Botaanika osakonna magistritööd – Master's theses

Selle kollektsiooni püsiv URIhttps://hdl.handle.net/10062/30326

Sirvi

Nüüd näidatakse 1 - 20 134

listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Puisniidu hooldamist kujundavad tegurid Eestis: kvalitatiivne uuring majandajate kogemuste põhjal
(Tartu Ülikool, 2026) Lee, Saskia Meeri Eliis; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Botaanika osakond
Puisniidud kuuluvad Eesti kõige iseloomulikumate ja väärtuslikumate poollooduslike koosluste hulka. Vaatamata puisniitude suurele väärtusele on nende pindala Eestis viimase sajandi jooksul järsult vähenenud. Puisniitude säilitamine ei sõltu üksnes teadmisest, millised hooldusvõtted on ökoloogiliselt sobivad. Sama oluline on küsimus, kas leidub inimesi, kes on valmis ja suutelised neid alasid järjepidevalt hooldama. Magistritöö eesmärk on analüüsida puisniidu hooldamist ja hooldusega jätkamist kujundavaid tegureid Eestis, et toetada tõhusate ja pikaajaliste hooldus- ning kaitsemeetmete kujundamist. Töö põhines puisniitude hooldajatega tehtud poolstruktureeritud intervjuudel, mida analüüsiti kvalitatiivse sisuanalüüsi abil. Lõplikku valimisse kuulusid 20 puisniidu hooldajat PuisniiduLIFE projektist. Töö esimene põhijäreldus on, et puisniitude püsivat hooldamist toetavad hooldaja pühendumust kujundavad tegurid nagu kohatunnetus, pärandi hoidmine, ilu, kohusetunne ja tunnustus. Püsiv hooldus eeldab siiski ka praktiliste ja majanduslike eeltingimuste nagu tehnika, tööjõud, ligipääs, toetused ja majanduslik teostatavus täitmist. Teiseks näitas töö, et puisniitude hooldus ei põhine ühel selgel majandusmudelil. Hooldus võib olla seotud laiema põllumajandusliku või muu majandustegevusega, puisniidu saaduste kasutamisega või alles väljakujunevate teenustega, nagu turism, loodusharidus ja elamusteenused. Kolmandaks ilmnes, et hoolduse jätkamist mõjutavad ka isiklikud ja raskemini suunatavad tegurid, nagu kohatunnetus, perekondlik järjepidevus, elukorraldus ja hooldaja tervis, mida ei saa alati toetuste või poliitikaga mõjutada. Töö tulemuste põhjal koostasin puisniitude hoolduse jätkumist kujundavate tegurite kontseptuaalse mudeli, mis aitab mõista pühendumuslike, tingimuslike, regionaalsete ja väliste mõjutegurite rolli ja suhestumist omavahel. Sellest lähtudes sõnastasin soovitused, mis puudutavad toetussüsteemi paindlikumaks ja osaliselt tulemuspõhiseks muutmist, puisniidu poolt pakutavate looduse hüvede selgemat esile toomist, toodete ja biomassi väärtusahelate arendamist ning sobiva potentsiaaliga puisniitude toetamist ka väljaspool kaitstavaid alasid. Wooded meadows are among Estonia’s most characteristic and valuable semi-natural communities. Despite their high value, the area of wooded meadows in Estonia has declined sharply over the past century. The conservation of wooded meadows does not depend only on knowing which management practices are ecologically suitable. Equally important is whether there are people who are willing and able to manage these areas continuously. The aim of this master’s thesis is to analyse the factors shaping the management and continuation of management of wooded meadows in Estonia, in order to support the development of effective and long-term management and conservation measures. The study was based on semi-structured interviews with wooded meadow managers, which were analysed using qualitative content analysis. The final sample included 20 wooded meadow managers from the WoodmeadowLIFE project. The first main conclusion of the thesis is that the long-term management of wooded meadows is supported by factors that shape the caretaker’s commitment, such as sense of place, heritage preservation, aesthetic value, sense of duty and recognition. However, continuous management also requires practical and economic preconditions to be met, including machinery, labour, access, subsidies and economic feasibility. Secondly, the study showed that wooded meadow management is not based on one clear economic model. Management may be connected to wider agricultural or other economic activities, the use of products from wooded meadows, or emerging services such as tourism, nature education and experience-based services. Thirdly, the study found that the continuation of management is also influenced by personal and less easily directed factors, such as sense of place, family continuity, life circumstances and the health of the manager, which cannot always be influenced through support schemes or policy. Based on the results, I developed a conceptual model of factors shaping the continuation of wooded meadow management, which helps to understand the role of commitment-related, conditional, regional and external influencing factors and how they relate to each other within the wider system. On this basis, I formulated recommendations concerning the development of a more flexible and partly results-based support system, clearer communication of the ecosystem services provided by wooded meadows, the development of product and biomass value chains, and support for wooded meadows with suitable potential also outside protected areas.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Taim-tolmeldaja interaktsioonivõrgustike fenoloogiline dünaamika Euroopa põllumajandusmaastike pärandniitudel
(Tartu Ülikool, 2026) Somelar, Raffael; Aavik, Tsipe, juhendaja Valdaru, Epp, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Botaanika osakond
Käesoleva magistritöö eesmärk on kirjeldada fenoloogilisi muutusi poollooduslike rohumaade taim-tolmeldaja interaktsioonivõrgustikes. Töö kirjanduslik osa annab ülevaate taim-tolmeldaja interaktsioonivõrgustike olemusest ja ajalisest dünaamikast ning seda varasemalt käsitlenud teadustöödest. Töö sisaldab ka uurimuslikku osa, mis analüüsib taim-tolmeldaja interaktsioonivõrgustike muutumist ühe suve kolme ajahetke vahel Euroopa põllumajandusmaastikes paiknevatel pärandniitudel, keskendudes parameetritele nagu sidusus, pesastatus ja modulaarsus ning dünaamikat kirjeldavatele parameetritele nagu liigilise koosseisu muutused ja interaktsioonide ümberühendumine. The aim of this master thesis is to describe phenological changes in plant-pollinator interaction networks of semi-natural grasslands. The literature review gives an overview of the dynamic nature of plant-pollinator interaction networks and related scientific works. The thesis also contains a study of plant-pollinator interaction network change in semi-natural grasslands in European agricultural landscapes across three time windows from a single summer, using structural parameters commonly used to describe interaction networks, such as connectance, nestedness and modularity, as well as looking at the beta diversity across the three time windows.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Maakasutuse intensiivistumise mõju taim-muld tagasisidele
(Tartu Ülikool, 2026) Kängsep, Piia; Semtšenko, Marina, juhendaja Siim-Kaarel, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Botaanika osakond
