Sirvi Autor "Tomberg, Jaak, juhendaja" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 11 11

Düstoopilise ühiskonna kujutamine Andris Feldmanise „Viimased tuhat aastat“ ja Taavet Kase „Surmamaksu“ näitel
(Tartu Ülikool, 2022) Masing, Teele; Tomberg, Jaak, juhendaja; Tartu Ülikool. Kirjanduse ja teatriteaduse osakond; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Uurimistöö keskendub düstoopiatele, täpsemalt nendes kirjeldatud ühiskondade kujutamisele, võttes vaatluse alla kaks eesti kirjanduse düstoopiat, Andris Feldmanise „Viimased tuhat aastat“ (2016) ja Taavet Kase „Surmamaks“ (2018). Töö esimeses osas antakse ülevaade teadusulme mõistest, sh selle iseloomulikest tunnustest. Teine osa käsitleb teadusulme alamžanri düstoopiat ning kolmandas osas analüüsib autor, kuidas ja missuguste vahendite abil kujutatakse düstoopilist ühiskonnapilti analüüsitavates teostes.
Implikatuuri poeetika Baturini loomingus. Mittesõnaline tuletamine väljamõeldises
(Tartu Ülikool, 2013) Kilusk, Ott; Merilai, Arne, juhendaja; Tomberg, Jaak, juhendaja; Tartu Ülikool. Filosoofiateaduskond; Tartu Ülikool. Kultuuriteaduste ja kunstide instituut; Tartu Ülikool. Kirjanduse ja teatriteaduse osakond
Inimesetaolised tehisentiteedid teadusulmes
(Tartu Ülikool, 2019) Hallaste, Tõnis; Tomberg, Jaak, juhendaja; Tartu Ülikool. Kirjanduse ja teatriteaduse osakond; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Käesolev magistritöö vaatles inimesetaoliste tehisentiteetide representatsioone teadusulmes. Kuna tegemist on laia teemaväljaga, piirdusin nelja entiteedikategooriaga, mille ilukirjanduslikud representatsioonid muutusid teaduslik-tehnilises mõttes usutavaks 20. sajandi kestel. Seega oli tegemist katsega ülevaatlikult kirjeldada nelja entiteedikategooria – roboti, androidi, tehisintellekti ja küborgi – olulisemaid temaatilisi pidepunkte ning omavahelisi põimumisi. Nimetatud teadusulmeliste motiivide vaatluses on osutatud ka sellele, kuidas need representeerivad inimese ja tehnoloogia mitmepalgeliste suhete eri tahke. Selmet täita üksnes eskapistlikku funktsiooni, kirjeldavad teadusulmelised tehisentiteedid metafoorsel moel lootusi ja hirme, mis kaasnevad tehnoloogia arengu ja aina kõikehõlmavama kasutuselevõtuga. Mainitud reaktsioonid on veelgi rõhutatumad olukorras, kus tehnoloogia taotleb inimesetaolisust (ning ka vastupidi – olukorras, kus inimene püüdleb senisest suurema tehnoloogilisuse poole). Entiteedikategooriate käsitlused jaotusid eri peatükkideks, mis omakorda jagunesid teooriaosaks ja analüüsiosaks. Teooriaosades said välja toodud olulisimad märksõnad ja põhilisemad probleemid, mis kaasnevad vastavate entiteetide representatsioonidega. Iga peatüki analüüsiosa tegeles juhtumianalüüsidega, mis vaatlesid selleks valitud teoseid eelkõige teooriaosas vaadeldud probleemipüstituste valguses.
