Sirvi Kuupäev , alustades "2008-09-05" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 4 4

Universitas Tartuensis : Tartu Ülikooli ajaleht. 2008 Nr 26
(Tartu : Tartu Ülikool, 2008-09-05) Jürgen, Liina, toimetaja; Sootak, Varje, toimetaja; Rajalo, Sigrid, toimetaja
Photoinduced field-assisted electron emission into gases
(2008-09-05T09:40:25Z) Josepson, Raavo
Käesolevas doktoritöös uuriti elektronide väljaemissiooni metall-dielektrikstruktuuridest gaasikeskkonda. Lisaks teaduslikule huvile on elektronide emissioonil tahkisest gaasikeskkonda ka praktiline väärtus (näiteks: plasmadispleid). Üheks lihtsamaks võimaluseks uurida väljaemissiooni on kasutada koroonalahendust, mis eksisteerib tugevasti mittehomogeenses elektriväljas. Varasematest töödest on teada, et elektrone emiteeriva elektroodi pinnal olevaid dielektrikulisandid mõjutavad oluliselt elektronide emissiooni. Selleks, et uurida elektronide emissiooni sõltuvust pinnal olevatest dielektrikulisanditest, kaeti emiteerivad elektroodid õhukeste TiO2 või MgO kiledega. Töö eksperimentaalses osas registreeriti koroonalahenduse volt-amper kõverad laias pingevahemikus allpool iseseisva lahenduse lävepinget (nõrga voolu lahendus). Mõõtmised viidi läbi N2 ja N2/O2 segus erinevatel rõhkudel. Lahendus initsieeriti UV kiirgusega. Osutus, et põhilised seaduspärasused ei sõltu elektroodi kattest. Eksperimendi tulemused on kirjeldatavad kaheastmelise väljameemissiooni mudeliga. Esimeses etapis liiguvad elektronid metallist dielektrikkattesse, kus nad akumuleeruvad lõksudes. Seejärel valguse toimel vabastatakse elektronid lõksudest ja emiteeritakse gaasikeskkonda. Erinevalt analoogilistest emissioonimudelitest vaakumisse, tuli käesolevas töös arvestada ka gaasikeskkonnas laviinpaljunemisel tekkivate positiivsete ioonide mõjuga. Tekkinud ioonid triivivad emiteeriva elektroodi pinna lähedusse, kus neil on kahene toime elektronide emissioonile. Ühelt poolt nad vähendavad elektronide emissiooni, sest ioonid rekombineeruvad dielektrikus või vahetult elektroodi pinna lähedal gaasikeskkonnas olevate elektronidega. Teisalt aga suurendab positiivsete ioonide ruumlaeng elektrivälja dielektrikus, millega kaasneb elektronide emissiooni kasv. Käesoleva töö tulemuseks oli mudel, mis kirjeldab koroona nõrga voolu lahenduse seaduspärasusi. In the present thesis field-assisted electron emission from the metal-dielectric structure to the gas medium was studied. The electron emission into the gas medium has besides scientific interest, also several applications (for example: plasma displays). The easiest way for the study of field-assisted electron emission into gases is to use corona discharge, which exists in highly divergent electric field. In earlier papers it was shown that dielectric inclusions at the surface of the emitting electrode influence the electron emission. To study the dielectric inclusions’ influence to the electron emission, the emitting electrodes were coated with thin films of TiO2 or MgO. In the experimental part of the present study, current-voltage curves of corona discharge were recorded in a wide range of voltages, below the onset potential of the self-sustained discharge (low current mode). The measurements were carried out in N2 and N2/O2 mixture at different gas pressures. The discharge was initiated by UV light. The study showed that the field-assisted two-step model of emission describes the experimental findings. During the first step of emission electrons are transferred from the metal into the dielectric. Then, under the influence of photons the electrons are transported from the traps of dielectric into the gas medium. The main difference between the emission into the gas and vacuum is that in gases are produced positive ions. The positive ions, which drift to the electrode influence the electron emission in two different ways. First, recombination processes decrease the number of electrons, which are emitted into the gas medium. On the other hand, ions accumulated near the electrode increase the electric field in the dielectric and thus the electron emission also increases. The model presented described properly the regularities of low current mode of corona discharge.
