Browsing by Author "Uibu, Marko, juhendaja"

Now showing 1 - 20 of 30

Anonüümsete kogemuslugude roll vaktsiinivastases kommunikatsioonis: Facebooki grupi „Ravimite ja vaktsiinide kõrvaltoimed“ analüüs
(Tartu Ülikool, 2020) Mägi, Kadri-Ann; Uibu, Marko, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Vaktsiinivastaste hoiakute levimine nii Eestis kui ka mujal maailmas on üha suurenev probleem, mis on päädinud mitmete riikide vaktsineerimishõlmatuse langemise ja vaktsiinvälditavate haiguste epideemiatega. Selleks, et tõhustada kommunikatsiooni vaktsiinides kahtlevate inimestega, on oluline pöörata rohkem tähelepanu vaktsiinivastases kommunikatsioonis kasutatavatele veenmisviisidele. Selleks analüüsisin kahte kogemuslugu vaktsiinivastases Facebooki grupis nimega „Ravimite ja vaktsiinide kõrvaltoimed“ ja nendele kirjutatud kommentaare. Anonüümsete kogemuslugude analüüsimiseks kasutasin retoorika analüüsi. Analüüsist selgus, et kuigi lapsevanemad võisid oma lugusid jagada soovist leida või pakkuda lohutust, kannavad anonüümsed kogemuslood vaktsiinivastaste ideede levitamisel väga olulist eesmärki: veenda lugejaid vaktsiinide ohtlikkuses ja süvendada usaldamatust tervishoiutöötajate suhtes. Mõlemad analüüsitavad kogemuslood kasutasid kohtulikku retoorikat, mis väljendus arvukates süüdistustes meditsiinipersonali ja vaktsiinide suhtes. Samuti ilmnesid mõlema loo logoses sarnased argumenteerimisvead (apelleerimine kaastundele, apelleerimine autoriteedile, kiirustav üldistus, väära põhjuse argument, tuginemine üldlevinud arvamusele), millele osutati kommentaarides vähe tähelepanu. Mõlema loo puhul oli autor pannud kõige enam rõhku pathosel, ehk lugeja emotsioonidele Mõlema loo ethos ehk karakter oli sarnane – ema, kes kahtlustab oma lapsel vaktsiinikahjustust. Lugude eesmärk oli veenda lugejat vaktsiiniohtudes ja arstide pahatahtlikkuses või veenda, et lapse arengu või meeleoluga seotud iseärasused (nt vähene uni ja isutus) on vaktsiinitüsistused. Kvalitatiivse sisuanalüüsiga selgus, et grupiliikmed jagavad analüüsitavate kogemuslugude kommentaariumis nii kognitiivseid kui ka afektiivseid teadmisi. Anonüümsed kogemuslood süvendasid kommenteerijates usaldamatust ja hirmu tervishoiutöötajate ja vaktsiinide suhtes. Lugudes esinenud argumenteerimisvigadele pöörasid tähelepanu üksikud kommenteerijad, kelle eksplitsiitsed kahtlused said negatiivset tagasisidet.
Ärisektori sotsiaalne vastutus: ettevalmistus koolidele liikuma kutsuvate vahendite soetamise kampaaniaks
(Tartu Ülikool, 2024) Tulp, Karolina; Uibu, Marko, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Eakate käsitlused tervisest ja sotsiaalsest tervisest kui eduka vananemise komponendist
(Tartu Ülikool, 2022) Kuningas, Kristi; Uibu, Marko, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Eesti naiste arusaamad terviseinfo hankimisest: erisused ja põhisuundumused
(Tartu Ülikool, 2016) Siniallik, Kaie; Uibu, Marko, juhendaja; Lepik, Krista, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Informatsiooni usaldusväärsuse hindamine interneti teel toidulisandeid tellivate inimeste näitel
(Tartu Ülikool, 2021) Kaevats, Janely; Uibu, Marko, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Judo kujutamine animafilmis „Leiutajateküla Lotte“ ning selle roll Eesti laste judo-huvi kujunemisel