Maakasutuse intensiivistumise ja kliimamuutuste koosmõju taimede ja mulla vahelistele interaktsioonidele on vähe uuritud ning nende interaktsioonide evolutsiooniline taust on jäänud suuresti tähelepanuta. Selles töös uurisin väetamise ja põua mõju taimede ja mulla vahelisele tagasisidele eri majandamisintensiivsusega rohumaadelt pärit kahe kõrrelise liigi ja mullakoosluste korral. Mullakooslused avaldasid üldjuhul negatiivset mõju taimekasvule, kuid negatiivse mõju ulatus sõltus taime ja mulla päritolust ning väetamise ja põua pärandmõjust. Vill-mesihein, olles kiirema kasvustrateegiaga, reageeris majandamisrežiimile ja mikrobioomi mõjule tugevamalt kui aeglasema kasvuga harilik sugapea. Eelnev põud muutis mullatingimusi mõlema liigi kasvuks soodsamaks, eriti intensiivse majandamise tingimustes. Rohumaade väetamine ja põuaperioodid loovad sobilikke tingimusi taimede domineerimiseks, mis võivad pärssida liikide kooseksisteerimist. The combined effects of land-use intensification and climate change on plant–soil interactions are still poorly understood, and the evolutionary background of these interactions remains largely unexplored. In this thesis, I investigated the effect of drought and fertilisation on plant–soil feedbacks involving plants and soils originating from grasslands with different management intensities. Two common grass species, Holcus lanatus and Cynosurus cristatus, were used as representatives of fast and slow growth strategies. Plant-soil feedback was generally negative but varied depending on plant and soil origin, as well as fertilisation and drought soil legacies. Holcus, being the faster-growing species, responded more strongly to management regime and microbiome effects than the slower-growing Cynosurus. Drought legacy generally enhanced the growth of both species, with stronger effects detected under intensive land use. Grassland fertilisation and increasing drought frequency create conditions that promote plant dominance, thereby supressing species coexistence.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Huulheina perekonna (Drosera L.) biootilised interaktsioonid Eestis
(Tartu Ülikool, 2026) Vassiljev, Monika; Koorem, Kadri, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Botaanika osakond
Käesoleva magistritöö eesmärk oli uurida Eestis kasvavate huulheina perekonna liikidega kaasnevaid taimekooslusi ja hinnata arbuskulaarse mükoriisa esinemist nende liikide juurtes. Uuriti nelja taksonit: ümaralehist, pikalehist ja vahelmist huulheina ning hübriidi värd-huulheina. Välitööd viidi läbi kuues Eesti soos, kus hinnati taimeliikide katvusi ja koguti huulheinte juuri. Selgus, et vahelmise huulheina kasvukooslused erinesid teistest liikidest väiksema liigirikkuse ja samblakatvuse poolest. Värd-huulheina taimekooslused sarnanesid rohkem pikalehise kui ümaralehise huulheina kasvukohtadega. Ellenbergi indikaatorväärtuste ja häiringuindikaatorite põhjal hinnatud abiootilised tingimused liikide vahel statistiliselt oluliselt ei erinenud. Ühegi uuritud huulheina juurtest ei leitud arbuskulaarsele mükoriisale iseloomulikke struktuure. Tulemused viitavad sellele, et huulheinte kasvukohad võivad olla AM seente levikuks ebasobivad ning mükoriisa puudumine võib olla seotud ka huulheinte putuktoidulise eluviisiga. The aim of this master’s thesis was to investigate the plant communities associated with Estonian Drosera species and also assess the presence of arbuscular mycorrhiza in their roots. Four taxa were studied: D. rotundifolia, D. anglica, D. intermedia and the hybrid Drosera × obovata. Fieldwork was conducted in six Estonian mires, where plant cover was estimated and root samples of Drosera species were collected. The results showed that the communities associated with D. intermedia differed from the other species by having lower species richness and bryophyte cover. The plant communities associated with Drosera × obovata were more similar to those of D. anglica than to D. rotundifolia. Environmental conditions estimated using Ellenberg indicator values and disturbance indicator values did not differ significantly among species. No structures characteristic of arbuscular mycorrhiza were detected in the roots of any studied Drosera species. The results suggest that the habitats of Drosera may be unsuitable for the spread of arbuscular mycorrhizal fungi and that the absence of mycorrhiza may also be related to the carnivorous lifestyle of Drosera species.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Punase aruheina (Festuca rubra L.) vastus põuale ja mulla mikrobioomi roll põuataluvuse kujundamisel
(Tartu Ülikool, 2026) Laaspere, Lauri; Semtšenko, Marina, juhendaja Davison, John Alexander, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Botaanika osakond
Kliimamuutuste tõttu prognoositakse maailmas põudade sagenemist ja intensiivistumist. Kuivast kliimast pärit taimedel ja mulla mikrobioomil on kujunenud erinevad kohastumused põuastressi üle elamiseks, samas kui niiskest kliimast pärit taimedel ja mullakooslustel puuduvad spetsiifilised kohastumused põua talumiseks. Siiski niiske kliimaga kohastunud organismid võivad omada head taastumisvõimet põuajärgsel perioodil tänu nende kiirele kasvustrateegiale. Samuti on taim-muld interaktsioonid tagasisidestatud, kus mulla mikrobioomil on oluline roll taimede põuataluvuse kujundamisel ja vastupidi, kuid taimede ja mullakoosluste kohastumuste koosmõju põuavastuse kontekstis on veel suuresti uurimata. Antud töös uuriti punase aruheina (Festuca rubra L.) näitel kuidas taimede ja mullakoosluste päritolu eri sademete hulgaga kliimast mõjutab taimede ja mikroobikoosluste aktiivsust põua ajal ja sellest taastumisel. Kuivast kliimast pärit mullakooslustega inokuleerimine tagas taimedel parema põuataluvuse, kus fotosünteesi tase oli kõrgem võrreldes niiskest kliimast pärit mullaga. Põuast taastumine oli kiirem kuivast kliimast pärit taimede ja mullakoosluste puhul. Taimede vastus põuale oli plastiline, kus põua järgselt tootsid taimed vähem kaitstud kudesid, samas juurte koetihedus oli suurem kuivast kliimast pärit taimedel, mis viitab taime päritolu mõjule. Kuivemast kliimast pärit mulla mikrobioom oli niisketes tingimustes vähem aktiivne ja reageeris põuajärgsele ressursside vabanemisele pikemalt kui niiskest kliimast pärit mikrobioom. Kuivemast kliimast pärit taimede kujundatud muldade respiratsioon oli stabiilsem pärast põuda, samas kui niiskematelt aladelt pärit taimed stimuleerisid tugevalt mullakoosluste aktiivsust põua järel läbi suurenenud orgaanilise süsinikuvoo mulda. Taimede ja mullakoosluste päritolu mõjutavad oluliselt teineteise vastust põuale. Sagenevad põuad võivad destabiliseerida põuale tugevalt reageerivaid taime- ja mullakooslusi, kus põuajärgne ressursside rohkus toob kaasa reaktsioone, mis on soodsad haruldasest põuast taastumisel, kuid mis viivad pikemas perspektiivis stressitaluvuse vähenemiseni. Mitme lühikeste ajaliste vahedega ja/või intensiivse põua järel võib koosluse püsimine ohustatud olla ning mullakooslus võib nihkuda, mõjutades omakorda laiemalt ökosüsteemi toimimist. Due to climate change, droughts are projected to become more frequent and severe worldwide. Plants and soil microbiomes originating from dry climates have developed various adaptations to tolerate drought stress, whereas plants and soil communities originating from wet climates lack specific adaptations for drought tolerance. However, organisms adapted to wet climates may possess better post-drought resilience due to their fast life history strategies. Plant-soil interactions are also driven by feedbacks, with both plants and soil microbiome playing a key role in shaping plant drought tolerance. However, these combined effects of both plant and soil community adaptations to drought remain largely unexplored. This thesis used red fescue (Festuca