Jaan Kross ja W.G. Sebald kui pettunud modernistid: kirjanike amodernne trajektoor "Tabamatuses" ja "Saturni rõngastes"
(Tartu Ülikool, 2016) Rattasepp, Märten; Merilai, Arne, juhendaja; Tomberg, Jaak, juhendaja; Tartu Ülikool. Kultuuriteaduste ja kunstide instituut; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Magistritöö koosneb kolmest suuremast peatükist, mis on jaotatud konkreetsemateks temaatiliseks alapeatükkideks. Esimene peatükk tutvustab üldisema sissejuhatusena Krossi ja Sebaldit, nende ühiskondlik-poliitilis-kultuurilist tausta ning teatud intrigeerivalt kokkulangevaid tendentse, millest moodustub kirjanikke ühendav kogemuste tasapind. Peatükis on ära toodud mitmed kriitilised mõttekäigud, mis iseloomustavad mõlema kirjanikku üldfilosoofilisi tunnetusi. Töö teine ja ühtaegu kõige mahukam peatükk eemaldub põgusalt Krossist ja Sebaldist, et võtta Bruno Latouri, Ian Hackingu ja Robert Scholesi jt teadustööde abil kokku modernsuse-postmodernsuse-amodernsuse trajektoor. Kolmas peatükk liigub üld- või ideaalabstraktsema teooria rajalt tagasi partikulaarsema Krossi ja Sebaldi vaatluse juurde, et teoreetilise külje potentsiaalset vohamist ning laialivalgumist veidi koondada, tasakaalustada ja rakendada, tõmmates ringi uuesti kokku. Näitlikustavaks materjaliks on Krossi romaan „Tabamatus― ning Sebaldi proosateos „Saturni rõngad―, mille võrdlemisel ilmneb (mittetäielik) hulk poeetilisi-narratiivseid praktikaid, mida kirjanikud oma kirjatöödes rakendavad.
Lünk kirjanduse ruumis. Võimalikke lähenemisi ühele kirjandusteoreetilisele mõistele
(Tartu Ülikool, 2016) Susi, Joosep; Merilai, Arne, juhendaja; Tomberg, Jaak, juhendaja; Tartu Ülikool. Kultuuriteaduste ja kunstide instituut; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Magistritöö uurimisobjektiks on konkreetne kirjandusteoreetiline mõiste. Töö vältel selgub, et mõiste haakub küll kümnete teiste mõistete tähendusega, ent kasutan „lünka“ üldmõistena, mis peegeldab ka kõikide teiste toimimisloogikat. „Lünga“ eelistamine teistele tähistajatele/mõistetele põhineb sellel, et tegu on valdava eelistusega nii lugejateoorias kui ka paljudes narratoloogilistes uurimissuundades (mis lünga-teoreetiliselt on nii praegu kui ka ajaloolises plaanis domineerivad valdkonnad).
Ökopoeetika Madis Kõivu "Akna" ja "Tagasitulek isa juurde" näitel
(Tartu Ülikool, 2024) Roos, Johanna; Tomberg, Jaak, juhendaja; Ojam, Indrek, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Tartu Ülikool. Kultuuriteaduste instituut; Tartu Ülikool. Kirjanduse ja teatriteaduse osakond
Sotsiaalmeedia mõjud Dave Eggersi teoses „Ring”
(Tartu Ülikool, 2018) Pruus, Margarete; Tomberg, Jaak, juhendaja; Tartu Ülikool. Kirjanduse ja teatriteaduse osakond; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Bakalaureusetöö eesmärgiks on uurida, kuidas Eggersi „Ring” püüab kirjanduse vormis kaardistada ja mõtestada sotsiaalmeedia toimet ühiskondlikule tegelikkusele ja individuaalsetele tajudele. Selleks süüvitakse kriitilise pilguga erinevatesse sotsiaalmeediat puudutavatesse mõistetesse ning vaadeldakse neid teose kontekstis. Fookuses on viisid, kuidas ja milliste vahenditega sotsiaalmeedia platvorm Ring ja selle omanikud mõjutavad tegelasi ja ühiskonda ehk uuritakse sotsiaalmeedia mõjusid. Uurimistöös on kasutatud deduktiivset lähenemist ehk tuuakse välja teooria ja vaadatakse selle seost teose sisuga. Töö on oma olemuselt interdistsiplinaarne, kuna omavahel seotakse kaks erinevat uurimisvaldkonda – sotsiaalmeedia analüüs ja kirjandusuurimine.
