Wholeness and its remainders: theoretical procedures of totalization and detotalization in semiotics, philosophy and politics

Abstract

Wholeness and its Remainders: Theoretical Procedures of Totalization and Detotalization in Semiotics, Philosophy and Politics

The PhD thesis is a piece of research into the nature of theoretical constructions in various academic disciplines. Drawing on a close analysis of some theoretical works in the field of semiotics, philosophy and politics, it distinguishes between totalizing and detotalizing ways of dealing with the phenomenal multiplicity which always confronts researchers when the construction of a theory is at stake. Theoretical procedures of totalization constitute phenomenal multiplicity into self-enclosed wholes and efface their remainders. The thesis considers this kind of procedure from a temporal point of view, focusing on the theories of temporality elaborated by St. Augustine and Edmund Husserl and, from a systemic point of view, focusing on the theory of the (linguistic) system elaborated by Ferdinand de Saussure. Martin Heidegger’s critique of the notion of ‘presence’ and Karl Marx’s critique of the notion of ‘value’ are examined as problematizing the main instruments of temporal and systemic totalization respectively. Still, both Heidegger and Marx lingered within the logic of totality, simply opposing a more authentic wholeness to an inauthentic one. The works of Jacques Lacan, Jacques Derrida and Jean Baudrillard are, in contrast, considered in the thesis as representatives of detotalizing procedures which claim the impossibility of self-enclosed wholeness drawing on the inexhaustible remainders of any totalization and a general principle of constitutive openness. Particular attention is paid to those aspects of Yuri Lotman’s later thought – such as the notions of explosion, boundary and dialogue – which can be understood as instruments for theoretical procedures of temporal and systemic detotalization of this sort. In the course of the thesis it becomes clear that, for political reasons, the commitment of this research is to detotalization. This commitment is illustrated in the last part of the work. There, the attempts at rethinking emancipative politics elaborated by three contemporary philosophers – Giorgio Agamben, Alain Badiou and Jacques Rancière – are analyzed as theoretical procedures of political detotalization from both a systemic and a temporal point of view.

Terviklikkus ja selle jäägid: totaliseerimise ja detotaliseerimise teoreetilised protseduurid semiootikas, filosoofias ja poliitikas

Väitekiri uurib teoreetiliste konstruktsioonide loomust erinevates distsipliinides. Lähtudes mõnede kirjatööde lähianalüüsist semiootika, filosoofia ja poliitika vallas, eristatakse totaliseerivat ja detotaliseerivat lähenemist nähtuste mitmekesisuse ja heterogeensuse käsitlemisel, mis alati kimbutab uurijaid ja teadlasi teooriate loomisel. Totaliseerimise teoreetilised protseduurid taandavad fenomenaalse mitmekesisuse enesesse suletud ning jääkideta tervikutele. Väitekiri analüüsib selliseid protseduure nii ajalisest vaatepunktist (Püha Augustinuse ja Edmund Husserli ajateooriad) kui ka süsteemsest vaatepunktist (Ferdinand de Saussure’i (keele)süsteemi teooria). Martin Heideggeri ’kohalolu/olevikulisuse’ mõiste kriitika ja Karl Marxi ’väärtuse’ mõiste kriitika õõnestavad vastavalt ajalise ja süsteemse totaliseerimise teoreetilisi vahendeid. Aga ei Heidegger ega Marx ei välju totaalsuse loogika raamidest, nad lihtsalt vastandavad autentset terviklikkust võltsile ja ebaautentsele. Jacques Lacani, Jacques Derrida ja Jean Baudrillard’i tööd esindavad seevastu detotaliseerimise protseduure, mis tõstavad esile enesesse suletud terviklikkuse võimatust, toetudes totaliseerimise jääkide ammendamatuse ning dekonstrueeriva avatuse printsiibidele. Väitekiri pöörab erilist tähelepanu nendele Juri Lotmani hilisema mõtte aspektidele – plahvatuse, piiri ja dialoogi mõistetele – mis võivad olla otstarbekad selliste ajalise ja süsteemse detotaliseerimise protseduuride väljatöötamisel. Väitekiri panustab detotaliseerimisele poliitilistel põhjustel, mis selguvad töö viimases osas. Seal analüüsitakse kaasaja filosoofide Giorgio Agambeni, Alain Badiou ja Jacques Rancière’i emantsipeeriva poliitika ümbermõtestamise üritust kui poliitilise detotaliseerimise protseduuri nii süsteemsest kui ka ajalisest vaatepunktist.