rubra L.) as a model species to investigate how plants and soil communities originating from climates with varying precipitation levels affect the activity of plants and microbial communities during drought and recovery. Inoculation with soil communities from dry climates provided plants with better drought tolerance, with photosynthesis levels remaining higher compared with soils from wet climates. Recovery from drought was faster in plants and soil communities originating from dry climates. Plant responses to drought were plastic, producing less protected tissues after drought. However root tissue density remained higher in plants from dry climates, indicating an effect of plant origin. Soil microbiomes originating from drier climates were less active under moist conditions and responded to post-drought release of resources more slowly than those from wet climates. Soils conditioned by plants from drier climates were more stable in their respiration following drought, whereas plants from wetter sites strongly stimulated soil microbiome activity following drought through increased organic carbon flux into the soil. The origins of both plants and soil communities jointly influence their responses to drought. Increasing drought frequency may destabilise plant and soil communities that respond strongly to drought, as post-drought resource pulses trigger responses that aid recovery from rare drought events but could erode stress tolerance over time. Consecutive droughts occurring at short intervals and/or high intensity might disrupt community stability and cause community shifts, that in turn, affect ecosystem functioning.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Geeni TMM roll lehe õhulõhede paigutuse kujunemises harilikus müürloogas (Arabidopsis thaliana) ja odras (Hordeum vulgare)
(Tartu Ülikool, 2026) Laul, Eliisabeth; Hõrak, Hanna, juhendaja Timofejeva, Ljudmilla, juhendaja Laanemets, Kristiina, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Botaanika osakond
Taimelehtedes on pisikesed avaused, õhulõhed, mida kasutab taim fotosünteesiks vajaliku süsihappegaasi omastamiseks ning vee transpireerimiseks. Õhulõhede arengu signaalirajas omab olulist rolli geen TOO MANY MOUTHS (TMM), mis mõjutab nii õhulõhede paiknevust kui tihedust ja seda lehe alumisel ja ülemisel küljel erinevalt. Kuidas TMM geen toimib põllumajanduslikult oluliste kõrreliste õhulõhede arengus, ei ole teada. Käesolevas töös uuriti geeni TMM rolli õhulõhede paigutumise kujunemisel nii odras (Hordeum vulgare) kui ka harilikus müürloogas (Arabidopsis thaliana). Selleks loodi tmm mutantsed odrad, ning komplementeeriti hariliku müürlooga tmm mutante terve TMM geeniga. Töös hariliku müürloogaga nähti olulist seost TMM geeni mõju ja lehe alumise külje õhulõhede tiheduse vahel. Samuti saadi tmm mutantsed ning häirunud TMM geeniga odrad, mille õhulõhede paiknevusest on aimata seda, et odra puhul TMM geeni funktsiooni kadu õhulõhede suhet märkimisväärselt ei mõjuta. Plant leaves contain small pores called stomata, which are used for the uptake of carbon dioxide necessary for photosynthesis and for the transpiration of water. The gene TOO MANY MOUTHS (TMM) plays a critical role in the stomatal development signaling pathway, influencing both stomatal patterning and density differently on the abaxial and adaxial leaf surfaces. However, the specific function of the TMM gene in stomatal development in agriculturally significant grass species remains unknown. In the present study, the role of the TMM gene in determining stomatal distribution was investigated in both barley (Hordeum vulgare) and Arabidopsis thaliana. To achieve this, tmm mutant barley lines were generated, and Arabidopsis tmm mutants were complemented with a wild-type TMM gene. The research involving Arabidopsis revealed a significant effect of complementation with the TMM gene on stomatal density of the abaxial leaf surface in the tmm mutants. Furthermore, the analysis of the obtained tmm mutant and TMM-disrupted barley lines suggests that the loss of TMM gene function in barley does not significantly impact stomatal distribution between leaf surfaces.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Loopealsete ämblikukooslused ja nende dünaamika taastamise ja põua kontekstis
(Tartu Ülikool, 2026) Petron, Anni; Helm, Aveliina, juhendaja Prangel, Elisabeth, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Botaanika osakond
Selles magistritöös uuriti Lääne-Eesti loopealsete ämblikukoosluste liigilise ja funktsionaalse mitmekesisuse muutusi „Elu alvaritele“ projekti ning 2022. aasta lisaseire andmete põhjal, hindamaks nii taastamistegevuste kui ka 2018. aasta ekstreemse põua mõju koosluste dünaamikale. Tulemused näitasid, et kõik vaadeldavad arvukuse parameetrid – liigirikkus, aktiivsustihedus ning suguküpsete ämblike ja noorjärkude arvukus, langesid 2019. aastal nii taastamis- kui ka referentsaladel, mis viitab põua ulatuslikule mõjule. Taastamistegevuste tulemusel ühtlustus taastatud avatud alade, kadastike ja metsastunud alade liigirikkus, suguküpsete ämblike arvukus ning aktiivsustihedus. Taastatud aladel kulges koosluste taastumine põuast kiiremini kui taastamata referentsaladel, mis viitab taastamistegevuste positiivsele mõjule koosluste vastupanuvõimele häiringute suhtes. Mitmete funktsionaalsete tunnuste muutused peegeldavad taastamistegevuste mõju koosluse koosseisule. Funktsionaalsete tunnuste analüüs näitas, et kooslustes domineerisid maapinnal jahti pidavad ning hea levimisvõimekusega ämblikud. Taastamistegevuste järel suurenes koosluste keskmine kehasuurus kadastikes ja metsastunud aladel, mis peegeldab avatud elupaiku eelistavate, aktiivselt küttivate liikide osakaalu kasvu. Harva härmalõngadega levivate liikide osakaal kadastikes ja metsastunud aladel püsis taastamisjärgselt madalal, mis viitab varjulisemaid ja niiskemaid elupaiku eelistavate liikide piiratud taasasustamise võimekusele. Töö tulemuste tõlgendamisel tuleb arvestada, et pinnasepüüniste kasutamine kallutab tulemusi maapinnal liikuvate ämblike kasuks, mistõttu on täpsema ülevaate saamiseks vajalik pikemaajalisem seire ning täiendavate püügimeetodite rakendamine. The aim of this thesis was to examine changes in the species and functional diversity of spider communities on alvar grasslands in western Estonia, based on data from the "Life to Alvars" project and additional monitoring carried out in 2022, to assess the effects of both restoration activities and the extreme drought of 2018 on community dynamics. The results showed that all measured abundance parameters - species richness, activity density, and the abundance of adult spiders and juveniles declined in 2019 across both restored and reference sites, indicating the extensive impact of the drought. Following restoration, species richness, adult spider abundance, and activity density became more uniform across restored open areas, overgrown sites, and afforested sites. Recovery from the drought proceeded more rapidly on restored sites than on unrestored reference sites, suggesting that restoration activities enhanced community resilience to disturbance. Changes in several functional traits reflected the effects of restoration on community composition. Following restoration, mean community body size increased in overgrown alvars and afforested sites, indicating a growing proportion of actively hunting species associated with open habitats. The proportion of rarely ballooning species in alvar woodlands and afforested sites remained low after restoration, suggesting limited recolonisation capacity among species that prefer shaded and moist habitats. The results should be interpreted with the caveat that the use of pitfall traps introduces a bias towards ground-dwelling spiders. More comprehensive conclusions will require longer-term monitoring and the application of complementary sampling methods