Stseeni poeetika ja eesti modernistlik romaan
(2023-12-12) Ojam, Indrek; Tomberg, Jaak, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Modernistlikeks on kirjandusteadlaste poolt nimetatud radikaalseid uuendusi kandvaid tekste, mis murravad end lahti eelnevast traditsioonist ja kehtestavad oma poeetilise maailmanägemusega uue standardi. Aga sõnaga modernism on ka püütud erineval moel piiritleda perioodi 19. sajandi teisest poolest 20. sajandi keskpaigani, mil kirjandus registreeris ja reageeris paljudele ühiskondlikele muutustele nagu võrdsuse ja demokraatia ideede levik, urbaniseerumine ja tehnika plahvatuslik areng. Väitekirjas konstrueeritakse modernistliku kirjanduse lugemismudel, mis võimaldab stseeni mõiste abil tuvastada uute tajuilmade tulekut kirjandusse ning sama mudeli abil tõlgendatakse hulka eesti proosakirjanduse teoseid. Selleks esitatakse kõigepealt ülevaate eesti modernistliku kirjanduse senistest tõlgendusviisidest Noor-Eesti liikumisest 21. sajandi alguseni. Stseeni mõistele keskenduvas põhiosas uurib väitekiri modernistliku kirjanduse poeetikat narratoloogia ja fenomenoloogia meetoditega. Täpsemalt on töö fookuses nüansid, kuidas kujutatakse kirjandustekstis kehalisi tundeid, mida humanitaar- ja sotsiaalteadustes kutsutakse tihti ka afektideks. Enne afekti mõistele keskendumist on modernistliku romaani poeetikat analüüsitud peamiselt jutustuse mõiste kaudu. Aristotelese “Luulekunstist” alates on selle tähendust mõistetud tõenäosuse alusel: jutustuses juhtuvad ajaloomomendile tüüpilised sündmused ning seda asustavad ka vastavalt oma ajastu tüüpiliste iseloomuomadustega tegelased. Need piisavalt tõenäolised sündmused ja tegelased kujundavad fiktsionaalse maailma jooned, mis tunduvad lugeja jaoks piisavalt loomulikud ja motiveeritud. Kuid 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses tõusevad romaanižanris aina enam esile teosed, mille iseäraliku realistliku mõju seletamiseks ei piisa enam tõenäoliste ja tüüpiliste sündmuste ning tegelaste leidumisest teoses. Neis teostes ei ole tihtipeale esiplaanil tegelaste saatuslikke elumuutusi märkivad sündmused, vaid aina raskest määratletav afektiivne atmosfäär, mis ei kuulu üksikule tegelasele, vaid tõuseb esile pigem inimeste ning inimese ja looduse vahelise läbikäimise hämaraladelt. Üks viljakaid viise seda kirjanduse poeetika muutust mõtestada, on olnud analüüsida jutustuse vahekorda ühe tema võimaliku vastandi kirjeldusega. Väitekirja üks teoreetilise osa eesmärke on jutustuse ja kirjelduse vastandus uuesti läbi valgustada ja näidata selle paratamatuid kitsaskohti. Võttes arvesse jutustuse ja kirjelduse semantilisi vastuolusid, otsustatakse uurimuses kirjelduse asemel stseeni mõiste kasuks, mis pärineb Fredric Jamesoni raamatust “Realismi antinoomiad” (2013). Stseen esitab reaalsust põhimõtteliselt erinevalt kui jutustus. See võimaldab suuremat ligipääsu kehalisele reaalsusele ja jätab suuresti hõlmamata põhjuslikkuse dimensiooni, mis on jutustuse peamiseks sisuks. Pärast sissejuhatavat ja teoreetilist osa siirdutakse väitekirjas eesti kirjandusloo teetähiste juurde, et neid stseeni mõiste valgusel värskelt tõlgendada. Näited eesti kirjandusloost on jaotatud kolme alamhulka, millest igaüht ümbritseb iseäralik ajalooline kontekst. Esimene näidetegrupp koosneb Jaan Oksa, Leo Anvelti ja Reed Morni teostest, mida kõiki on võimalik mõista fin-de-siecle’i kultuuri ilmingutena ning mille puhul on peamine küsimus inimsubjekti vitaalsusest, elujõududest ja seksuaalsest identiteedist. Jaan Oks on ehk sajandi alguse kirjanduses kõige edukamalt stseeni poeetikat rakendanud autor. Oks toob ilmsiks inimsubjekti olemuslik labiilsuse ja kehalise vastuvõtlikkuse oma ümbruse suhtes, mis laseb vaevalt rääkida isegi stabiilsest soolisest identiteedist. Leo Anvelt kujutab stseeni poeetika