(Tartu Ülikool, 2020) Lindmäe, Maris; Uibu, Marko, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Kasutajate kaasamine Eesti avalike e-teenuste arendamisel
(Tartu Ülikool, 2017) Parman, Inkeri; Uibu, Marko, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Magistritöö eesmärk oli uurida, mil määral on Eesti avaliku sektori e-teenuste arendamisel olnud fookuses kasutajate vajadused ja huvid. Konkreetsemaid uurimisteemasid oli neli. Esiteks, kuidas on eesmärgistatud e-teenuste arendamist; teiseks, millisena kujutatakse e-teenuste kasutajaid; kolmandaks, kui palju ja kuidas on seniste e-teenuste arendamisse kasutajaid kaasatud ning neljandaks, kas ja kuidas oleks kasutajate huvidega suurem arvestamine vajalik ning võimalik tulevikus. Uurimisküsimustele vastuse saamiseks viidi läbi dokumendianalüüs kaheksa MKMi poolt tellitud e-teenuste arendamise analüüsi ja uuringu osas. Samuti on töö raames läbi viidud viis intervjuud valdkonna arendamise ekspertidega MKMist ja teenusedisainiga seotud ettevõtetest: Velvet, PwC, Trinidad ning endine Ziraff. Töö tulemustest nähtub, et e-teenuste arendamise eesmärgistamisel on enam-vähem võrdselt rõhutatud nii kasutajate kui riigiasutuste vajadusi. Praktiliste kaasuste uurimine ja intervjuude tulemused näitasid, et tegelik teenuste arendamise praktika keskendub rohkem asutuste tööprotsesside parendamisele, kui hea kasutajakogemuse pakkumisele. Samuti nähakse e-teenuste eesmärgina standardse olukorra hoidmist, et osutada teenuseid kiiresti, lihtsalt ja tõhusalt selle asemel, et seada e-lahendustele uuenduslikke eesmärke, mille tulemusena saavutataks ühiskonnas näiteks elanike suurem kaasatus valitsemisse. E-teenuste kasutajate kujutamise juures on kohati probleemiks, et sihtrühma nähakse eksleva, saamatu või isegi rumalana. Teenuste kasutajasõbraliku arendamist võivad takistada hoiakud, mis peegeldavad, et kasutajad nagunii ei saa e-teenustest hästi aru või et inimeste arvamuse küsimine ja nende eelistustega arvestamine pole alati vajalik. Analüüsitud kaasuste põhjal selgus, et seni on kasutajaid e-teenuste arendamisse üsna vähe kaasatud ning eriti harva on esinenud kvalitatiivsetel uurimismeetoditel põhinevat kaasamist, näiteks kasutaja-intervjuude või vaatluste läbiviimist. Kohati nähti kaasamist kitsalt kui ainult e-teenuse interaktsiooni tagasisidestamist. Mõnel juhul selgus, et kasutajate tagasisidet küsitakse vaid formaalselt ning tegelikult inimeste arvamustega ei arvestata. Selle põhjuseks toodi näiteks asjaolu, et kaasamine on inimlikult keeruline ja ebamugav tegevus või et lahendus on juba valmis mõeldud ja selle tagasiside põhjal muutma hakkamiseks pole soovi või võimalust. Kasutajatega suurema arvestamise vajalikkust tulevikus rõhutasid pea kõik intervjueeritavad. Nenditi, et senine arendus on olnud IT-infrastruktuuri ning üldiselt e-kanalite keskne. Riik on võtnud edaspidise suuna nähtamatute ja automaatsete teenuste arendamiseks, kus asjaajamine toimub suurel määral registrite omavaheliste andmete vahetamise ja seostamise põhjal. Sellega seoses tõstatub kasutajakesksuse vaatest mitmeid väljakutseid, mis seonduvad teenuste läbipaistvusega ja usaldusväärsuse, ning uut tüüpi väärtust loovate ja informeerivate teenuse tekkimisega. Töö tulemusena valmisid konkreetsemad soovitused ja ettepanekud, mida teenuste arendamise juures tulevikus silmas pidada.
