Sirvi Kuupäev , alustades "2011-05-31" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 5 5

Eesti mõistatused kui pärimusliik muutuvas kultuurikontekstis
(2011-05-31) Voolaid, Piret
Doktoritöö koosneb teoreetilisest katuspeatükist ja kuuest artiklist. Folkloristlikus uurimuses on analüüsitud ja mõtestatud eesti mõistatusi kogu oma liigilises mitmekesisuses kui traditsioonidel põhinevat loomeprotsessi, mille sisulised tähendused ja tõlgendused on tugevalt seotud sotsiokultuurilise keskkonnaga. Artiklite põhifookuses on mõistatuste tänapäeval elujõulised allvormid (keerdküsimused, liitsõnamängud, lühendmõistatused, piltmõistatused jne), mis erinevad oma sisult ja vormilt oluliselt vanematest traditsioonilistest mõistatustest. Arhiivimaterjali põhjal loodud žanritüpoloogilised internetiandmebaasid kujutavad töös meediumit, mis võimaldavad mõistatusi vaadelda eri ajastuid siduva dünaamilise žanrina. Mõistatuste käsitlemisel on lähtutud peamiselt folkloori kontekstikesksest teooriast, milles kultuurikontekst moodustab folkloori tajumise ja tõlgendamise raamistiku, sisaldades teavet esitajate ühiste teadmiste, nende käitumuslike tõekspidamiste, uskumussüsteemi, keeleliste võimaluste, ajaloolise teadlikkuse, eetiliste ja õiguslike normide kohta. Töös demonstreeritakse mõistatuste alaliikides toimunud muutusi ja näidatakse, kuidas ühiskondlik-kultuuriline (sh poliitiline, etniline, majanduslik ja tehnoloogiline) ümbrus mõjutab pidevalt žanri vormilist ja sisulist koostist. Ühtlasi analüüsitakse mõistatusžanri ja huumori kui inimomase kultuuriuniversaali vahekordi, samuti on tähelepanu all mõistatuste esitusviisidega seotud multimodaalsed ja multimeedialised tahud.
Das „Liv-, Est- und Curlaendische Privatrecht” (1864/65) und das römische Recht im Baltikum
(2011-05-31) Siimets-Gross, Hesi
Doktoritöös käsitletakse Rooma õiguse kehtivust 19. sajandi Balti provintsides enne ja pärast Balti Eraseaduse (BES) jõustumist. BESi on iseloomustatud senikehtinud õiguse koguna – selle väite paikapidavust on töös analüüsitud ümbertöötamise instituudi näitel. Töös jõuti järeldusele, et väide ei pea alati paika. Samas ei saa ka öelda, et BES oleks läbinisti kehtinud õigust reforminud seadustik. Igal üksikjuhul tuleb aga kontrollida, kas tegemist oli varem kehtinud õiguse koondamise või uue kehtestamisega. Teiseks on töös uuritud senikehtinud õiguste, m.h Rooma õiguse, ning uue õigusallika ‚kodifikatsioon’ vahekorda ning viimase mõju Rooma õiguse kehtivusele. Võiks arvata, et BESi mõju senistele õigusallikatele oli samasugune nagu mujal Euroopas ja et Rooma õigus kaotas senise staatuse kehtiva subsidiaarõigusena. Nii oligi kodifitseeritud Rooma õiguse puhul – see muutus provintsiaalõiguseks. Erandjuhul, lünga puhul aga kinnitati seniste subsidiaarõigust, k.a Rooma õiguse kehtivust. Siiski muutus Rooma õigus nüüd teaduse jaoks ainult õigusajalukku kuuluvaks õiguseks. Rooma õiguse osakaalu BESis hinnati 19. sajandil väga suureks. Hiljuti väitis aga M. Luts, et BES ei tähendanud mitte „Rooma õiguse teist retseptsiooni“, vaid „esimesele retseptsioonile kindlate piiride seadmist“. BESi koostaja F. G. v. Bunge kirjutisi analüüsides selgus, et nendes on toetuspunkte mõlema seisukoha kinnituseks ja et tema arvamus on aja jooksul muutunud. Bunge tegevust BESi koostamisel ja Rooma õiguse osakaalu on töös analüüsitud väljavalitud instituutide pinnalt. Selleks on kontrollitud BESi roomaõiguslike viidete vastavust artiklitekstile ja artiklitekstide päritolu. Rooma õiguse viited artiklitekstide all osutusid sageli asjakohatuteks, samas oli enamasti siiski vähemalt üks neist õige. Viidete eesmärk oli esiteks täita ettenähtud juhist ja näidata, et BES on varemkehtinud õiguse kogu. Teiseks aga legitimeerida seadustikku nii Vene keskvõimu kui kohalike juristide silmis. Artiklite päritolu uurides oli võimalik parandada seniseid seisukohti BESi eeskujude osas. Hoolimata ohtratest allikaviidetest ja Rooma õiguse õpikute kasutamisest tuleb nõustuda M. Lutsuga, et pigem on Rooma õigusele BESis selged piirid kehtestatud.
