Browsing by Author "Ustav, Mart, juhendaja"
Now showing 1 - 11 of 11
Results Per Page
Sort Options
Item Glutamiini süntetaasi geeni väljalülitamine hiina hamstri (Cricetulus griseus) munasarja rakuliinis(Tartu Ülikool, 2020) Parts, Signe; Ustav, Mart, juhendaja; Tombak, Eva-Maria, juhendaja; Männik, Andres, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Molekulaar- ja rakubioloogia instituutHiina hamstri munasarja (CHO) rakke kasutatakse paljude terapeutiliste valkude tootmises. Tõhusa tootmisprotsessi tagamise suurim väljakutse on super-produtsent rakuliinide isoleerimine heterogeensest populatsioonist, kus leidub nii kõrge kui ka madala tootlikkusega rakke. Algne glutamiini süntetaasil baseeruv selektsioon põhineb GS transgeeni kasutamisel selektsioonimarkerina koos GS inhibiitoriga metioniin sulfoksimiin (MSX). Kirjanduse andmetel võivad endogeenset GS-i ekspresseerivad rakud omandada tolerantsuse MSX-i suhtes, mis pärsib selektsioonisüsteemi tõhusust kõrge tootlikkusega rakuliinide saamiseks. Endogeenset GS-i ekspresseeriva geeni väljalülitamine CHO rakuliinis aitab muuta superprodutsent rakkude valimise efektiivsemaks, kuna selektsioonis jäävad ellu ainult rakud, milles selektsioonimarker GS koos huvipakkuva järjestusega on integreerunud aktiivselt transkribeeritavasse lookusesse. Käesoleva bakalaureusetöö eesmärk on luua välja lülitatud glutamiini süntetaasi geeniga CHO rakuliin, mis oleks sobiv edasiseks stabiilsete superprodutsent rakuliinide arendamiseksItem Meetod viirusnakkuse inhibiitorite leidmiseks ja kirjeldamiseks nanolutsiferaasi aktiivsusega viiruslaadsete partiklite abil(Tartu Ülikool, 2018) Agur, Gabriel; Ustav, Mart, juhendaja; Männik, Andres, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Molekulaar- ja rakubioloogia instituutEbolaviiruse puhanguid on inimkonna ajaloos olnud mitmeid ning tegemist on väga ohtliku patogeeniga. Kuigi leevendavaid ravilahendusi on leitud, siis spetsiifiliste viirusvastaste ravimite arendamine on üsna algusjärgus. Seetõttu jätkuvad otsinguid efektiivsemate mooduste leidmiseks võitlemaks selle letaalse viiruse vastu. Spetsiifilised viirusvastased ravimid võivad inhibeerida viiruse elutsükli erinevaid etappe: rakku sisenemist, viiruse geneetilise materjali paljundamist, uute viirusosakeste väljutamist rakust. Käesoleva magistritöö eesmärgiks oli luua uudne moodus viiruse rakku sisenemise inhibiitorite tuvastamiseks ja iseloomustamiseks, kasutades nanolutsiferaasi aktiivsusega mittepatogeenseid viiruslaadseid partikleid. Pseudotüpeerides viiruslaadseid partikleid sobivate viiruseliste pinnavalkudega, mille seondumine on viiruse sisenemiseks vajalik, oleks sellist süsteemi põhimõtteliselt võimalik kasutada mitte ainult Ebola vaid ka mitmete teiste patogeensete viiruste (nt gripiviirus, HIV jm) vastaste inhibiitorite tuvastamiseks.Item Molecular Studies of HPV-18 Genome Segregation and Stable Replication(2016) Ustav Jr., Mart; Männik, Andres, juhendaja; Ustav, Mart, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja tehnoloogiateaduskond.Pärast papilloomiviiruste (HPV) ja emakakaelavähi vahelise seose avastamist 1980ndate aastate lõpust on HPV alane uurimustöö olnud suunatud nende viiruste poolt indutseeritavate vähkkasvajate tekke molekulaarsete mehhanismide väljaselgitamisele. Preventatiivsete vaktsiinide väljatöötamise järgselt on võimalik HPV nakkust vältida. Samas on suur hulk inimesi, kes praeguseks on HPV-ga juba nakatunud ning neil on reaalne