Wholeness and its remainders: theoretical procedures of totalization and detotalization in semiotics, philosophy and politics
(2008-09-05T09:55:04Z) Monticelli, Daniele
Wholeness and its Remainders: Theoretical Procedures of Totalization and Detotalization in Semiotics, Philosophy and Politics The PhD thesis is a piece of research into the nature of theoretical constructions in various academic disciplines. Drawing on a close analysis of some theoretical works in the field of semiotics, philosophy and politics, it distinguishes between totalizing and detotalizing ways of dealing with the phenomenal multiplicity which always confronts researchers when the construction of a theory is at stake. Theoretical procedures of totalization constitute phenomenal multiplicity into self-enclosed wholes and efface their remainders. The thesis considers this kind of procedure from a temporal point of view, focusing on the theories of temporality elaborated by St. Augustine and Edmund Husserl and, from a systemic point of view, focusing on the theory of the (linguistic) system elaborated by Ferdinand de Saussure. Martin Heidegger’s critique of the notion of ‘presence’ and Karl Marx’s critique of the notion of ‘value’ are examined as problematizing the main instruments of temporal and systemic totalization respectively. Still, both Heidegger and Marx lingered within the logic of totality, simply opposing a more authentic wholeness to an inauthentic one. The works of Jacques Lacan, Jacques Derrida and Jean Baudrillard are, in contrast, considered in the thesis as representatives of detotalizing procedures which claim the impossibility of self-enclosed wholeness drawing on the inexhaustible remainders of any totalization and a general principle of constitutive openness. Particular attention is paid to those aspects of Yuri Lotman’s later thought – such as the notions of explosion, boundary and dialogue – which can be understood as instruments for theoretical procedures of temporal and systemic detotalization of this sort. In the course of the thesis it becomes clear that, for political reasons, the commitment of this research is to detotalization. This commitment is illustrated in the last part of the work. There, the attempts at rethinking emancipative politics elaborated by three contemporary philosophers – Giorgio Agamben, Alain Badiou and Jacques Rancière – are analyzed as theoretical procedures of political detotalization from both a systemic and a temporal point of view. Terviklikkus ja selle jäägid: totaliseerimise ja detotaliseerimise teoreetilised protseduurid semiootikas, filosoofias ja poliitikas Väitekiri uurib teoreetiliste konstruktsioonide loomust erinevates distsipliinides. Lähtudes mõnede kirjatööde lähianalüüsist semiootika, filosoofia ja poliitika vallas, eristatakse totaliseerivat ja detotaliseerivat lähenemist nähtuste mitmekesisuse ja heterogeensuse käsitlemisel, mis alati kimbutab uurijaid ja teadlasi teooriate loomisel. Totaliseerimise teoreetilised protseduurid taandavad fenomenaalse mitmekesisuse enesesse suletud ning jääkideta tervikutele. Väitekiri analüüsib selliseid protseduure nii ajalisest vaatepunktist (Püha Augustinuse ja Edmund Husserli ajateooriad) kui ka süsteemsest vaatepunktist (Ferdinand de Saussure’i (keele)süsteemi teooria). Martin Heideggeri ’kohalolu/olevikulisuse’ mõiste kriitika ja Karl Marxi ’väärtuse’ mõiste kriitika õõnestavad vastavalt ajalise ja süsteemse totaliseerimise teoreetilisi vahendeid. Aga ei Heidegger ega Marx ei välju totaalsuse loogika raamidest, nad lihtsalt vastandavad autentset terviklikkust võltsile ja ebaautentsele. Jacques Lacani, Jacques Derrida ja Jean Baudrillard’i tööd esindavad seevastu detotaliseerimise protseduure, mis tõstavad esile enesesse suletud terviklikkuse võimatust, toetudes totaliseerimise jääkide ammendamatuse ning dekonstrueeriva avatuse printsiibidele. Väitekiri pöörab erilist tähelepanu nendele Juri Lotmani hilisema mõtte aspektidele – plahvatuse, piiri ja dialoogi mõistetele – mis võivad olla otstarbekad selliste ajalise ja süsteemse detotaliseerimise protseduuride väljatöötamisel. Väitekiri panustab detotaliseerimisele poliitilistel põhjustel, mis selguvad töö viimases osas. Seal analüüsitakse kaasaja filosoofide Giorgio Agambeni, Alain Badiou ja Jacques Rancière’i emantsipeeriva poliitika ümbermõtestamise üritust kui poliitilise detotaliseerimise protseduuri nii süsteemsest kui ka ajalisest vaatepunktist.