Kommunikatsiooni roll tööstus- ja energeetikarajatiste arendamise protsessis Lüganuse lubjakivikarjääri näitel
(Tartu Ülikool, 2019) Võrk, Greetel Joanna; Uibu, Marko, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Komplementaar- ja alternatiivmeditsiiniga seotud mõistete kasutus Delfis ja Postimehe veebiväljaandes
(Tartu Ülikool, 2020) Ader, Elise; Uibu, Marko, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Koolide liikumisprogramm: sotsiaalsed praktikad ja eneseesitus
(Tartu Ülikool, 2017) Korp, Leene; Uibu, Marko, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Uurisin oma magistritöös, mis kannab pealkirja „Koolide liikumisprogramm: sotsiaalsed praktikad ja eneseesitus“, sotsiaalse muutuse programmi nimega Liikuma Kutsuv Kool. Tänapäeva laste vähene füüsiline aktiivsus on keerukas probleem, mille lahendusvõimalust nähakse seniste liikumispraktikate muutmises. Minu analüüsitud sekkumisprogramm on võtnud sihiks praktikate muutuse koolikeskkonnas. 2016. aastal alustanud programm piloteerib kümnes koolis, katsetades erinevaid liikumisaktiivsust soodustavaid sekkumismetoodikaid, toetades ja koolitades koolide meeskondi, juhtkondi, klassiõpetajaid ja õpilasi, pakkudes koolidele nõustamist ning spordi- ja mänguvahendeid. Programmi eesmärk on muuta pilootkoolides koolikultuuri nii, et see hakkaks soosima paremaid liikumispraktikaid, ning laieneda seejärel ka teistesse Eesti koolidesse. Oma töös olen tegelenud nelja küsimusega: (1) Millised on liikumisaktiivsust soodustavate sekkumiste rõhuasetused ja senised praktikamuutused? (2) Kes on sekkumisega seotud praktikate olulisemad osapooled? (3) Kuidas toimib võrgustik sotsiaalse muutuse toetajana? (4) Milline on eneseesituse roll sekkumisprogrammis? Esimesed kolm uurimisküsimust kaardistavad sekkumisprogrammi tegevustest moodustuvat “välja”, tuginedes peamiselt sotsiaalsete praktikate teooriale. Neljas uurimisküsimus analüüsib seda välja, inspireerituna sotsioloog Erving Goffmani loodud eneseesituse-teooriast ning sotsiaalset interaktsiooni organiseerivatest dramaturgilistest printsiipidest. Töös olen analüüsinud üpriski mahukat andmevaramut, kus leidub eri meetodeil kogutud andmeid alates isiklikest uurimispäevikutest ja vaatlusraportitest kuni erinevate dokumentide ja küsimustikeni. Tööst järeldub, et programm on edukalt sekkunud kümne üpris erinevate eeltingimustega kooli toimimisse. Iga kool on moodustanud meeskonna, kes toetudes sekkumisprogrammi soovitustele on teinud suhteliselt autonoomsed otsused, millised uued praktikad koolis kasutusele võtta ja milliseid olemasolevaid praktikaid teisendada, samuti valinud vahendid, mille abil muutusi teostada. Sõltuvalt kooli eeltingimustest ja meeskonna senistest tegevusest on igas koolis toimunud muutused liikumispraktikate sotsiomateriaalses võrgustikus. Eelkõige on muutusi tunda kooliruumis: koridorides on rohkem 94 pingpongilaudu, võimlauksed on avatud ja vanemad ei sõida autodega enam treppi. Hoiakute, arusaamade ja teiste tähendustega seotud muutusi on koolikeskkonnas esmapilgul raskem märgata, kuid minu analüüs osutab, et programm on kaasa toonud nihke selles, milliste praktikatega vahetundi seostatakse. Koos uute tähendustega on tekkinud ka hulk uusi oskusi, alates õpilaste oskusest mängida kitsas koridoris sulgpalli kuni õpetajate oskuseni see koridor muretult läbida. Ülaltoodud muutused puudutavad pea kõiki osapooli. Sekkumisprogramm on taganud kompleksse võrgustikulise tegevuse, kus on ühendatud erineva tausta ja võimekustega organisatsioonidest moodustunud koalitsioon, projektimeeskond ning pilootkoolide esindajad. See võrgustik toetab pilootkoolide meeskondi nii inspiratsiooni, normide ümberkujundamise kui argise eeskujuga. Seetõttu on võrgustikune tegevus programmis osalt toimima hakanud kui sotsiaalsete muutuste kiirendi. Liikuma Kutsuv Kool on sekkumise katselava, mille toimimises on mõjurina ilmnenud ka eneseesitus. Uute praktikate loomine koolis, nende kohandumine, toimivate praktikate muutmine, võrgustikutegevus, koolis toimuvate tegevuste tutvustamine või raporteerimine ning programmimeeskonna enesegi tegevus eeldavad kommunikatiivseid tegevusi, mille oluliseks aspektiks on sageli eneseesitus. Sotsiaalse muutuse programmi jaoks on tõhusam selline eneseesitus, mis näitab koolikeskkonna argielu, selles tehtud katsetusi, tähenduslikke hetki muutuste protsessis ja laseb vaatajal ka tegevustest osa saada.