risk saada vähkkasvaja oma hilisematel eluetappidel. Kahjuks pole HPV levikut suudetud siiani efektiivselt veel piirata. Seetõttu on jätkuvalt aktuaalne viirusvastaste ravimite väljatöötamine, mis võimaldaks viirusnakkust efektiivselt elimineerida. Sealjuures on põhirõhk leida ühendeid, mis suudaksid peatada viiruse DNA replikatsiooni või takistada viiruse genoomi säilumist jagunevates rakkudes. Käesolevas doktoritöös anname ülevaate meie tööst - erinevate HPV subtüüpide võimest replitseeruda inimese osteosarkoomi rakuliinis U2OS, kirjeldame HPV-18 transkriptsioonikaarti ning näitame, et HPV replikatsioon ning transkriptsioon U2OS rakkudes on otseses vastavuses varasema informatsiooniga HPV genoomi replikatsiooni ning transkriptsiooni kohta. See annab alust järelduseks, et U2OS rakuliin on relevantne süsteem HPV genoomi funktsionaalseteks uuringuteks. Minu doktoritöö viimases osas esitame tulemused HPV-18 DNA stabiilse säilumise uurimisest, kus me kirjeldame HPV-18 DNA säilumiseks vajalike viiruslike elemente ning valideerime neid HPV-18 genoomi kontekstis. Kokkuvõtvalt, meie töö tulemusena kirjeldame me rakuliini, mille abil on võimalik luua süsteem viirusvastaste replikatsiooni ja HPV-18 DNA säilumist inhibeerivate ühendite skriinimiseks.Item Novel Means to Target Human Papillomavirus Infection(2016-04-05) Toots, Mart; Ustav, Mart, juhendaja; Ustav, Ene, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond.Peaaegu kõik inimesed nakatuvad oma eluaja jooksul Inimese papilloomiviirusega (HPV), mille erinevaid tüüpe on tänaseks kirjeldatud rohkem kui 200. Suur osa HPV nakkusi möödub kas asümptomaatiliselt või tekivad selle käigus healoomulised vohandid (soolatüükad), mis on küll ebameeldivad, aga mitte eluohtlikud ning üldiselt immuunsüsteemi abil „kaovad“. Soolatüügaste ravimiseks on eestlastel juba ammusest ajast efektiivsed viisid välja töötatud: tuleb neid lihtsalt hõõruda vastu midagi, mida valgustab täiskuu. Siiski võib püsiv HPV nakkus viia aga mitmesuguste pahaloomuliste kasvajate tekkeni; kõige levinumaks on emakakaelavähk, mille tagajärjel hukkub igal aastal sadu tuhandeid naisi. Enamike kõige ohtlikumate HPV tüüpide nakkusi on võimalik ennetada vaktsineerimisega, kuid efektiivne ravi käimasoleva infektsiooni tõkestamiseks puudub. Tänapäeval identifitseeritakse uusi ravimeid läbi keemiliste ainete raamatukogude, mis sisaldavad tuhandeid ühendeid, sõeluuringute. Klassikalised HPV replikatsiooni mõõtmise meetodid selliseid uuringuid teha ei võimalda. Antud töö käigus loodi mudelsüsteem, mis võimaldab hinnata tuhandete keemiliste ühendite mõju HPV replikatsioonile, kasutades lihtsalt mõõdetavaid reportergeene Renilla ja Firefly lutsiferaas. Seda süsteemi kasutades identifitseeriti viis keemilist ühendid, mis tõkestavad spetsiifiliselt vähki tekitavate HPV-de replikatsiooni. Nende ühendite analüüsi tulemusena kirjeldati ka uudsed märklaudvalgud, mis on hõlmatud HPV replikatsioonikompleksi ning mille inhibeerimiseks disainitud ravimid võimaldavad tõkestada viiruse infektsiooni.Item Studies on papillomavirus transcription and regulatory protein E2(2018-02-09) Sankovski, Eve; Ustav, Mart, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkondPapilloomiviirused on viiruste perekond, mis nakatab nii inimeste kui loomade epiteelrakke ja põhjustab papilloome ehk näsakasvajaid, mis võivad teatud tingimustes areneda halvaloomulisteks kasvajateks. Inimese papilloomiviiruseid on teada üle 200 tüübi ja nad