Geology and lithology of the early palaeozoic marine impact structures Kärdla and Neugrund (Estonia)
(2008-09-05T10:03:49Z) Suuroja, Kalle-Mart
The present doctoral thesis is dedicated to two marine complex meteorite structures in Estonia – Kärdla and Neugrund. These subsurface structures have been observed, distinguished and studied during the last 40 years. Here, geological conditions are favourable for survival and research of early Palaeozoic craters, and the two craters belong to this age group. The observed cratering rate in Estonia is the highest worldwide. In Estonia are two large and old complex impact structures – Kärdla (Hiiumaa Island) and Neugrund (southwestern Gulf of Finland). Both these structures are buried under the post-impacts deposits. Rim-to-rim diameter of the mostly mainland Kärdla crater is 4 km and of submarine Neugrund – 9 km, their age is about 455 Ma (Middle Ordovician) and 535 Ma (Early Cambrian), respectively. The landforms at these crater sites are not directly and easily recognizable as crater features. Due to subsurface setting of the structures different drilling and geophysical techniques were used. On the other hand, the near-surface, shallow position of the structures was favourable for such studies. Good survival of Kärdla and Neugrund structures makes them extraordinarily promising subjects for crater studies, and on the other hand – for search of unique regional geological and paleoenvironmental signatures possibly trapped in crater structures. However, due to the present physical geographic positions of the Kärdla (on land) and Neugrund (at sea) craters, the methods and techniques available and used for their studies are different. The current stage of their studies also is very different. The primary detailed research information on these structures is given in a number of reports on applied geological activities: geological mapping, prospecting for mineral resources and groundwater, which are also included in the list of referred works. The results of the studies are published in a series of original papers (PAPERS I–VII). Geology and lithology as well as formation and development history of Kärdla and Neugrund impact structures are the main topics of these. Observations, methods and techniques, which finally led to discovery and description of these impact structures, are as well shortly presented. Within the long list of c. 200 known craters the buried Kärdla and Neugrund craters belong to the few old, Early Palaeozoic structures weakly eroded and therefore with perfectly survived interior and almost perfectly survived external structural elements. Among the 26 impact structures (larger than 1 km in diameter) in Fennoscandia and Baltic region there are only 2–4 more structures, which have preserved almost as completely as Kärdla and Neugrund. The Kärdla structure is one of the best-studied structures in the region as well as worldwide. Lühikokkuvõte Käesolevad teesid on pühendatud Eesti kahele varapaleosoilisele merelisele komplekssele meteoriidikraatrile – Kärdlale ja Neugrundile. Kui Kärdla kraatri uurimisloo algus ulatub ligi 40 aasta tagusesse aega, siis Neugrundi puhul sai hiljuti täis esimene aastakümme. Eestis on geoloogilised tingimused soodsad nii meteoriidikraatrite säilimiseks kui uurimiseks. Eesti pindala