Sirvi Autor "Tomson, Kairit" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 3 3

Panema-verb ja selle grammatilised konstruktsioonid 16.–18. sajandi eesti kirjakeeles
(Tartu Ülikool, 2014) Tomson, Kairit; Habicht, Külli, juhendaja; Tartu Ülikool. Filosoofiateaduskond; Tartu Ülikool. Eesti ja üldkeeleteaduse instituut
panema-verbi polüseemia ja kasutus grammatilistes konstruktsioonides
(Tartu Ülikool, 2016) Tomson, Kairit; Habicht, Külli, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Tartu Ülikool. Eesti ja üldkeeleteaduse instituut
Põhjustamisseoste väljendamine ning analüütiliste põhjustamiskonstruktsioonide kujunemine ja kasutus eesti keeles
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-12-04) Tomson, Kairit; Habicht, Külli, juhendaja; Tragel, Ilona, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Doktoritöö käsitleb põhjustamisseose väljendamist eesti keeles, keskendudes panema-, ajama- ja laskma-kausatiivkonstruktsioonile. Eesti kirjakeele korpustest pärit materjali põhjal kirjeldatakse panema-, ajama- ja laskma-kausatiivkonstruktsiooni kujunemist ja kasutamist. Konstruktsiooni osaliste semantiliste rollide kaudu kirjeldatakse ka nende verbikonstruktsioonide semantikat. Suulise produktsioonikatse põhjal tehtud uurimuses tuuakse välja põhjustamisahela muid väljendusvahendeid. Uurimused on tehtud kasutuspõhise lähenemise raamistikus. Töö keskne mõiste on põhjustamine. Teoreetilise tausta moodustavad konstruktsioonigrammatika ja grammatisatsiooniteooria. Suulise keele põhjuslikkuse väljendusvahendite seas on nii põhjustamis- ja tulemussündmust sisaldavaid vahendeid (nt analüütilised kausatiivkonstruktsioonid) kui ka põhjustamisahela osade sidujaid (nt sidesõna sest). Uurimusest selgus, et enamik põhjustamisahela väljendusvahendeid ei ole seotud kindlat tüüpi situatsiooniga. Kausatiivkonstruktsioonide kujunemist on selgitatud verbide panema, ajama ja laskma tähenduste, sildkonstruktsioonide, tähendusseoste ja kasutusjuhtude sageduse kaudu. Esimene panema-kausatiivkonstruktsiooni kasutusjuht esines siinse materjali põhjal 18. sajandi kirjakeeles ja esimene ajama-kausatiivkonstruktsiooni kasutusjuht 19. sajandi kirjakeeles. Laskma-kausatiiv-konstruktsiooni kasutusi leidus juba 16.–17. sajandi kirjakeeles. Grammatilised kausatiivkonstruktsioonid on kujunenud verbide leksikaalsete tähenduste abstraktsemaks muutumisel. Panema-põhjustamiskonstruktsioon (Ma panen vee keema) on kujunenud panema-verbi asetamistähenduse abstraktsemaks muutumisel, ajama-põhjustamis-konstruktsioon (ajab keema) ajama-verbi muutmistähenduse (’liigutama’/’sundima’) abstraktsemaks muutumisel. Laskma-verbi võimaldamis- (ei lasknud rääkida) ja käskimistähenduses (laseb nimetada) da-infinitiiviga konstruktsioonid on kujunenud ’võimaldama’ (S(NOM/GEN/PART) + laskma) sildkonstruktsiooni kaudu. Doktoritöö verbiuurimuste metoodika on võimaldanud võrrelda kolme kausatiivkonstruktsiooni kujunemist ja tähendust ning kirjeldada analüütiliste põhjustamistarindite rühma ühtsena teiste põhjustamisahela väljendusvahendite hulgas.