Liblikatel parasiteerivate seente liigirikkus ja ökoloogia

Abstract

Käesoleva magistritöö üheks eesmärgiks oli uurida liblikatel olevat seenentomopatogeenide liigirikkust. Selleks määrati morfoloogiliste ja molekulaarsete tunnuste abil seened viie eri liblikaliigi (harilik valgevaksik (Cabera pusaria L.), võrkvaksik(Chiasmia clathrata L.), võsavaksik (Ematurga atomaria L.), salu-samblikuvaksik (Hypomecis punctinalis Scopoli) ja kirj-kevadöölane (Orthosia gothica L.)) surnud nukkudel. Kokku tuvastati 17 erinevat seeneliiki 11-st sugukonnast, seitsmest seltsist ja viiest klassist. Entomofaagseid liike, mida kirjanduse põhjal pole liblikalistelt leitud, oli kaks – Metapochonia bulbillosa (W. Gams & Malla) Kepler, S. A. Rehner & Humber ja Tilachlidium brachiatum (Batsch) Petch. Eestile uusi seeneliike määrati viis: Isaria cf. cicadae Miq., Simplicillum cf. lanosoniveum (J.F.H. Beyma) Zare & W. Gams, Metapochonia bulbillosa (W.Gams & Malla) Kepler, S.A.Rehner & Humber, Mortierella verticillata Linnem. ja Umbelopsis ramanniana (Möller) W. Gams. Töö teiseks eesmärgiks oli uurida, mil määral mõjutab seenega nakatumise tõenäosust putuka enda füüsiline konditsioon ja geneetiline taust või on seenhaigusesse nakatumisel määravaks hoopis keskkonnategurid nagu fenoloogiline faas, mikroelupaiga omadused või toidutaim. Selleks kasvatati hariliku valgevaksiku röövikuid looduslähedastes tingimustes ning fikseeriti nende seenetamine. Katse tulemusena näidati ära, et entomopatogeensed seened ei põhjusta harilikul valgevaksikul valikusurvet elupaiga kasutusele, putuka fenoloogiale või toidutaime valikule.