abil oma romaani “Viirastusi valges öös” peategelase Rein Endise maailma, kuid laseb peategelase saatusel kulgeda välja kristliku moraali repressiivsest toimest üsna intellektuaalse loogika alusel. Reed Morni romaan “Andekas parasiit” pakub näite teosest, kus problemaatilise peategelase afektide maailm on väga tugevalt ratsionaliseeritud ja stseeni poeetika võimalusi on seetõttu väga tagasihoidlikult kasutatud. Teine näidetegrupp käsitleb Viivi Luige “Ajaloo ilu” ja Mati Undi “Sügisballi” hilisnõukogude uue urbaniseerunud tegelikkuse viljadena, milles inimeste tundeelu on tugevalt mõjutatud globaalse läbipõimutuse tajumisest. Viimane näidetegrupp pärineb 21. sajandi alguse eesti kirjanduse ühest olulisest hoovusest, mis tegeleb teise maailmasõja järgses totalitaarses ühiskonnas tekitatud traumade kirjanduslikust kujutamise ja läbi töötamisega. Selles käsitletakse Ene Mihkelsoni, Eva Koffi ja Carolina Pihelga loomingut. Töö põhijäreldused on, et stseeni poeetika võimaldab eesti kirjanduse puhul modernistlikust uuendusest rääkida väga erinevatel ajaloomomentidel. Veel üks oluline avastus on stseeni poeetika võimekus vastuoluliste, kuid eluliselt tähtsate fenomenide nagu seksuaalsus ja trauma kirjanduslikku kujutamisel. Väitekirjas jõutakse seisukohale, et stseeni poeetika mõiste töötab kirjandusteaduse jaoks kõige viljakamalt, kui narratoloogia ja fenomenoloogia meetodeid täiendatakse ajalooliste kontekstidega, mis võivad pärineda sotsioloogia, soouuringute, tehnoloogia jm ajaloo valdkondadest. See tagab modernistliku romaani poeetika mõistmisele tugevama aluspõhja.
Transmediaalse maailmaloome erinevused videomängu "Disco Elysium: The final cut" ja kirjandusteose "Püha ja õudne lõhn" näitel
(Tartu Ülikool, 2025) Kukk, Heli; Tomberg, Jaak, juhendaja; Neier, Agnes, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Tartu Ülikool. Kultuuriteaduste instituut; Tartu Ülikool. Kirjanduse ja teatriteaduse osakond
Bakalaureusetöö uurib transmediaalse maailmaloome eripärasid, võrreldes Robert Kurvitza romaani „Püha ja õudne lõhn“ ning selle põhjal loodud arvutimängu "Disco Elysium: The Final Cut". Töö keskendub sellele, kuidas loominguline maailm muutub sõltuvalt meediumist ning milliseid erinevaid meetodeid kasutatakse kirjanduses ja videomängudes. Uurimistöö teoreetiline raamistik tugineb Marie-Laure Ryani ja Mark J. P. Wolfi käsitlustel maailmaloomest.
Värske Rõhu kriitikakonkursi korraldamine ja selle mõtestamine Bourdieu' väljateooriast lähtuvalt
(Tartu Ülikool, 2025) Korp, Hanna Linda; Tomberg, Jaak, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Tartu Ülikool. Kultuuriteaduste instituut; Tartu Ülikool. Kirjanduse ja teatriteaduse osakond
Magistriprojekti eesmärk oli Värske Rõhu 2024. aasta kriitikakonkursi korraldamine lähtuvalt konkursil osaleja agentsust toetavatest printsiipidest ning selle mõtestamine lähtuvalt Pierre Bourdieu’ väljateooriast. Projekti teoreetilis-metodoloogiline osa jaguneb kaheks peatükiks. Esimeses peatükis selgitan väljateooria põhilisi mõisteid ja printsiipe, kirjeldan eesti kriitika- ja kirjandusvälja ning Värske Rõhu paiknemist väljal ja annan ülevaate Gisèle Sapiro’ kirjandussotsioloogilistest põhimõtetest. Teises peatükis defineerin agentsuse ja kriitilise kirjaoskuse mõisteid, tuues välja ka konkreetseid tegevusi, mis kriitikakonkursil osaleja tegevusvõimekust suurendavad. Seejärel teen isiklikus vormis kirjutatud ülevaate kriitikakonkursside korraldamise ajaloost ning 2024. aasta konkursist, analüüsides osalenud tekste ja reflekteerides oma tööd. Töö lõpus on lisad: magistriprojekti dokumentatsioon ning turundusmaterjalid.
Võõra kujutamine totalitaarse idabloki teadusulmes
(Tartu Ülikool, 2014) Varik, Anu; Tomberg, Jaak, juhendaja; Tartu Ülikool. Maailmakirjanduse õppetool; Tartu Ülikool. Filosoofiateaduskond