Põhjustamisseoste väljendamine ning analüütiliste põhjustamiskonstruktsioonide kujunemine ja kasutus eesti keeles

Abstract

Doktoritöö käsitleb põhjustamisseose väljendamist eesti keeles, keskendudes panema-, ajama- ja laskma-kausatiivkonstruktsioonile. Eesti kirjakeele korpustest pärit materjali põhjal kirjeldatakse panema-, ajama- ja laskma-kausatiivkonstruktsiooni kujunemist ja kasutamist. Konstruktsiooni osaliste semantiliste rollide kaudu kirjeldatakse ka nende verbikonstruktsioonide semantikat. Suulise produktsioonikatse põhjal tehtud uurimuses tuuakse välja põhjustamisahela muid väljendusvahendeid. Uurimused on tehtud kasutuspõhise lähenemise raamistikus. Töö keskne mõiste on põhjustamine. Teoreetilise tausta moodustavad konstruktsioonigrammatika ja grammatisatsiooniteooria. Suulise keele põhjuslikkuse väljendusvahendite seas on nii põhjustamis- ja tulemussündmust sisaldavaid vahendeid (nt analüütilised kausatiivkonstruktsioonid) kui ka põhjustamisahela osade sidujaid (nt sidesõna sest). Uurimusest selgus, et enamik põhjustamisahela väljendusvahendeid ei ole seotud kindlat tüüpi situatsiooniga. Kausatiivkonstruktsioonide kujunemist on selgitatud verbide panema, ajama ja laskma tähenduste, sildkonstruktsioonide, tähendusseoste ja kasutusjuhtude sageduse kaudu. Esimene panema-kausatiivkonstruktsiooni kasutusjuht esines siinse materjali põhjal 18. sajandi kirjakeeles ja esimene ajama-kausatiivkonstruktsiooni kasutusjuht 19. sajandi kirjakeeles. Laskma-kausatiiv-konstruktsiooni kasutusi leidus juba 16.–17. sajandi kirjakeeles. Grammatilised kausatiivkonstruktsioonid on kujunenud verbide leksikaalsete tähenduste abstraktsemaks muutumisel. Panema-põhjustamiskonstruktsioon (Ma panen vee keema) on kujunenud panema-verbi asetamistähenduse abstraktsemaks muutumisel, ajama-põhjustamis-konstruktsioon (ajab keema) ajama-verbi muutmistähenduse (’liigutama’/’sundima’) abstraktsemaks muutumisel. Laskma-verbi võimaldamis- (ei lasknud rääkida) ja käskimistähenduses (laseb nimetada) da-infinitiiviga konstruktsioonid on kujunenud ’võimaldama’ (S(NOM/GEN/PART) + laskma) sildkonstruktsiooni kaudu. Doktoritöö verbiuurimuste metoodika on võimaldanud võrrelda kolme kausatiivkonstruktsiooni kujunemist ja tähendust ning kirjeldada analüütiliste põhjustamistarindite rühma ühtsena teiste põhjustamisahela väljendusvahendite hulgas.This dissertation examines the causality in Estonian, focusing on the panema-(put), ajama-(lit. drive) and laskma-(let)causative constructions. Based on data from written Estonian corpora, the development and usage of the panema-, ajama- and laskma-causatives is described. Additionally, the semantical causative construction types are presented by determining the semantic roles of the participants. The study based on the video description task presents also another means of expressing causality – this study is based on spoken language. The studies comprising this thesis have been conducted within the framework of usage-based linguistics. The theoretical background consists of construction grammar and grammaticalization. The main concept of the thesis is causality. The spoken language study found that most means of expressing causality are not related to a specific type of situation. Among the means of expressing causality there are those that express both causal and result event (e.g. analytic causative constructions), and connectors (e.g. sest ‘because’). The development of causative constructions is explained by the meanings of the verbs panema, ajama and laskma, as well as by the bridging constructions, semantic relations and the frequency of these instances. The first instance of the panema-causative appeared in the written text of the 18th century and the first instance of the ajama-causative appeared in a text of the 19th century. The instances of the laskma-causative were already present in the texts of the 16th and 17th centuries. The panema-causative has developed as the meaning of ‘to place’ has become more abstract; similarly, the ajama-causative has developed as the meaning of ‘to change’ (‘to move or push something’/‘to force or direct someone’) has become more abstract. The laskma-causative ‘to allow’/‘to ask someone to do something’ is connected to the bridging construction (S(NOM/GEN/PART) + laskma) ’to allow’. Since the studies of the panema-, ajama- and laskma-causatives have been conducted using the same methodology, the development and the semantics of the three causative constructions can be compared and described as a separate group of means to express causality in Estonian.