseloomu arvestades. Leidsime, et naaritsaid saab eristada julguse, uurivuse ja sotsiaalsuse alusel . Meie töös ilmnes, et probleemid sigimishooajal on seotud eelkõige vangistuses sündinud isastega, nende põhjuseid peaks otsima mujalt kui pesakonnaperioodist, abi võiks olla iga looma iseloomu tundmisest. Saadud tulemused on oluliseks alusteadmisteks töös, mis on suunatud naaritsate tehiskeskkonnas pidamise edukuse tõstmisele.
Soost sõltuv ressursside jaotamine (soo allokatsioon) putukatel
(Tartu Ülikool, 2019) Martverk, Merili; Tammaru, Toomas, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Zooloogia osakond
Sooti erinev muna suurus liblikatel
(Tartu Ülikool, 2016) Martverk, Merili; Tammaru, Toomas, juhendaja; Tõnissoo, Tambet, juhendaja; Meier, Riho, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja tehnoloogiateaduskond; Tartu Ülikool. Zoloogia osakond
The effects of experience on host acceptance in ovipositing moths
(2005) Javoiš, Juhan; Tammaru, Toomas, juhendaja
Võsaritsika Pholidoptera griseoaptera lauluelementide muutlikkus
(2010-08-18) Runnel, Veljo; Tartu Ülikool. Ökoloogia ja maateaduste instituut; Tartu Ülikool. Zooloogia õppetool; Tammaru, Toomas, juhendaja