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Väetamise, juurte biomassi ja sordi vanuse roll kaera arbuskulaarse mükoriisa ja teramassi kujunemisel
(Tartu Ülikool, 2026) Kari, Ann Inger; Hiiesalu-Vahter, Inga, juhendaja Torppa, Kaisa, Anneli, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Botaanika osakond
Käesolevas magistritöös uuriti, kuidas väetustase, sordi registreerimisaasta ja juurte biomass on seotud arbuskulaarse mükoriisa (AM) kujunemise ja teramassiga kaeral (Avena sativa). Potikatses võrreldi üheksat eri aegadel registreeritud Eesti kaerasorti madala ja kõrge väetustaseme tingimustes koos AM-seente inokuleerimisega ja ilma selleta. Tulemused näitasid, et AM kolonisatsioon kaera juurtes oli tõenäolisem madala väetustaseme korral ning vähenes juurte biomassi suurenedes. Sordi registreerimisaasta ei olnud seotud AM hulga muutustega AM-positiivsetes proovides. AM-seente mõju kaera teramassile sõltus nii väetustasemest kui ka sordist. Kõrge väetustaseme korral oli vanemate sortide puhul teramass suurem AM-seente töötluse korral, samas kui uuemate sortide puhul oli teramass suurem kontrolltöötluses. Madala väetustaseme korral oli teramass kõigi sortide puhul suurem kontrolltöötluses. Tulemused viitavad, et AM-seente mõju kaera saagikusele sõltub nii kasvutingimustest kui ka sordi aretusajaloost. This master’s thesis investigated how fertilization level, cultivar registration year and root biomass are associated with arbuscular mycorrhiza (AM) formation and grain mass in oat (Avena sativa). A pot experiment was conducted using nine Estonian oat cultivars registered in different years under low and high fertilization levels with and without AM fungal inoculation. The results showed that AM colonization in oat roots was more likely under low fertilization and decreased with increasing root biomass. Cultivar registration year was not associated with variation in AM abundance in AM-positive samples. The effect of AM inoculation on oat grain mass depended on both fertilization level and cultivar registration year. Under high fertilization, older cultivars had higher grain mass with AM inoculation, whereas newer cultivars had higher grain mass without AM inoculation. Under low fertilization, grain mass was higher without AM inoculation across all cultivars. The results indicate that the effects of AM fungi on oat yield depend on both environmental conditions and breeding history.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Helviksammalde liigirikkust mõjutavad tegurid erinevalt majandatud Eesti salumetsades
(Tartu Ülikool, 2025) Rozantseva, Ekaterina; Lõhmus, Piret, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Botaanika osakond
Selles töös võrreldakse helviksammalde ja helviksammaldest vääriselupaikade tunnusliikide liigirikkust Mandri-Eesti salumetsades 24 2 ha-suurust proovialal sõltuvalt nende majandamisviist: üle 90 aasta vanad loodusmetsad, 30-70 aastased kuusekultuurid ja loodusliku uuenemisega metsad ning raiesmikud. Kokku leiti 36 helviksamblaliiki, neist kümme looduskaitselisehuviga liigid. Helviksammalde üldine liigirikkus sõltus eelkõige majandamisviisist ja oli kuusekultuurides madalaim. Kuusekultuuri mõju helviksammalde liigirikkusele ei olnud varem Eestis uuritud. VEP tunnusliikide arv sõltus lisaks ka puistu vanusest, puistu puuliigilisest mitmekesisusest, laialehiliste eluspuude tagavarast ja jämedamõõtmelise lamapuidu tagavarast. Kännukatik (Nowellia curvifolia) oli vanade metsade indikaatorliik. Helviksammalde liigirikkuse säilitamiseks soovitatakse metsa majandamisel jätta jämedamõõtmelist lamapuitu ja vanad laialehilised puud. This work compares the species richness of liverworts and liverwort woodland key habitat indicator species in 24 2 ha plots in the boreo-nemoral forests of mainland Estonia, depending on their management method: natural forests over 90 years old, 30-70 year old spruce plantations and forests with natural regeneration, and clear-cuts. A total of 36 liverwort species were found, ten of which are WKH indicator species or species of conservation concern. The overall species richness of liverworts depended primarily on the management method and was lowest in spruce plantations. The effect of spruce plantations on the species richness of liverworts had not been studied previously in Estonia. The number of WKH indicator species also depended on the age of the stand, the tree species diversity of the stand, the stock of living broadleaf trees, and the availability of coarse woody debris. Nowellia curvifolia was an indicator species of old forests. To preserve the species diversity of liverworts, it was recommended to leave the coarse woody debris and retain broadleaf trees in managed forests.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Juurte ja hüüfide kasvudünaamika kõdusoometsas
(Tartu Ülikool, 2025) Klaus, Marian; Ostonen-Märtin, Ivika, juhendaja ; Sell, Marili, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Botaanika osakond
Peenjuured (< 2 mm) ja seenehüüfid on ökosüsteemi maa-aluse aineringete hinnangute ja nendest arusaamise kontekstis võtmetähtsusega. Nii okaspuude kui alustaimestiku peenjuurte kui ka seenehüüfide kasv on sesoonne ning temperatuuritundlik. Ökosüsteemi maa-aluse osa kasvudünaamikat tervikuna on väga vähe uuritud ning ööpäevane kasvudünaamika on teadmata. Käesoleva töö eesmärk oli kaasaegsete meetodite ja suure mõõtmissagedusega hinnata juurte ja seenehüüfide kasvudünaamikat kõdusoometsa mullas. Töö uurimisküsimused ja hüpoteesid olid seotud nii esmakordsete hinnangute ja kirjeldustega kui indikaatortunnuste leidmisega – püstitatud hüpoteesid eeldasid, et kasvujuurte kasvukiirus sõltub juure suurusest ja mullatemperatuurist; puittaimede kasvujuurte ja seenehüüfide kasvul on ööpäevane rütm; mullatemperatuuri langus alla 9°C aeglustab puittaimede ja seenehüüfide kasvu, mis lõpeb mullatemperatuuril 2–5°C; ning et seenehüüfide käive on kõrgem soojemas mullas. Metsamulda maetud skannerite abil hinnati juurte ja seenehüüfide sesoonset ja ööpäevast kasvudünaamikat. Skannerid tegid automaatselt pilte igal täistunnil juuli algusest 2024 kuni märtsi keskpaigani 2025. Kasvudünaamikat analüüsiti ning seostati ennekõike mullatemperatuuriga. Selgus, et kasvujuurte kasvukiirus sõltub mullatemperatuurist, kuid seost kasvukiiruse ja juure keskmise diameetri ega kogupikkuse vahel ei leitud. Juurte kasvukiirus oli märgatavalt madalam alla 9°C mullatemperatuuril ja kasv lõppes temperatuurivahemikus 4,6–12,6°C, mis olid oodatust kõrgem ja näitab juurte individuaalse kasvudünaamika suurt varieeruvust. Üllatava tulemusena fikseeriti alustaimestiku peenjuurte talvine kasv, mis on vastuolus eeldusega, et juured on talvel enamasti puhkeolekus. Tulemus mõjutab ökosüsteemide süsinikuringe modelleerimist. Seenehüüfide kasvudünaamika, produktsioon, kadu ja käive aeglustusid, kui mullatemperatuur langes alla 9°C, samas kui soojemas mullas oli hüüfide tootlikkus pikkusühiku kohta