Koroonajärgsed arutelud Facebooki grupis Koroonavaktsiinide kõrvalmõjud
(Tartu Ülikool, 2024) Meeliste, Henriette Liis; Uibu, Marko, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Korporatiivettevõtete ning idufirmade koosloome toetamine
(Tartu Ülikool, 2023) Mällo, Siim; Uibu, Marko, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Laste vaktsineerimise alase juhendmaterjali “Räägime laste kaitsmisest” kriitiline analüüs
(Tartu Ülikool, 2017) Noorem, Marilin; Uibu, Marko, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Laste vaktsineerimisega seotud arutelud Perekooli foorumis
(Tartu Ülikool, 2015) Noorem, Marilin; Uibu, Marko, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaal- ja haridusteaduskond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Käesoleva bakalaureusetöö eesmärgiks oli mõista lapsevanemate omavahelist suhtlemist Perekooli foorumi laste vaktsineerimisega seotud aruteludes ja tuvastada, milliseid funktsioone kannab ning väärtust omab foorum lapsevanemate jaoks. Aruteludes esitatavate poolt- ja vastuargumentide, allikate, temaatika ning suhtumise tonaalsuse muutumise kaardistamiseks kasutasin kombineeritud sisuanalüüsi meetodit. Esmalt moodustasin tekstinäidetele põhinedes vastavad analüüsikategooriad ning seejärel kodeerisin neli vaktsineerimisteemalist arutelu. Foorumis kommenteerimise põhjuste ning aruteludesse suhtumise väljaselgitamiseks kasutasin ankeetküsitluse meetodit; valimisse kuulus 117 vastajat. Analüüsi tulemused näitasid, et Perekooli foorumi aruteludes osalevatel lapsevanematel on vaktsineerimisega seoses juba selgelt väljakujunenud seisukoht ning foorumis esitatavad argumendid ja allikad nende otsust ilmselt kuigivõrd ei mõjuta. Foorum on seega pigem koht, kust otsitakse kindlustunnet ning kinnitust oma senistele veendumustele ja käitumisele. Vaid väike osa kasutajatest pöördub foorumisse uue info hankimiseks või nõu küsimiseks. Ilmnes huvitav vastuolu, et kuigi lapsevanemad on oma seisukoha suhtes kindlameelsed, on üheks oluliseks foorumis kommenteerimise põhjuseks soov teisitimõtlejaid ümber veenda. Selle ülesande on enda peale võtnud eelkõige tugevalt vaktsineerimist pooldavad kasutajad; mittevaktsineerijad osalevad arutelus pigem eesmärgiga enda seisukohta kaitsta. Küsitluse tulemused näitasid, et foorumipostitusi vaktsineerimisteemal usaldusväärsete allikatena ei nähta ning infot tuleks hankida meditsiinitöötajalt või teaduslikust materjalist. Sellest hoolimata esitatakse aruteludes argumentide ilmestamiseks kõige rohkem isiklikke kogemuslugusid. Foorumis kommenteerimisel ning kogemuste jagamisel on oluline funktsioon ka emotsioonide edastamisel ning enese väljaelamisel. Anonüümses keskkonnas kommenteerimisel tuntakse end võimaliku vasturünnaku suhtes turvalisemalt ning seetõttu on arutelud valdavalt väga emotsionaalsed. Kõige rohkem emotsionaalsust põhjustab vaktsineerimisalase seisukoha jõuline pealesurumine ning teisitimõtlemise välistamine. Argumenteerimata solvangud järgnevad eelkõige postitustele, milles püütakse teisi lapsevanemaid hirmutada või šokeerida. Teisalt näevad lapsevanemad anonüümses foorumis võimalust end avada ning väljendada ideid ning kahtlusi vaktsineerimise suhtes. Foorumis arutatakse teemade üle, millest arstiga ei julgeta rääkida. Nii kodeerimise kui küsitluse tulemused näitasid, et hetkel on Eestis puudujääke lapsevanemate ja arstide vahelises suhtluses, sest arstidel pole aega ega tahtmist kuulata lapsevanemate kahtlusi ja selgitada võimalikke vaktsineerimisega kaasnevaid ohte. Kuigi küsimustiku tulemused näitasid, et üldine suhtumine Perekooli foorumisse on sealse vaidlemise ja agressiivsuse tõttu negatiivne, on lapsevanemaid, kelle jaoks on foorum väga olulise tähtsusega. Paljud küsitlusele vastajad tunnistasid, et aruteludes leidub ka huvitavaid ja põhjendatud argumente ning asjalikke allikaid. Lisaks näeb foorumis, mida lapsevanemad tegelikult seoses laste vaktsineerimisega mõtlevad ning arvavad.
