Sirvi Autor "Vallikivi, Hannes" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 1 1

Eesti Vabariik kui õigusriik. Poliitiliste põhivabaduste õiguslik kaitse 1918–1940
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-11-17) Vallikivi, Hannes; Luts-Sootak, Marju, juhendaja; Siimets-Gross, Hesi, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond
Kaasaegsed õigusteadlased ja poliitikud pidasid Eesti Vabariiki demokraatlikuks õigusriigiks vähemalt suurema osa Eesti esimesest iseseisvusperioodist. Töös uuritakse, kas demokraatia ja õigusriigi toimimist selgesti näitav poliitiliste põhiõiguste ehk sõna-, koosoleku- ja ühinemisvabaduse õiguslik kaitse Eestis kahe maailmasõja vahel vastas toonastele õigusriigi standarditele, eelkõige seaduslikkuse, õiguskindluse ja kohturiigi põhimõtetele (kohturiigiks nimetati toona riiki, kus kodanikel oli võimalus oma õigusi kaitsta erapooletus kohtus ja õiglases menetluses). Töö peamiste järelduste kohaselt olid poliitilised põhivabadused kogu uuritaval perioodil põhiseadusega tagatud; eksisteeris sõltumatu halduskohus ja kohtumenetlus oli õiglane. 1934. aasta lõpuni olid nii poliitilisi põhivabadusi korraliselt kui ka erakorraliselt (s.t kaitseseisukorra raames) piiravad normid üldiselt selged ja kodanikud said rikkumiste korral pöörduda halduskohtusse. 1934. aasta lõpust dekreetidega kehtestatud poliitiliste põhivabaduste piirangud olid määratlemata õigusmõistete tõttu ebaselged ning kaotati võimalus kaitseseisukorraga õigustatud erakorralisi meetmeid (ajalehtede ja ühingute sulgemist, koosolekute keelustamist jne) halduskohtus vaidlustada. Kuni 1940. aasta Nõukogude Liidu anneksioonini kestnud olukord ei vastanud enam õigusriigi tunnustele. Õigusriigi põhimõtetest hälbimist aktsepteeris ka tollane Riigikohus, jättes menetlusse võtmata või rahuldamata kaebused, mis olid esitatud poliitiliste põhivabaduste rikkumise pärast. Riigikohtul oli küll teoreetiline võimalus tunnistada dekreete ja nende alusel antud haldusakte põhiseadusvastaseks, kuid seda ei tehtud. Põhjuseks võis olla väljakujunenud praktika ja ideoloogia. Selle järgi halduskohus aktsepteeris – tõenäoliselt ajaloolistel põhjustel eelkõige pideva kommunistliku riigipöörde ohu tõttu – haldusvõimu ulatuslikku diskretsiooni eriti riigikorra ja ühiskondliku julgeoleku kaitsel; kohtute poolt poliitikasse sekkumist peeti lubamatuks; Riigikohus oli üldse tagasihoidlik nii õiguse üldpõhimõtete rakendamisel kui ka õigus- ja haldusaktide põhiseaduslikkuse kohtulikul kontrollimisel.