jagatakse kaheks grupiks nende koespetsiifilisuse alusel: limaskesti nakatavad papilloomiviirused ja naharakke nakatavad papilloomiviirused. Naha papilloomiviirused on siiani pälvinud vähem tähelepanu, sest nende võimalik seos nahakasvajatega on tulnud ilmsiks alles viimasel kümnendil. Meie keskendusime oma töös naha papilloomiviirusele HPV5, mida on viimasel ajal hakatud seostama nahakasvajate tekkega, aga mida on siiani ikkagi suhteliselt vähe uuritud. Meie töö tulemusena valmis HPV5 transkriptsiooni kaart, mille iseloomustamiseks me kasutasime inimese sääreluu kasvaja rakuliini U2OS. Selle rakuliini abil õnnestus meil kirjeldada 14 erinevat viiruse mRNAd. Edasises töös keskendusime viirusvalgu E2 uurimisele, mis on põhiline viiruse elutsükli regulaator. E2 valgul on lisaks täispikale valgule veel kaks isovormi, valgu C-terminaalset osa sisaldav E2C ja alternatiivse splaissinguga saadud E8/E2. Me uurisime E2 paiknemist rakus ja leidsime, et lühike E8 valgu järjestus on piisav selleks, et valk suunata raku tuuma. Meile teadaolevalt on see järjestus lühim tuuma suunav järjestus, mis on siiani teada. Tänu proteoomika arengule on siiani leitud üle 200 E2 partnervalgu, millest enamuse funktsioon viiruse elutsüklis on siiani teadmata. Meie leidsime uue E2-ga seonduva rakulise valgu, milleks on tuumamüosiin 1. See on esimene müosiini perekonda kuuluv E2 partnervalk ja katsed näitasid, et tuumamüosiin 1 mõjutab HPV5 DNA paljunemist rakus.Item Studies on the Genome Replication of Human Papillomaviruses(2015) Reinson, Tormi; Ustav, Mart, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja tehnoloogiateaduskond.Inimese papilloomiviiruse (HPV) meditsiiniline tähtsus seisneb tema tõestatud võimes põhjustada hea- ja pahaloomulisi kasvajaid. Hoolimata viimastel kümnenditel aset leidnud suurest edasiminekust HPV molekulaarbioloogilistes teadmistes, ei mõisteta täielikult HPV poolt põhjustatud vähkkasvajate tekkemehhanisme. HPV DNA replikatsioon on üheks oluliseks viiruslikuks protsessiks, mida oleks vaja vähitekke täpseks kirjeldamiseks paremini mõista. HPV genoomi replikatsiooni uurimise lihtsustamiseks rajati selle töö esimese eesmärgina uudne rakuline mudelsüsteem, milles on võimalik uurida viiruse kõiki kolme replikatsioonifaasi. Järgnevalt uuriti seda süsteemi kasutades HPV DNA replikatsioonivalkude ja rakulise DNA kahjustuse vastuse vahelisi seoseid. Käesolev töö näitab, et HPV replikatsioonivalk E1 kõrge tase rakus põhjustab peremehe genoomi DNA katkeid ja võib seeläbi omada rolli HPV poolt põhjustatud kartsinogeneesis. Järgnevalt uurti DNA kahjustuse vastuse valkude paiknemist rakutuuma piirkondades, kus toimub viiruse genoomi replikatsioon. Näidati, et valgud ATR rajast olid neisse piirkondadesse lokaliseerunud, mis viitab, et HPV DNA replikatsiooniga kaasneb viiruse DNA replikatsioonistress. Sellega toime tulemiseks algatatud protsessid võivad aga viia HPV genoomi integreerumiseni peremeesraku genoomi ja seeläbi omada olulist rolli vähi tekkes. Käesoleva töö eesmärk oli ka HPV DNA replikatsiooni ajastuse kirjeldamine rakutsüklis. HPV DNA replikatsiooni ajastus rakutsüklis oli viiruse kahes esimeses elutsükli faasis erinev. Erinevused replikatsiooni ajastuses HPV elutsükli faaside lõikes viitavad erinevustele kasutatavates replikatsiooni mehhanismides. Kokkuvõtvalt arendati käesolevas töös HPV genoomi replikatsiooni uurimise metoodikat ning kirjeldati viiruse DNA replikatsiooni seoseid rakulise DNA kahjustuse vastusega ja ajastust rakutsüklisItem Study of the human papillomavirus genome replication and oligomer generation(2017-10-30) Henno, Liisi; Ustav, Mart, juhendaja; Ustav, Ene, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkondPapilloomiviirused on kaheahelalise DNA genoomiga viirused, mis on ülimalt liigi- ja koespetsiifilised ning nakatavad imetajate, lindude ja roomajate epiteelkoes paiknevaid keratinotsüüte. Inimese papilloomiviirused (HPV-d) on populatsioonis laialt levinud patogeenid, millega nakatumisel kaasneb enamjaolt epiteeli healoomuliste vohandite tekkimine (tüükad, papilloomid). Mõningad HPV tüübid võivad põhjustada ka halvaloomuliste kasvajate teket. Inimese papilloomiviiruse poolt põhjustatud emakakaelavähk on kolmas enimlevinud vähk naistel, mistõttu selle valdkonna uuringud on väga olulised. Käesolevas doktoriväitekirjas uurin HPV18 DNA lühiajalise paljunemise käigus tekkivaid multimeerseid viiruse molekule, mis sisaldavad tandemina mitut viiruse genoomi koopiat (oligomeerid). Seda, et replikatsiooni käigus moodustab HPV oligomeere, märgati juba üle 30 aasta tagasi, aga nende tekkepõhjused on seni teadmata. Üks võimalik oligomeeride tekkepõhjus oleks see, et HPV-de puhul kasutatakse ühe multimeeri paljundamiseks vaid ühte replikatsioonikompleksi (oligomeeris on aktiivne ainult üks replikatsiooni alguspunkt), mis tähendab, et väheste rakuliste ja viiruslike valkude abil saab paljundada suurt arvu HPV genoome. See võimaldab ära hoida või edasi lükata HPV tuvastamist peremeesraku immuunsüsteemi poolt. Mitmedimensionaalseid geelelektroforeese on läbi viia keerukas ja veelgi keerukam on analüüsida tulemusi. Selletõttu annan käesolevas töös ülevaate, kuidas analüüsida ja tõlgendada kahe- ja kolmedimensionaalsest agaroos-geelelektroforeesist (2D ja 3D AGE) saadud tulemusi. Näitan rakendades 2D ja 3D AGE, et HPV kasutab vähemalt kahte eri replikatsioonimehhanismi genoomi paljundamiseks ja seega ka oligomeeride moodustamiseks.Item Study of the human papillomavirus type 18 stable maintenance(Tartu Ülikool, 2014-06-17) Tsõpova, Tatjana; Toots, Mart, juhendaja; Ustav, Mart, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja tehnoloogiateaduskond; Tartu Ülikool. Molekulaar- ja rakubioloogia instituutItem Veise papilloomiviiruse tüüp 1 E2 valgu tuumasiseste interaktsioonide ja lokalisatsiooni kirjeldamine(2004) Sild, Kristiina; Kurg, Reet, juhendaja; Ustav, Mart, juhendajaItem Veise papilloomiviiruse tüüp-1 E2 geeni kloneerimine ja ekspresseerimine prokarüootses süsteemis(Tartu : Tartu Riiklik Ülikool, 1989) Remm, Anu; Ustav, Mart, juhendaja; Heinaru, Ain, juhendajaItem Viral-host interactions in the life cycle of human papillomaviruses(2017-02-22) Isok-Paas, Helen; Ustav, Ene, juhendaja; Ustav, Mart, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond.Papilloomiviirused on väga laialdase levikuga ning pea kõik inimesed nakatuvad mingil eluetapil selle viirusega. Üldiselt kulgeb HPV infektsioon üsna kergelt, põhjustades nahal või limaskestadel healoomulisi vohandeid, soolatüükaid (β-HPV) või kondüloome (α-HPV). Kliiniliselt oluliseks peetakse aga papilloomiviirusi seetõttu, et selle viiruse infektsiooniga on seotud enamik emakakaela vähi juhtumitest. Arvatakse, et emakakaela vähi tekke üks olulisemaid etappe on raku nakatumine kõrgesse riskigruppi kuuluva papilloomiviiruse subtüübiga. Kui soolatüükaid ja kondüloome põhjustavad madala riskiga inimese papilloomiviiruste subtüüpide infektsioon aja