Lastevanemate hoiakud ja arusaamad laste vaktsineerimisest koroonapandeemia järel
(Tartu Ülikool, 2024) Unt, Kätlin; Uibu, Marko, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Liikumis- ja kaasamispraktikad ning nende elujõulisus Liikuma Kutsuva Kooli võrgustiku koolides
(Tartu Ülikool, 2024) Lee, Geidi Lovise; Uibu, Marko, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Liikumist soodustavate vahendite kasutuspraktikad projekti „Liikuma kutsuv kool" näitel
(Tartu Ülikool, 2017) Palm, Veronica; Uibu, Marko, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Liikumisel on oluline roll noorte igapäevaelus ning sellele tuleb pöörata tähelepanu. Eesti koolilapsed liiguvad aga vähem kui on soovituslik. Liikumisaktiivsus noorte seas tuleb suurendada, sest see võib mõjutada kognitiivseid oskusi ja akadeemilist võimekust. Seega on oluline, et noored oleksid ka koolipäeva sees füüsiliselt aktiivsed. Õpilaste liikumisaktiivsuse tõstmise koolipäeva sees on eesmärgiks võtnud Tartu Ülikooli liikumislabor, kelle algatusel loodi laste ja noorte liikumisprogramm "Liikuma kutsuv kool". Koolipäeva liikuvamaks muutmise üheks võimaluseks on õpilastele tagada liikumist soodustavaid vahendeid, mille kasutamine nõuab enda liigutamist. Bakalaureusetöö eesmärgiks on anda ülevaade koolides olevatest liikumist soodustavatest vahenditest ning nende kasutamisest projekti „Liikuma kutsuv kool― näitel. Samuti kaardistada vahenditega seotud jagamise ja kasutamise süsteemid ning nendega seonduvad prombeemid/takistused. Töö praktiliseks väärtuseks on liikumist soodustavate vahendite soovituste tabel, kus saab lugeda koolides kasutuses olevate vahendite tagasisidet. Samuti on tabelis soovitusi, mida peaks vahendite tellimisel ja kasutamisel arvestama ning kus vahendeid kasutada. Tabeli eesmärgiks on anda koolidele ja teistele asutustele ülevaade enne, kui hakatakse vahendeid tellima. Töö teoreetilises peatükis andsin ülevaate liikumisaktiivsuse ja liikumist soodustavate vahendite vajalikkusest õpilaste seas ning miks neid peaks edendama ka koolides. Kasutasin bakalaureusetöö raamistamisel praktikateooriat, sest käsitlesin vahetunni sisustamist ja vahendeid kui praktikat, keskendudes eelkõige materiaalsele poolele – liikumist soodustavad vahendid. Bakalaureusetöö tulemuste esitamisel kasutasin kvalitatiivset uurimismeetodit, kus kasutasin koolidega läbiviidud intervjuusid ning vahendite hinnangute küsitlust. Töö valimi moodustasid projekti „Liikuma kutsuv kool― üheksa liiget, kes tellisid 2016. aastal liikumist soodustavaid vahendeid. Liikumist soodustavate vahendite tellimisel lähtusid koolid eelkõige oma võimalustest ning kooli keskkonnast. Vahendite kasutamisel tuleb kindlaks teha, millises kooliruumis neid saab kasutada, sest kõik vahendid on erinevad – mõni vajab rohkem järelevalvet ja ruumi. Tellimisel lähtuti ka vahenditest, mida oleks õpilastel lihtne kasutada. Vahendite jagamisel täheldasid koolid erinevaid probleeme või segavaid faktoreid – ruumipuudus; kooli inventari turvalisus; õpilased pole suutelised iseseisvalt teatud vahendeid kasutama; järelevalve; laiali jagatud vahendid kaovad ja purunevad; õpetajate madal aktiivsus vahendite jagamisel. Eelmainitud probleemid olid lahendatavad, sest koolid arvestasid asjaoluga, et kõiki vahendeid ei saa jagada õpilastele ühte moodi. Selleks lõid koolid süsteemid, mis olid abiks nii vahendite jagamisel kui ka nende kasutamisel. Vahendeid saab kasutada vahetundides, tunnis ning aktiivsetes vahetundides. Viimane loetletust on heaks võimaluseks kaasata suur hulk õpilasi ühiselt ennast liigutama. Aktiivsetes vahetundides (võimlas/saalis) saab kasutada ka vahendeid, mida ruumipuuduse tõttu ei saa kasutada koridoris või klassiruumis ning mis vajavad suuremat järelevalvet. Õpilased on liikumist soodustavad vahendid koolides omaks võtnud ning nende sõnul on nüüd vahetundides lõbusam ja on rohkem tegevusi. Õpilaste sõnul ei pea nad enam vahetunnis lihtsalt tunni algust ootama, vaid nüüd saab ennast liigutada. Seega liikumist soodustavad vahendid aitavad tõsta õpilaste liikumisaktiivsust, kuid muutuse saab toimuda koostööl kooli juhtkonna ja õpetajatega.
