Sirvi Kuupäev , alustades "2011-04-14" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 3 3

Tracing galaxy evolution by their present-day luminosity function
(2011-04-14) Tempel, Elmo
Galaktikad, mis koosnevad kuni sadadest miljarditest tähtedest, gaasist ja tolmust, on ühed tähelepanuväärsemad süsteemid Universumis. Juba visuaalsete vaatluste põhjal on näha, et neid on väga mitmesuguseid: spiraalseid, elliptilisi ning korrapäratu kujuga. Selline mitmekesisus tekitab küsimuse, kuidas galaktikad on tekkinud? Galaktikate tekkimine ja evolutsioon hõlmab mitmeid erinevaid füüsikalisi protsesse ja sõltub paljudest faktoritest. Tänapäeva kosmoloogias on selle mõistmine üks aktuaalsemaid probleeme. Käesoleva töö eesmärgiks on uurida, kuidas galaktikate evolutsioon sõltub Universumi suuremastaabilisest struktuurist. Selleks kasutame galaktikate heledusfunktsiooni - vaadeldud galaktikate heleduste jaotust, Uurides galaktikate heledusfunktsiooni sõltuvana suuremastaabilisest struktuurist, järeldasime, et elliptiliste galaktikate evolutsioon sõltub tugevalt ümbritsevast suuremastaabilisest keskkonnast, seevastu spiraalsete galaktikate heledusfunktsioon jääb erineva tihedusega piirkondades muutumatuks. Elliptiliste galaktikate heleduste üldine sõltuvus globaalsest ümbrusest oli oodatav, kuna elliptilised galaktikad tekivad vastavalt praegusele galaktikate tekke paradigmale peamiselt galaktikate ühinemise tulemusel. Spiraalgalaktikate heledusfunktsiooni sarnasus erinevates piirkondades näitab aga, et spiraalgalaktikate tekkimine erinevates tingimustes on sarnane. Kuna hierarhilise kuhjumise teooria järgi peaksid ka spiraalgalaktikad sõltuma ümbritsevast globaalsest keskkonnast, piirab see tulemus spiraalgalaktikate tekke võimalikke viise. Käesoleva töö tulemused näitasid selgelt, et lisaks lokaalsele (gruppide) ümbrusele on galaktikate evolutsioonis oluline ka globaalne, suuremastaabiline ümbrus. Loodetavasti aitab suuremastaabilise ümbruse mõju arvestamine lahendada mitmeid probleeme galaktikate tekke stsenaariumides.
Electroformation of Polypyrrole Films: In-situ AFM and STM Study
(2011-04-14) Marandi, Margus
Elektrit juhtivaid polümeere on viimaste aastakümnete jooksul intensiivselt uuritud kui uut orgaaniliste materjalide generatsiooni, milles on metallidele ja pooljuhtidele omased elektrilised ja optilised omadused ühendatud tavapolümeeride selliste omadustega nagu lihtne süntees ja paindlikkus töötlemisel. Polüpürrooli (PPy) peetakse üheks elektrit juhtivate polümeeride klassikaliseks esindajaks tänu tema püsivusele ja võimalusele seda polümeeri kergelt sünteesida nii keemiliselt kui elektrokeemiliselt vesi- ning orgaanilistest lahustest. Käesoleva töö eesmärgiks oli uurida polüpürrooli kile moodustumist, sealhulgas ka pürrooli (Py) võimalikku adsorbtsiooni monokristalsetel Au (111) elektroodidel erineva pürrooli sisaldusega vesilahustest ning erinevate dopantioonide mõju kile pinna struktuurile paksemates polüpürrooli kiledes. Uuringud viidi läbi erinevaid in- ja ex-situ skaneeriva teravikmikroskoopia (SPM) ning röntgen-fotoelektronspektroskoopia (XPS) meetodeid kasutades. Antud töö olulisemate tulemustena näidati, et on võimalik uurida nii Py adsorbtsiooni kui ka PPy üliõhukesi kihte kasutades erinevaid SPM meetodeid. Suhteliselt „paksude“ kilede (kuni 1 m) uuringud näitasid, et sünteesitingimuste muutmine, dopantiooni iseloom ja kile paksus mõjutavad tugevalt kile pinna struktuuri. Uuringute käigus avastati uus väga lihtne meetod üliõhukeste üleoksüdeeritud kilede valmistamiseks. Niisugused kiled on kasutatavad erinevates sensorites.
Ettevaatust - ohtlik päikesekiirgus !
(Maaleht, 2011-04-14) Kallis, A.