möödudes kaob, siis emakakaela vähki põhjustavate viiruste infektsioon muutub kergesti pikaajaliseks. Sellisesse faasi jõudnud nakkuse ravivõimalused on aga väga piiratud, mistõttu on HPV infektsiooni varajane avastamine eduka ravi seisukohalt ülioluline. Papilloomiviiruse infektsioon kulgeb tavaliselt läbi ekstrakromosomaalse rõngasmolekuli ning viiruse elutsükli edukaks lõpetamiseks ei ole integreerumine peremeesraku pärilikku materjali (DNA) tingimata vajalik. Vähirakkude geneetilisel uurimisel on aga muuhulgas HPV nakkuse tuvastamisele avastatud ka asjaolu, et väga paljudel juhtudel on papilloomiviiruse genoomi osad integreerunud peremeesraku kromosoomidesse, muutes HPV DNA üheks osaks peremeesraku pärilikust materjalist. HPV genoomi osaline integratsioon rikub ära aga mitmete viiruse jaoks oluliste valkude ekspressiooni (s.h. DNA replikatsiooniks ja virioni moodustamiseks vajalike valkude sünteesi). Seega peetakse integreerumist viiruse seisukohalt tupikteeks. Peremeesraku seisukohalt aga peetakse pahaloomuliseks kasvajaks arenenud rakkude DNAs tuvastatud suuri ja tagasipöördumatuid muutusi just viiruse integratsiooni tagajärjeks. Viiruse integratsioon võib toimuda mistahes kromosoomi piirkonda, ka nendesse piirkondadesse, mis on peremeesraku kasvu ja jagunemise kontrolli seisukohalt väga olulised. Kuna nakatunud rakk sisaldab keskmiselt 100 ekstrakromosomaalset viiruse genoomi koopiat ning massilist genoomide integratsiooni tavaliselt ei toimu, tekib olukord, kus ühes rakus eksisteerib kaks erinevat viiruse DNA vormi: üks, puudulike geenidega integreerunud vorm ja teine, täiesti funktsionaalne ekstrakromosomaalne vorm. Kuigi integreerunud viiruse DNAlt ei saa enam ekspresseerida DNA paljundamiseks vajalikke replikatsioonivalke, siis ekstrakromosomaalselt molekulilt replikatsioonivalkude sünteesiks mingeid takistusi ei ole. Selline olukord on aga peremeesraku genoomse stabiilsuse seisukohalt väga ohtlik, kuna integreerunud HPV järjestused sisaldavad viiruse DNA paljundamiseks vajalikku alguskohta (replikatsiooni origin-i), mis ei ole rakuliste regulatsiooni faktoritega kontrollitav. Sellelt järjestuselt alustatud DNA replikatsioon, põhjustab nii integreerunud HPV DNA kui ka sellega külgnevate peremeesraku genoomi osade kontrollimatut paljundamist (amplifikatsiooni). Olenevalt integratsiooni kohast, võivad integreerunud HPV järjestusega külgnevad alad sisaldada onkogeene või muid raku kasvu ja jagunemisega seotud regulatoorseid geene, mille amplifikatsioon võib põhjustada raku genoomset ebastabiilsust ning kontrollimatut kasvu ja jagunemist. Lisaks võib põhjustada HPV-dele omane litsentseerimata DNA re-replikatsioon replikatsiooni komplekside takerdumisi, mis viib ebatüüpiliste DNA replikatsiooni produktide kuhjumiseni raku tuumas. Rakulise DNA reparatsiooni radade võtmemolekulide lokalisatsioon HPV DNA replikatsiooni tsentritesse viitab rakuliste mehhanismide olulisele rollile tekkinud kaheahelaliste DNA katkete parandamisel. Kui enamik kaheahelalisi DNA katkeid parandatakse õigesti, siis antud väitekirjas kirjeldatud viiruse integratsiooni koha translokatsioon uude kromosoomi piirkonda viitab ebaõnnestunud katsele parandada DNA amplifikatsiooni tagajärjel tekkinud DNA produkte. Seega, integreerunud HPV järjestuste amplifikatsioon ja peremeesraku vastusena aktiveeritud DNA reparatsiooni mehhanismid võivad viia peremeesraku genoomse ebastabiilsuseni ja vähkkasvaja tekkeni. Inimese papilloomiviiruste uurimine