Lugejate arusaamad Telegram.ee-st kui alternatiivmeedia väljaandest
(Tartu Ülikool, 2016) Vogelberg, Jaanus; Uibu, Marko, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Mängujuhtide kaasamine koolide vahetunni sisustamisse projekti “Liikuma kutsuv kool" näitel
(Tartu Ülikool, 2017) Nõmme, Eva; Uibu, Marko, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Eesti noorte senine liikumisaktiivsus on ohtlikult madal, mis omakorda võib kaasa tuua terviseprobleemid varases eas ja ka madalamad akadeemilised tulemused. 2016. aastal algatas Tartu Ülikooli Liikumislabor probleemi lahendamiseks projekt “Liikuma kutsuv kool”. Projekt pakub koolidele, õpetajatele, õpilastele ja lapsevanematele ideid, kuidas koolipäev liikuvamaks muuta. Alates 2017. aastast on ühe ideena käivitatud mängujuhtide koolituste sari, mille kaudu juhendatakse valitud õpilasi, kuidas oma koolikaaslastele liikumismänge läbi viia. Käesoleva bakalaureusetöö eesmärk oli uurida ja kaardistada õpilaste arvamusi mängujuhiks saamise motiveerivatest ja takistavatest teguritest. Lisaks teada saada, millist panust ootavad mängujuhiks saavad õpilased koolilt. Bakalaureusetöö teoreetilises peatükis andsin ülevaate noorte vähesest liikumisest kui muutust vajavast sotsiaalsest probleemist, vahetunnis liikumise võimalustest ja vastutajatest, mängujuhtidest vahetundide sisustajatena, motivatsiooni olemusest ja selle mõjutajatest ning viimaks varem tehtud uuringutest. Töö tulemuste koostamisel kasutasin kvalitatiivset uurimismeetodit, mille analüüsis lähtusin töö käigus kogutud grupiintervjuudest. Töö valimisse kuulus 6 grupiintervjuud, milles osales kokku 24 õpilast vanuses 11–15 aastat. Intervjuud viisin läbi projekti esimesel mängjuhtide koolituse raames toimunud laagris. Intervjuudest selgus, et mängujuhtide koolitusele tulnud õpilased olid uue rolli saamise suhtes motiveeritud. Peamiste motivaatoritena toodi välja, et mängujuhiks saamine on uus ja huvitav kogemus ning tänu sellele leitakse uusi sõpru. Lisaks väljendati soovi kaasõpilastele mänge õpetada. Ometi tõid õpilased esile murettekitavaid takistusi. Osad mängujuhid tõdesid, et mängujuhiks olemisega kaasneb vastutus, mida mitmed neist pelgasid. Lisaks viidati, et eakaaslaste arvates on mängimine lapsik, ja tunnetati hirmu kaaslaste negatiivse suhtumise ees. Liikumismängude sujuva läbiviimise juures nähti takistusena lärmi, ajasurvet ja kaasõpilaste allumatust. Mängujuhtideks saavad õpilased väljendasid soovi tugiisikute, kooli ja õpetajate abile. Näiteks öeldi, et abi oleks vaja õpilaste kokkukutsumisel ja korra loomisel. Lisaks väljendasid mängujuhid soovi, et koolides võiks rohkem rääkida mängujuhtidest ja nende rollist. Kokkuvõtvalt selgus, et positiivse kogemuse saamiseks on protsessi juures oluline pidev tugiisikutepoolne tagasiside ja toetus.
Meesõpetajate arvamused üleminekust uuele liikumisõpetuse õppekavale
(Tartu Ülikool, 2024) Siivelt, Elisabeth; Uibu, Marko, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut