Eesti Vabariik kui õigusriik. Poliitiliste põhivabaduste õiguslik kaitse 1918–1940

Abstract

Kaasaegsed õigusteadlased ja poliitikud pidasid Eesti Vabariiki demokraatlikuks õigusriigiks vähemalt suurema osa Eesti esimesest iseseisvusperioodist. Töös uuritakse, kas demokraatia ja õigusriigi toimimist selgesti näitav poliitiliste põhiõiguste ehk sõna-, koosoleku- ja ühinemisvabaduse õiguslik kaitse Eestis kahe maailmasõja vahel vastas toonastele õigusriigi standarditele, eelkõige seaduslikkuse, õiguskindluse ja kohturiigi põhimõtetele (kohturiigiks nimetati toona riiki, kus kodanikel oli võimalus oma õigusi kaitsta erapooletus kohtus ja õiglases menetluses). Töö peamiste järelduste kohaselt olid poliitilised põhivabadused kogu uuritaval perioodil põhiseadusega tagatud; eksisteeris sõltumatu halduskohus ja kohtumenetlus oli õiglane. 1934. aasta lõpuni olid nii poliitilisi põhivabadusi korraliselt kui ka erakorraliselt (s.t kaitseseisukorra raames) piiravad normid üldiselt selged ja kodanikud said rikkumiste korral pöörduda halduskohtusse. 1934. aasta lõpust dekreetidega kehtestatud poliitiliste põhivabaduste piirangud olid määratlemata õigusmõistete tõttu ebaselged ning kaotati võimalus kaitseseisukorraga õigustatud erakorralisi meetmeid (ajalehtede ja ühingute sulgemist, koosolekute keelustamist jne) halduskohtus vaidlustada. Kuni 1940. aasta Nõukogude Liidu anneksioonini kestnud olukord ei vastanud enam õigusriigi tunnustele. Õigusriigi põhimõtetest hälbimist aktsepteeris ka tollane Riigikohus, jättes menetlusse võtmata või rahuldamata kaebused, mis olid esitatud poliitiliste põhivabaduste rikkumise pärast. Riigikohtul oli küll teoreetiline võimalus tunnistada dekreete ja nende alusel antud haldusakte põhiseadusvastaseks, kuid seda ei tehtud. Põhjuseks võis olla väljakujunenud praktika ja ideoloogia. Selle järgi halduskohus aktsepteeris – tõenäoliselt ajaloolistel põhjustel eelkõige pideva kommunistliku riigipöörde ohu tõttu – haldusvõimu ulatuslikku diskretsiooni eriti riigikorra ja ühiskondliku julgeoleku kaitsel; kohtute poolt poliitikasse sekkumist peeti lubamatuks; Riigikohus oli üldse tagasihoidlik nii õiguse üldpõhimõtete rakendamisel kui ka õigus- ja haldusaktide põhiseaduslikkuse kohtulikul kontrollimisel.Contemporary legal scholars and politicians considered the Republic of Estonia to be a democratic state governed by the rule of law, at least for most of the first period of its independence. The dissertation examines whether the legal protection of fundamental political freedoms, i.e. freedom of speech, assembly and association which clearly demonstrates the functioning of democracy and the rule of law in Estonia between the two world wars met the standards of the rule of law at the time, in particular the principles of legality, legal certainty and access to court (access to court meant the citizens’ opportunity to defend their rights in a fair procedure before an impartial court). According to the main conclusions of the dissertation, fundamental political freedoms were guaranteed by the constitution throughout the research period; an independent administrative court existed and the judicial procedure was fair. Until the end of 1934, the norms restricting both ordinary and extraordinary (i.e. within the framework of a state of emergency) fundamental political freedoms were generally clear and citizens could appeal to the administrative court in case of violations. The restrictions on fundamental political freedoms imposed by decrees from the end of 1934 were unclear due to undefined legal concepts, and the possibility of challenging extraordinary measures justified by the state emergency (e.g. closing newspapers and associations, banning meetings, etc.) in the administrative court was revoked. The situation that lasted until the Soviet annexation of 1940 no longer corresponded to the characteristics of the rule of law. The Supreme Court of the time accepted deviations from the principle of rule of law when it rejected or did not satisfy complaints filed for the violation of fundamental political freedoms. The Supreme Court had the theoretical possibility of declaring decrees and administrative acts issued on the basis of them unconstitutional, but it did not do so. The reason may have been established practice and ideology. According to this, the administrative court accepted – probably for historical reasons, primarily due to the constant threat of a communist coup – extensive discretion of the administrative authority, especially in the protection of state order and public security; interference by the courts in politics was considered inadmissible; and the Supreme Courts was generally modest in the application of general principles of law and in the judicial review of legal acts and administrative acts.