nende looduslikes peremeesrakkudes on üsna keerukas just keratinotsüütide keeruka elutsükli tõttu, mis on aluseks nahkkoe kihistunud struktuuri moodustumisel. Kui diferentseerumata basaalsed keratinotsüüdid on pidevas jagunemises ja vastutavad basaalrakkude populatsiooni uuenemise eest, siis diferentsieerumisradadele suunatud rakud läbivad kontrollitud rakusurmaga lõppeva elutsükli. Mitmes eri diferentseerumisastmes olevate keratinotsüütide populatsioon tekitab nahkkoe kihistunud struktuuri, mille peamiseks ülesandeks on tagada tugev (ja läbimatu) barjäär sise- ja väliskeskkonna vahel. Kuna viirus nakatab diferentseerumata basaalseid keratinotsüüte ja pakib oma viiruspartiklid alles terminaalselt diferentseerunud rakkudes, on papilloomiviirused kohanenud kõikide peremeesraku eluetappidega. Lühidalt, papilloomiviirus nakatab basaalseid keratinotsüüte mikrovigastuste kaudu ning peale viiruse geneetilise materjali jõudmist raku tuuma, toimub esmalt aktiivne viirusgenoomi paljundamine. Peale optimaalse genoomi koopiaarvu saavutamist, lülitub viirus ümber stabiilsele genoomi säilimisele ning jääb ootama peremeesraku diferentseerumist. Sel ajal toimub HPV- ja peremeesraku geneetilise materjali sünkroonne paljundamine ning viiruse genoomide peaaegu ühtlane jaotumine tütarrakkude vahel. Terminaalselt diferentseerunud rakkudes toimub taaskord aktiivne genoomi paljundamine (amplifikatsioon) ning viimase etapina viiruspartiklite moodustumine. Laboritingimustes on keratinotsüütide kasvatamine ja elutsükli mimikeerimine tehniliselt keerukas, ajakulukas ja küllaltki kallis. Lisaks ei ole otstarbekas niigi kapriisset rakukultuuri kasutada laiamahuliseks kemikaalide skriinimiseks, et leida HPV elutsüklit pärssivaid komponente. Meie laboris välja töötatud sääreluu kasvaja rakuliiinil U2OS põhinev HPV uurimismudel osutus edukaks mitmete HPV subtüüpide (β-HPV5, β-HPV8, α-HPV6b, α-HPV11, α-HPV16, α-HPV18) transientse, stabiilse kui ka amplifikatsioonilise DNA replikatsiooni jälgimisel. Kuna U2OS rakud ei ole looduslikud papilloomiviiruse peremeesrakud, pidasime vajalikuks kaardistada viiruse geenide avaldumist, et tõsta U2OS rakusüsteemi usaldusväärsust HPV uuringutes. Antud töös kirjeldati HPV11 geenide ekspressiooni, kuid sarnane analüüs on läbi viidud ka HPV5 ning HPV18 subtüübiga. Kõiki saadud tulemusi on võrreldud viiruse loomulikest peremeesrakkudest, keratinotsüütidest, saadud tulemustega ning nende sarnasuse tõttu oleme arvamusel, et U2OS süsteem on sobiv keskkond papilloomiviiruste uurimiseks ning oma lihtsuse ja odavuse poolest ideaalne ka esialgsete ravimi kandidaatide skriinimiseks. Lisaks tuvastati U2OS süsteemis 1n HPV molekulide sünteesi kõrval ka suuremaid, 2n ja rohkem, järjestikku paigutunud HPV genoomi koopiatega rõngasmolekule (oligomeerid). Sarnaseid vaheprodukte on täheldatud nii varasemates kui ka antud töö raames kogutud HPV-positiivsetest kliinilistest koeproovidest. HPV-spetsiifiliste oligomeeride tekke täpsemal uurimisel tekkis hüpotees, et nende moodustumisel võib olla oma roll rakulise rekombinatsioonilise DNA replikatsiooni laadil. Oligomeersed HPV molekulid võivad osutuda kasulikeks, et tagada kiire HPV genoomi koopia arvu tõus vegetatiivses viiruse elutsükli faasis kui ka viiruse genoomi jagunemisel kahe tütarraku vahel. Kuna viiruspartiklisse pakitakse vaid üks HPV genoom, pole täpselt teada, milliseid mehhanisme kasutatakse oligomeersete DNA vormide konverteerimisel tagasi 1n HPV genoomideks.