koos territoriaalmerega on u 75 000 km2 ja sellel on avastatud seni 8 meteoriitseks peetavat struktuuri ehk umbes üks struktuur 10 000 km2 kohta või enam kui kusagil mujal maailmas. Kärdla meteoriidikraater (u 455 mln aastat) on üks paremini säilinud ja uuritud mattunud meteoriidikraatreid maailmas. Soome lahe suudmealal asuv Neugrundi meteoriidikraater (u 535 mln aastat) on kõige paremini säilinud ja kergemini ligipääsetav meteoriidikraater maailmameres. Kärdla kraatri avastamine oli juhuslikku laadi ja seal on u 30 aasta jooksul puuritud 162 puurauku, millest tõstetud u 22 km puursüdamikku. Kraatri kohta on avaldatud ligi poolsada teaduslikku publikatsiooni. Neugrundi kraatri avastamisele eelnes hüpoteesi püstitamine (1995), mis leidis tõestamist 1998. aastal. Kärdla meteoriidiplahvatus toimus 100–200 m sügavuses meres, kohas kus kristalne aluskord oli kaetud u 140 m paksuse settekivimite kihiga. Plahvatusel tekkis 4 km läbimõõduga ja u 250 m kõrguse ringvalliga ümbritsetud enam kui 0,5 km sügavune ja 130 m kõrguse ning kuni 800 m läbimõõduga keskkerkega kompleksne kraater. Meteoriidikraatrit ümbritseb ellipsikujuliselt 12–15 km läbimõõdus ringmurrang. Neugrundi meteoriidiplahvatus toimus 100–200 m sügavuses meres. Aluskorra kivimeid kattis siin veele lisaks u 120 m settekivimeid. Plahvatuse tagajärjel tekkis u 9 km läbimõõdus kompleksne kraater. Kraatri keskel on u 5,5 km läbimõõdus kraatrisüvik. Selle sügavus ei ole teada, sest see on kaetud u 5 km läbimõõdus ringikujulise erosioonilise jäänukiga – lubjakivikattelise Neugrundi madalikuga. Meteoriidikraatrit ümbritseb kontsentriliselt u 20–21 km-se läbimõõduga ringmurrang. Meteoriidiplahvatusest mõjustatud kivimid Kärdlas kuuluvad Ülem-Ordoviitsiumi Haljala lademe Kärdla ja Paluküla kihistusse. Kärdla kihistu ühendab vahetult meteoriidiplahvatuse käigus tekkinud kivimeid (süeviidid, auto- ja allotigeensed impaktbretšad, väljapaiskekivimid, sööstu- ja tsunamibretšad jne). Paluküla kihistu ühendab plahvatusjärgsel ajal tekkinud settekivimeid (enamasti lubjakive), mis sisaldavad kraatri kulutusprodukte. Paluküla kihistus eristuvad omakorda turbitiitide kihistik ja karbonaatkivimite kihistik ja selle stratotüübiks on Soovälja puuraugu (K-1) läbilõige süg. 189–301 m (112 m). Väljapaiskekiht (ing ejecta) on Kärdlas hästi säilinud ning uuritud ja see liivakas kiht lubjakivilasundis levib enam kui 30 km raadiuses. Väljapaiskekiht sisaldab löögimoonde tunnustega kvartsi (PTF-kvartsi). Neugrundi meteoriidkraatrit ümbritsevast ringmurrangust seespool ei ole puurauke ja plahvatusel tekkinud kivimid (neugrund-bretšat) pärinevad rändkividest. Väljapaiskekiht on Neugrundi puhul esindatud enamasti liivakas-aleuriitsete kivimite kihiga Alam-Kambriumi ladestiku Sõru kihistus ja eristatav üksnes PTF-kvartsi leidude järgi. Kärdla puhul on leitud PTF-kvartsi nii meteoriidiplahvatuse käigus tekkinud kivimeist kui ka viimaste erosiooniproduktidest. PDF-kvartsi on neis kuni 5 eri orientatsiooniga, kusjuures ühes teras esineb kuni 3 erinevat orientatsiooni. Lamellide tihedus on 100–400 tk 1 mm kohta. Toodud näitajad viitavad 10–14 GPa rõhule löögimoondel. Neugrundi meteoriidikraatri puhul on PDF-kvartsi leitud neugrund-bretšade süeviidi ja impaktbretša soontest. Siinne PDF-kvarts on oma näitajate poolest üsnagi sarnane Kärdlas leitule.