oluliselt suurem. Nii puittaimede kasvujuurtel kui seenehüüfidel esines ööpäevane kasvudünaamika. Kasvujuured kasvasid kõige aeglasemalt pärastlõunal, seenehüüfid kasvasid seevastu kõige aeglasemalt öösel ja hommikul. Mõlemad seosed joonistusid välja eelkõige üle 9°C mullatemperatuuril. Käesoleva töö põhijäreldus on, et ökosüsteemide maa-aluse osa dünaamikat tuleb mõõta aastaringselt ja kogu ökosüsteemi tasemel ehk hõlmates nii puude, kui alustaimestiku juuri ning seenehüüfe. Kuna juurte ja hüüfide kasvukiirus ja aeg on väga varieeruv, siis mulla dünaamiliste aineringemudelite täiustamiseks ning ennekõike ökosüsteemide maa-aluse osa talitlemise mõistmiseks on vaja rohkem andmeid. Kaasaegsed masinõppe võimalused loovad mõõtmisteks uue põlvkonna võimalused, ent kindlasti vajavad valideerimist empiiriliste andmetega. Fine roots (< 2 mm) and fungal hyphae are of key importance in the context of assessing and understanding the underground cycles of the ecosystem. The growth of both conifer and understorey fine roots, as well as fungal hyphae are seasonal and temperature sensitive. The growth dynamics of below-ground ecosystems are poorly understood, while the diurnal growth rhythms have remained a mystery. The aim of this thesis was to assess the growth dynamics of roots and fungal hyphae in a drained peatland forest, using modern technologies with high-frequency measurements. The research questions and hypotheses of the thesis related to describing and estimating the root and hyphal growth and indicators for future carbon cycle models. It was hypothesised that the elongation rate of pioneer roots depends on the size of the root and the current soil temperature; pioneer roots of woody plants and fungal hyphae have a diurnal rhythm; the decrease of soil temperature to below 9°C slows the growth of fungal hyphae and the fine roots of woody plants, which stop elongating in soil temperatures 2 – 5°C; and the turnover rate of fungal hyphae is higher in warmer soils. In this thesis, the seasonal and diurnal growth dynamics of pioneer roots of woody plants and fungal hyphae in drained peatland forest were assessed using flat-bed scanners. The scanners were automated to take images every full hour during the analysis period (July 2024 to March 2025). The relationships between growth dynamics were analysed and mainly related to soil temperature. The results confirmed a positive relationship between the growth rate of pioneer roots and soil temperature. However, no relationship was found between the elongation rate of pioneer roots and average root diameter, nor total root length. The elongation rate of woody plant roots was significantly slower at soil temperatures below 9°C. Roots stopped elongating at a temperature range of 4,6–12,6°C, which was higher than expected, indicating the individual growth variations in roots. Surprisingly, understorey roots grew throughout the winter, which conflicts with the assumptions that roots are usually dormant during the winter. This result affects the modelling of ecosystem soil carbon cycles. The growth dynamics of fungal hyphae also slowed down at soil temperatures below 9°C. Hyphal production, decomposition and turnover rate slowed down; however, the relative production of hyphae was higher in warmer soils per the same unit of length. Both woody pioneer roots and fungal hyphae had a diurnal growth rhythm. Pioneer roots elong at night and in the morning. Both relationships were particularly evident at soil temperatures above 9°C. The main conclusion of this thesis is that the dynamics of below-ground ecosystems need to be measured year-round and based on the whole ecosystem, including tree roots, understorey vegetation and fungal hyphae. Since the growth rate of fine roots and hyphae are highly variable, more data is needed for improved dynamic nutrient-cycle models – and, most of all, to understand the functions of below-ground ecosystems. Modern machine learning methodologies create a new generation of measurement capabilities, but they certainly need to be validated with empirical data.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Surnud säilikpuud torikseente elupaigana: kui kauaks ja millised on alternatiivid noortes metsades?
(Tartu Ülikool, 2025) Tomak, Kaisa Triin; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Botaanika osakond
Torikseened on surnud puidul elavad seened, kellel on võtmeroll metsaökosüsteemide aineringes ning kelle elupaik sõltub otseselt kõdupuidu olemasolust ja kvaliteedist. Noortes metsades, eriti pärast lageraiet, on kõdupuidu hulk väike, mis seab piirangud torikseente püsimisele ja levikule. Säilikpuud – puud, mis jäetakse raiel alles – võivad toimida ajutiste elupaikadena, kuni uus mets suudab looduslikult hakata tootma uut kõdupuitu. Käesoleva magistritöö eesmärk oli uurida, kui kaua pakuvad surnud säilikpuud sobivat elupaika torikseentele ning kas nende ümber on aja jooksul tekkinud täiendavaid sobivaid mikroelupaiku. Töö keskendus 127 säilikpuule, mis olid surnud 0–8 aastat enne esimest vaatlusringi (2010–2011) ja 10–21 aastat enne kordusuuringut (2020–2023). Analüüsiti puude lagunemisseisundit, torikseente liigirikkuse ja koosluste muutusi ning põhjuseid ja hinnati kõdupuidu hulka säilikpuude vahetus läheduses. Tulemustest selgus, et enamik tüvesid oli 13 aastaga jõudnud 3. või 4. kõduastmesse, mis on üldiselt seeneliikide seisukohalt soodne. Samas oli torikseente liigirikkus nendel tüvedel võrreldes varasemaga märgatavalt vähenenud: rohkem kui 60% liikidest, kes esinesid noorematel tüvedel, ei esinenud enam vanematel. Kooslused olid muutunud ja liigilist kattuvust kahe vaatlusringi vahel oli vähe. Uuring kinnitas, et torikseente liigirikkus on tihedalt seotud kõduastmega ning puuliik mängib olulist rolli elupaigakvaliteedi määramisel. Haabadel ja kaskedel leidus rohkem liike kui mändidel, ent vanemates tüvedes täheldati liigirikkuse langust kõigil puuliikidel. Huvitaval kombel olid käesolevas uuringus enamik haruldasi või looduskaitseliselt olulisi liike seotud just kaskede, mitte haabadega, mis erineb varasematest teadustulemustest. Selle põhjuseks võib olla haavatüvede lagunemine sobimatuks või muutused torikseente liikidevahelises konkurentsis. Kõdupuidu maht säilikpuude ümbruses oli väga varieeruv: enamikul aladel esines vähem kui 1 m³/ha, vaid vähestel raiesmikel oli kõdupuitu rohkem kui 20 m³/ha. Paljudes kohtades ei olnud säilikpuude ümber üldse sobivat lisandunud kõdupuitu. Seetõttu ei ole võimalik eeldada, et säilikpuudele oleks tekkinud toetavat mikroelupaikade võrgustikku. Tulemused osutavad võimalusele, et säilikpuud ei pruugi tagada piisavat elupaigajätkuvust, kuna torikseente jaoks sobiv substraat võib kaduda enne, kui uus mets jõuab pakkuda uusi elupaiku. Tulemustest hoolimata tuleb arvestada ka mitmete metoodiliste ja tõlgenduslike piirangutega. Esiteks põhines liigirikkuse hinnang üksnes viljakehade visuaalsel registreerimisel, mis ei kajasta täielikult puidus esinevat seeneelustikku. Seetõttu võib osa liigirikkuse langusest olla näiline ja tuleneda metoodilisest piiratusest. Koosluste muutused ja liigikadu võivad seega olla osaliselt aluseks, aga mitte ainus võimalik seletus nähtud mustritele. Tulemusi tuleks käsitleda kui osa pikaajalisest ja keerulisest ökosüsteemide taastumise protsessist, mille täpsem mõistmine eeldaks molekulaarseid meetodeid ja pikemaajalist jälgimist. Polypore fungi are wood-inhabiting