Sirvi Kuupäev , alustades "2025-11-17" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 2 2

Ethnic identity and acculturation among binational Estonian-foreign families and individuals
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-11-17) Ceballos Rodríguez, Gabriel Alberto; Ainsaar, Mare, juhendaja; Uibu, Marko, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond
Viimase paarikümne aasta jooksul on kaherahvuseliste paaride, perekondade ja inimeste arv olnud mitmes Euroopa riigis tõusuteel. Eesti on huvitav paik, kus uurida kaherahvuselisi inimesi ja nende perekondi, sest nad ei ole mitte üksnes jäänud teiste vähemusrühmade varju, vaid ka segarahvuselisuse uurimisel on rõhk olnud peamiselt paaridel ja üksikisikutel, kellel on ühelt poolt eesti- ja teiselt poolt venekeelne taust. Selles uurimuses pööratakse tähelepanu neile kaherahvuselistele eesti ja välispäritolu inimestele ning perekondadele, kes ei ole eesti- ja venekeelt rääkivad. Töö eesmärk on uurida viise, kuidas kaherahvuselised eesti ja välispäritolu inimesed ning nende perekonnad suhestuvad rahvusliku identiteedi ja kultuurilise kohanemise mõistetega. Uurimistöös kasutatakse nii kvalitatiivseid kui kvantitatiivseid meetodeid. Kvantitatiivsetest uuringutest selgub, et Eestis mõjutavad kaherahvuseliste inimeste arvu reeglipärad, mis on iseloomulikud kahe peamise rahvusrühma ehk etniliste eestlaste enamuse ja suure venekeelse vähemuse vahelisele dünaamikale. Siiski tundub, et muust kahest rahvusest inimestel on rahvusliku identiteedi ja lõimumisega aina keerulisem ja vähem lineaarne side, mis eristab neid teistest rahvusrühmadest. Kvalitatiivsed intervjuud 40 lapsevanemaga, kelle lapsed on kahest rahvusest, näitasid kolme mehhanismi, mis on tingitud vanemate rahvusliku identiteedi tugevnemisest pärast lapsevanemaks saamist. Lisaks mõjutab väärtust, mille küsitletud omistasid rahvuslikule identiteedile, veel üks tegur, mida kutsutakse identiteedi keerukuseks ja mis seostub identiteedi paljude vormidega, mille abil lapsevanemad kirjeldavad iga tuvastatud rahvusrühma alusel oma laste rahvuslikku identiteeti – näiteks „põhiliselt eestlane“, „pooleldi eestlane“, „maailmakodanik“. Kokkuvõtvalt, selle väitekirja eesmärk on juhtida tähelepanu Eesti ühiskonnas kaherahvuselistele peredele ja inimestele, kes ei ole eesti- ja vene keelt rääkivad ning panustada kaherahvuseliste inimeste ja perekondade globaalsesse uurimisse.
Eesti Vabariik kui õigusriik. Poliitiliste põhivabaduste õiguslik kaitse 1918–1940
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-11-17) Vallikivi, Hannes; Luts-Sootak, Marju, juhendaja; Siimets-Gross, Hesi, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond
Kaasaegsed õigusteadlased ja poliitikud pidasid Eesti Vabariiki demokraatlikuks õigusriigiks vähemalt suurema osa Eesti esimesest iseseisvusperioodist. Töös uuritakse, kas demokraatia ja õigusriigi toimimist selgesti näitav poliitiliste põhiõiguste ehk sõna-, koosoleku- ja ühinemisvabaduse õiguslik kaitse Eestis kahe maailmasõja vahel vastas toonastele õigusriigi standarditele, eelkõige seaduslikkuse, õiguskindluse ja kohturiigi põhimõtetele (kohturiigiks nimetati toona riiki, kus kodanikel oli võimalus oma õigusi kaitsta erapooletus kohtus ja õiglases menetluses). Töö peamiste järelduste kohaselt olid poliitilised põhivabadused kogu uuritaval perioodil põhiseadusega tagatud; eksisteeris sõltumatu halduskohus ja kohtumenetlus oli õiglane. 1934. aasta lõpuni olid nii poliitilisi põhivabadusi korraliselt kui ka erakorraliselt (s.t kaitseseisukorra raames) piiravad normid üldiselt selged ja kodanikud said rikkumiste korral pöörduda halduskohtusse. 1934. aasta lõpust dekreetidega kehtestatud poliitiliste põhivabaduste piirangud olid määratlemata õigusmõistete tõttu ebaselged ning kaotati võimalus kaitseseisukorraga õigustatud erakorralisi meetmeid (ajalehtede ja ühingute sulgemist, koosolekute keelustamist jne) halduskohtus vaidlustada. Kuni 1940. aasta Nõukogude Liidu anneksioonini kestnud olukord ei vastanud enam õigusriigi tunnustele. Õigusriigi põhimõtetest hälbimist aktsepteeris ka tollane Riigikohus, jättes menetlusse võtmata või rahuldamata kaebused, mis olid esitatud poliitiliste põhivabaduste rikkumise pärast. Riigikohtul oli küll teoreetiline võimalus tunnistada dekreete ja nende alusel antud haldusakte põhiseadusvastaseks, kuid seda ei tehtud. Põhjuseks võis olla väljakujunenud praktika ja ideoloogia. Selle järgi halduskohus aktsepteeris – tõenäoliselt ajaloolistel põhjustel eelkõige pideva kommunistliku riigipöörde ohu tõttu – haldusvõimu ulatuslikku diskretsiooni eriti riigikorra ja ühiskondliku julgeoleku kaitsel; kohtute poolt poliitikasse sekkumist peeti lubamatuks; Riigikohus oli üldse tagasihoidlik nii õiguse üldpõhimõtete rakendamisel kui ka õigus- ja haldusaktide põhiseaduslikkuse kohtulikul kontrollimisel.