decomposers that play a key role in nutrient cycling in forest ecosystems. Their habitat is directly dependent on the availability and quality of dead wood. In young forests, especially after clearcutting, the amount of coarse woody debris is typically low, which limits the persistence and dispersal of polypore communities. Retention trees—trees left standing during harvest—can serve as temporary habitats until the regenerating forest begins to produce new dead wood naturally. The aim of this master's thesis was to examine how long dead retention trees can provide suitable habitats for polypores and whether additional suitable microhabitats have formed around them over time. The study focused on 127 retention trees that had died 0–8 years prior to the initial survey (2010–2011) and 10–21 years prior to the resurvey (2020–2023). Tree decay stages, changes in species richness and community composition of polypores, and surrounding deadwood volume were analyzed. Results showed that most trunks had reached decay stage 3 or 4 after 13 years, which is generally considered suitable for many polypore species. However, species richness had declined significantly compared to the initial survey: more than 60% of the species found on younger trunks were no longer present on older ones. Fungal communities had shifted, with low overlap in species composition between the two time periods. The findings suggest that polypore diversity is closely linked to the decay stage of the wood, and that tree species plays a significant role in determining habitat quality. Aspen and birch supported more species than pine, though species richness declined in older trunks across all tree species. Interestingly, most rare or conservation-relevant species were found on birch rather than aspen in this study, contrary to previous research. This may be due to advanced decay in aspen trunks rendering them unsuitable or shifts in competitive dynamics. The volume of dead wood surrounding retention trees was highly variable: most sites had less than 1 m³/ha, and only a few exceeded 20 m³/ha. In many cases, no additional suitable dead wood was present near the retention trees. Thus, it was not possible to assume that a supporting network of microhabitats had formed around them. The results suggest that retention trees alone may not ensure sufficient habitat continuity for polypores, as suitable substrates may disappear before the new forest can provide replacements. Despite these findings, several methodological and interpretative limitations must be acknowledged. Firstly, species richness was assessed solely through visual surveys of fruiting bodies, which do not reflect the full fungal community present in the wood. Therefore, some of the observed decline in richness may be an artifact of the method used. Community changes and species losses may reflect real trends, but alternative explanations cannot be ruled out. These results should be viewed as part of a long-term and complex forest recovery process, the full understanding of which would require molecular methods and extended monitoring.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Taastava põllumajanduse praktikate mõju mullaelustiku mitmekesisusele
(Tartu Ülikool, 2025) Lehemets, Roland; Vahter, Tanel, juhendaja ; Öpik, Maarja, juhendaja; Vasar, Martti, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Botaanika osakond
Eelmisest sajandist on põllumajanduslik taimekasvatuse väärtus oluliselt kasvanud, kuid see areng ei ole toimunud jätkusuutlikult. Veerand maailma mullast on tugevalt degradeerunud. Intensiivse põllumajanduse tõttu on langenud mullaelustiku elurikkus ning seetõttu on häiritud ka mitmed mulla poolt pakutavad ökosüsteemiteenused. Keskkonnateadlikkuse kasvades on suurenenud huvi jätkusuutlikumate põllumajanduspraktikate vastu. Üheks neist on taastav põllumajandus, mille eesmärgiks on elurikkuse soodustamise kaudu taastada taimede kasvu aluseks olevad looduslikud protsessid. Käesolevas töös uuriti, kuidas erinevad taastava põllumajanduse praktikad mõjutavad mulla seente ja fauna liigirikkust ning mitmekesisust. Selgus, et ükski põllumajanduspraktika ei mõju kõigile organismirühmadele läbivalt positiivselt ja jätkusuutlikumate praktikate mõjud ei olnud universaalsed kõikidele organismirühmadele. Samas olid mitmetel praktikatel positiivsed mõjud olulistele organismirühmadele. Seente elurikkusele mõjusid positiivselt maheviljeluse printsiipide rakendamine, kus ei kasutatud pestitsiide ega mineraalväetiseid. Samuti ilmnes, et mitmekesisem külvikord suurendab seente elurikkust. Pindmine mullaharimisviis suurendas arbuskulaar-mükoriissed seente elurikkust. Vahekultuuride kasutamine külvikorras oli üldjuhul positiivse mõjuga, kuid AM-seeni silmas pidades võiksid need rohkem sisaldada mükoriisseid taimeliike. Jätkusuutlikumate põllumajanduspraktikate kasutamine võib Eesti muldades mõjuda seente ja fauna elurikkusele hästi ning seeläbi parandada ökosüsteemiteenuste toimimist. Kuigi leidsime, et mulla elurikkus oli taastava põllumajanduse praktikate rakendamisel üldjuhul kõrgem, tuleb tulevikus täiendavalt uurida elurikkuse mõju mulla funktsioonidele ja nendega seotud ökosüsteemiteenustele. Since the previous century, the value of agricultural crop production has significantly increased. However, this development has not occurred sustainably. Approximately one-quarter of the world's soils are severely degraded. Intensive agricultural practices have led to a decline in soil biodiversity, thereby disrupting several ecosystem services provided by soils. With rising environmental awareness, interest in more sustainable agricultural practices has grown. One such approach is regenerative agriculture, which aims to restore the natural processes essential for plant growth by promoting biodiversity. This study investigates the effects of various regenerative agricultural practices on the species richness and diversity of soil fungi and fauna. The findings indicate that no single agricultural practice has universally positive effects across all organism groups. Nonetheless, several practices demonstrated beneficial impacts on key groups. For instance, fungal biodiversity was positively influenced by the application of organic farming principles, particularly the avoidance of pesticides and mineral fertilisers. Additionally, more diverse crop rotations were associated with increased fungal richness. Shallow tillage methods enhanced the diversity of arbuscular mycorrhizal (AM) fungi. The use of cover crops generally had a positive effect, although their impact on AM fungi could be improved by incorporating more mycorrhizal plant species. The adoption of more sustainable agricultural practices in Estonia has the potential to enhance the biodiversity of soil fungi and fauna, thereby improving the functioning of ecosystem services. Although the study found that soil biodiversity was generally higher under regenerative practices, further research is needed to elucidate the specific effects of biodiversity on soil functions and the ecosystem services they support.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Tartu Ülikooli Botaanikaaia puittaimede endofüütsed seened
(Tartu Ülikool, 2019) Ilves, Kai; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Botaanika osakond
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
The role of morphological plasticity in plant species
(Tartu Ülikool, 2019) Hermlin, Hanna Kaarin; Zobel, Kristjan, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Botaanika osakond
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Hariliku kuuse kasvu ja vaiguvoolu seosed viljakates kasvukohatüüpides
(Tartu Ülikool, 2024) Reinthal, Taavi; Tullus, Arvo, juhendaja ; Kupper, Priit, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Botaanika osakond
Harilik kuusk on ökoloogiliselt ja majanduslikult oluline puuliik Põhja-Euroopas, kelle esmast kaitset tagavat mehhanismi – vaiguvoolu, on erinevates tingimustes vähe uuritud. Kahes viljakas metsakasvukohatüübis (jänesekapsa ja sinilille) uuriti erinevate keskkonnategurite (sh segametsa) potentsiaalset mõju vaiguvoolu kujundavatele teguritele ning kasvu ja vaiguvoolu seostele. Selgus, et puude kasv on otseselt seotud vaiguvooluga peamiselt läbi vaigukäikude produktsiooni. Suuremad, kiiremini kasvavad puud toodavad rohkem ja suurema läbimõõduga vertikaalseid vaigukäike; erinevates puistutes on seosed sarnased. Samas esineb tugev aastatevaheline erinevus nii vaigukäikude arvus kui puude juurdekasvus, olles ilmselt enim mõjutatud põuast. Vaiguvoolu hulk ja seos vaigukäikudega erineb rohkem puistute vahel ja erinevused seletuvad tõenäoliselt puude kasvutingimuste ja kasvukäiguga. Relationships between growth and resin flow of Norway spruce in fertile site types The Norway spruce is an ecologically and economically important tree species in Northern Europe, whose primary defense mechanism—resin flow—has been little studied under different conditions. In two fertile site types (Oxalis and Hepatica), the potential influence of various environmental factors, including the impact of mixed forests, on factors shaping resin flow, as well as the relationship between growth and resin flow, were investigated. Growth was found to be directly related with resin flow primarily through the production of resin ducts. Larger and faster-growing trees produce more and larger diameter vertical resin ducts, and the relationships are similar across different stands. However, there is a significant year-to-year variation in both the number of resin ducts and tree growth, likely being most affected by drought. The amount of resin flow and its relationship with resin ducts varies more between stands, and these differences are likely explained by the growth conditions and growth history of the trees.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Morfoloogilisel vs. molekulaarsel meetodil mullas elavate lestade (Acari) identifitseerimine
(Tartu Ülikool, 2024) Varusk, Sirle; Anslan, Sten, juhendaja ; Sammet, Kaarel, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Botaanika osakond
DNA meta-triipkoodistamine on kiiresti arenev meetod, kus huvipakkuvate organismide määramine DNA triipkoodide põhjal pakub alternatiivi määramisele morfoloogiliste tunnuste põhjal. Antud magistritöö eesmärk on välja selgitada, kas mullaproovidest eraldatud DNA (PacBio ja Illumina sekveneerimistehnoloogiad) abil lestade koosluste määramine kattub omavahel ja morfoloogilisel teel saadud määrangute tulemustega. Kõik kolm kasutatud meetodit andsid erinevad tulemused. Enim leiti eri lestade taksoneid morfoloogilise määramise põhjal (vähemalt 103 unikaalset taksonit), OTU’sid leiti PacBio’ga 62 ja Illumina’ga 63. Liikide kattuvuste osakaal varieerub 2,3% kuni 4,6% vahel (keskmiselt 3,8%). DNA kaudu väheste lestade tuvastamine võib olla põhjustatud DNA eraldamiseks kasutatud palju väiksematest mullakogustest (2 g ja 0,2 g). Lisaks, lestade molekulaarne signaal võib olla nõrgenenud, kuna mullaproovidest eraldatud DNA amplifitseeriti universaalsete COI praimeritega. Samuti ei esinenud eri sekveneerimismeetoditel saadud taksonite määrangute vahel olulist kattuvust (18,6%). Antud tööst järeldub, et lestakoosluste uurimiseks toimis kõige paremini morfoloogiline määramine (tuvastati kõige rohkem taksoneid), kuid DNA meetodi eelisteks on võimalus tuvastada liike, mida Tullgreni aparaati kasutades ei õnnestu mullast eraldada, lisaks lestadele muid loomataksoneid samaaegselt. Kasutades eri meetodeid kombineerituna saaks antud proovi lestafaunast parima ülevaate. Identifying soil-dwelling mites (Acari): morphological vs. molecular methods DNA metabarcoding is a rapidly developing method in which the identification of organisms of interest based on DNA barcodes offers an alternative to identification based on morphological features. The aim of this master’s thesis is to determine whether the identification of mite communities based on DNA extracted from soil samples (using PacBio and Illumina sequencing technologies) coincides with each other and with the result obtained using morphological identification. All three methods gave different results. The highest number of distinct mite taxa were found by morphological identification (at least 103), while using PacBio and Illumina 62 and 63 OTUs were obtained respectively. The percentage of common species to both methods varies between 2.3% and 4.6% (with an average of 3.8%). The detection of fewer mites through DNA may be attributed to a smaller amount of soil in samples used for DNA extraction (2 g and 0.2 g) and potential dilution of molecular signals due to amplification of DNA from soil samples using universal COI primers. There was no significant overlap (18.6%) between the taxonomic identifications obtained by the results of different sequencing methods. This study concludes that morphological identification worked best for studying mite communities (the most taxa were identified), however the advantages of the DNA methods include the ability to identify species that can’t be extracted from soil using Tullgren funnel as well as simultaneously detecting other animal taxa besides mites. The most comprehensive overview of the mite fauna from a sample can be obtained by combining different methods.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Peipsi järve fütoplanktoni koosluse muutused seoses kliimamuutustega
(Tartu Ülikool, 2024) Olesk, Maitrii; Olli, Kalle, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Botaanika osakond
Käesolev töö uurib kuidas on Peipsi fütoplanktoni biomass, liigirikkus ja koosluse struktuur muutunud enam kui poole sajandi vältel ja kas ja kui tugevalt mõjutavad Peipsi fütoplanktoni koosluse struktuurit erinevad keskkonnamuutujad – tuul, veetase ja veetemperatuur. Peipsi on eutroofne ja madal järv, mille fütoplanktonite kooslus on viimase 56 aasta jooksul märgatavalt muutunud. Changes in the Phytoplankton Community of Lake Peipsi in Relation to Climate Change This paper examines how the biomass, species richness and community structure of the Peipsi phytoplankton have changed over more than half a century and whether and how strongly the structure of the Peipsi phytoplankton community has been influenced by different environmental variables – wind, water level and water temperature. Lake Peipsi is a eutrophic and shallow lake with a phytoplankton community that has changed significantly over the last 56 years.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Regionaalsete kliimamuutuste mõju arukase (Betula pendula Roth) vee- ja gaasivahetusele
(Tartu Ülikool, 2024) Tamm, Ilona; Sellin, Arne, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Botaanika osakond
Põhja-Euroopas muutub kliima soojemaks ja niiskemaks, kuid ekstreemsete ilmastikuolude esinemise sagedus suureneb. See hakkab mõjutama taimede veestaatust ja gaasivahetust. Töö eesmärkideks oli uurida, kuidas mõjub kõrgem õhu ja mulla niiskusetase arukase vee- ja gaasivahetusele, millised keskkonnafaktorid uuritavatele füsioloogilistele tunnustele olulisimat mõju avaldavad ning kuidas need tunnused üksteisest sõltuvad. Niisutustöötluste mõju uurimiseks viidi 2022. a suvel FAHMi katsealal läbi välitööd. Tulemustest selgus, et niisutustöötluste mõju arukase lehtede vee- ja gaasivahetusele oli nõrk. Lehtede veepotentsiaal püsis töötlustes sarnasena. Suve jooksul oli muld pidevalt niiske ja hüdraulilised piirangud puude gaasivahetust ei mõjutanud. Valguse intensiivsus oli olulisim keskkonnategur, mis kujundas vee- ja gaasivahetuse dünaamikat. FAHMi tulemustest võib järeldada, et kõrgem keskkonna niiskusetase võib hakata teatud tingimustes häirima arukaskede füsioloogilisi protsesse, kuid arukask kui plastiline liik on võimeline nende muutustega kohanema. Effects of regional climate trends on water relations and leaf gas exchange in silver birch (Betula pendula Roth) Warmer and wetter climate with increasing frequency of extreme weather events will affect the water status and gas exchange of the plants in Northern Europe. The goals of this work were to investigate how higher air and soil moisture levels affect the water and gas exchange in silver birch, which environmental factors have the most effect on the physiological characteristics and how these traits depend on each other. In the summer of 2022, field work was carried out at the FAHM experimental site. The results showed that the humidity treatments had a weak effect on the water and gas exchange of the leaves of silver birch. Leaf water potential was kept similar in all treatments. In constantly moist conditions the hydraulic limitations did not affect the gas exchange of the trees. Irradiance was the most important environmental factor shaping the dynamics of water and gas exchange. From the results of FAHM, it can be concluded that a higher level of environmental humidity can disturb the physiological processes of birch under certain conditions, but silver birch as a plastic species is able to adapt to these changes.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Siluri-vanuselised vetikafossiilid Kalana Lagerstätte’s (Silur, Aeroni)
(Tartu Ülikool, 2024) Panasiuk, Daria; Tinn, Oive, juhendaja ; Püssa, Kersti, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Botaanika osakond
Kalana Lagerstätte (Aeroni, Silur) Kesk-Eestis on päevavalgele toonud rikkaliku ja mitmekesise lubistumata vetikafloora. Varem on sealt kirjeldatud kaks uut vetikaliiki: Kalania pusilla (Tinn, Mastik, Ainsaar et Meidla, 2015) ja Palaeocymopolia silurica (Mastik & Tinn, 2015). Lisaks on Eestis kinnitust leidnud Leveilleites hartnageli leidumine (Foerste, 1923), mis oli algselt dokumenteeritud vaid Laurentia Hilis-Ordoviitsiumist. Selles uuringus kirjeldati veel 2 lubistumata vetikate morfotüüpi. Morfotüüp A määrati seltsi Bryopsidales Schaffner, 1922 ja morfotüüp B seltsi Dasycladales Pascher, 1931. Nende morfogrupp vastab Ordoviitsiumi floorale. Kalana Lagerstätte algal flora from the Silurian (Aeronian) The Kalana Lagerstätte (Aeronian, Silurian) in Central Estonia has revealed a rich and diverse flora of non-calcified algae. Previously has been deascribed two new algal species: Kalania pusilla (Tinn, Mastik, Ainsaar et Meidla, 2015) and Palaeocymopolia silurica (Mastik & Tinn, 2015). Furthermore, the presence of Leveilleites hartnageli (Foerste, 1923), which was originally documented from the Late Ordovician of Laurentia, has been confirmed in Estonia. This study has erected 2 more non-calcified algae morphotypes. Morphotype A was assigned to Order Bryopsidales Schaffner, 1922 and morphotype B to Order Dasycladales Pascher, 1931. Their morphogroup is relavant to Ordovician flora.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Kasvutiheduse mõju odra- ja kaerataimede juurtetoodangule ning saagikusele liigiti ja sorditi
(Tartu Ülikool, 2023) Annusver, Mihkel; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Botaanika osakond
Maailm läheneb kiirelt tulevikule, kus väga suur osa inimkonnast pole toiduga kindlustatud. Kuna põllukultuuride juuri on üpriski vähe uuritud, võiks üks potentsiaalsetest lahendustest saamaks rohkem saaki samalt maa-alalt, tulla just juurte sihipärasest aretusest. Varasemalt on tehtud uuringuid, milles mõni käsitleb ka otra ja kaera, mis viitavad võimalikule lõivsuhtele taimede juuretoodangu ning saagikuse vahel, seda siis kui tajutakse naabertaime olemasolu. Selleks et uurida, kas lõivsuhte taga on konkurents või midagi muud ja kas see erineb liigi või sordi siseselt põllumajanduslikult oluliste liikide nagu oder ja kaer puhul, viidi läbi potikatse. Katses kasvatati kummagi liigi kolme eri juurkäitumisega sort kolmel eri tihedusel. Tulemustest ilmnes, et sortide generatiivsete organite kasv erineb sortidel ka üksi kasvades. Samuti tuli välja, et juurtesse investeeriv odrasort tootsid tõesti rohkem juuri konkurentsi ilmnedes, kuid see ei vähendanud sordi seemnesaaki ega koristusindeksi vaid hoopis tõstis seda. Kaera puhul sellist tulemust ei leitud. Ainsaks statistiliselt oluliseks sisukaks tulemuseks osutus fokaaltaime kõrgus, mis juurtesse investeeriva sordi puhul oli oluliselt kõrgem ülejäänud kahest sordist, viidates suuremale konkurentsivõimele. Tulemused viitavad sortide eri omadustele juurte ja saagi tootmisele eri kasvutihedustel ning võib oletada, kas selliste tulemuste taga pole mitte konkurents, vaid juuretootlikkuse tunnuse plastilisus. See teadmine aitab paremini mõista, tõlgendada ja rakendada taimede juurtega toimuvaid protsesse põldudel, saamaks suuremat terasaaki. A future, where a lot of people do not have food security is approaching fast. Because plant roots are quite an under-researched topic, the means to produce more yield from the same amount of land might come from that area of research. There have been studies, some of which also look at oat and barley, indicating the existence of a trade-off when a neighbouring plant is detected. To find out if the reason behind the possible trade-off is competition between plants or something else and if the manifestation criteria differ within the species or between cultivar, an experiment was conducted. During the experiment, varieties of each species with three different rooting behaviours were grown at three different densities. Results show that the growth of generative organs of the varieties differs when a plant is grown alone. Furthermore, it was discovered that the barley cultivar investing in roots did indeed produce more roots when competition occurred, but this did not reduce the yield or harvest index of the cultivar, but which increased instead. No such result was found for oats. The only statistically significant and interesting result turned out to be the height of the focal plant, which was significantly higher for the root-investing cultivar than for the other two varieties, indicating greater competitiveness. The results suggest different characteristics of the varieties for root and yield production at different growth densities, and one can speculate if this occurred not due to competition, but because of root production plasticity instead. This knowledge will help to better understand, interpret and harness plant root processes in plant breeding for higher grain yields.

Sirvi

Viimati lisatud