Sensorimotor and social functioning in children with developmental speech and language disorders
(2011-05-31) Müürsepp, Iti
Kõnehäire on kõige sagedamini esinev arenguline probleem eelkoolieas. Kõne ja keele spetsiifilisi arenguhäireid (KKSAH), mis jagunevad omakorda erinevateks alaliikideks, diagnoositakse juhul, kui lapsel esineb ebaselge etioloogiaga kõne või keele häireid, ehkki lapse areng teistes valdkondades vastab ealistele normidele. Käesoleva uurimistöö eesmärgiks oli välja selgitada lihasjõu, paigalt üleshüppe võime, funktsionaalsete motoorsete oskuste, käe stereognoosia ning sotsiaalsete oskuste tase kerge/mõõduka KKSAH-ga eelkooliealistel lastel võrreldes tervete eakaaslastega ning lähtudes kõnehäire alaliigist. Uuringus osales kokku 93 kerge/mõõduka KKSAH-ga ning 78 tavapärase arenguga lasteaialast vanuses 4-6 eluaastat. Esimeses uuringus võrreldi omavahel kerge/mõõduka KKSAH-ga lapsi sõltumata kõnehäire liigist ning terveid lapsi. Teises uuringus võrreldi kerge/mõõduka ekspressiivse kõnehäirega (EKH) ning terveid poisse. Kolmandas uuringus võrreldi omavahel kerge EKH-ga laste gruppi, kerge artikulatsioonihäirega (AH) laste gruppi ja tervete laste gruppi. Uurimuse tulemusena selgus, et alajäsemete sirutajalihaste jõud on kerge/mõõduka KKSAH-ga tüdrukutel ja EKH-ga poistel tervete eakaaslastega võrreldes väiksem. Tahtelise pingutuse ja lõõgastuse kiirus seevastu kõnehäirega ja tervetel lastel oluliselt ei erine. KKSAH-ga lastel on paigalt üleshüppe kõrgus tervete eakaaslastega võrreldes madalam, samas aga ei ilmne erinevusi hüppe äratõukefaasis arendatud maksimaaljõu osas. Silm-käsi koordinatsioonis KKSAH-ga ning tervetel lastel olulised erinevused puuduvad, küll aga on kerge või mõõduka EKH-ga laste funktsionaalse motoorse soorituse tase, iseäranis palli käsitlemise oskus ja tasakaal, ning käe stereognoosia oluliselt madalam võrreldes AH-ga ja tervete lastega. Sotsiaalsete oskuste tase on kerge EKH-ga lastel madalam kui nende tervetel eakaaslastel, AH-ga ja tervete laste vahel selline erinevus aga puudub. Kokkuvõtteks võib öelda, et isegi kerge ekspressiivse kõnehäirega eelkooliealiste laste motoorsed võimed, käe stereognoosia ja sotsiaalsed oskused on madalamal tasemel võrreldes artikulatsioonihäiretega lastega ning tervete eakaaslastega.
Back extensor muscle fatigability and postural control in people with low back pain
(2011-05-31) Johanson, Ege
Doktoriväitekirja põhieesmärgiks oli uurida selja sirutajalihaste väsimust ja posturaalkontrolli alaseljavaludega indiviididel võrreldes tervetega. Palju on uuritud seljalihaste jõu ja vastupidavuse seoseid alaseljavaevustega patsientidel, kuid väsimuse lokalisatsiooni iseärasused sõltuvalt indiviidi vanusest, soost ja kehaehituslikest iseärasustest pole veel lõplikult selged. Viimasel kümnendil on suuremat tähelepanu hakatud pöörama nn. motoorsele kontrollile, mida juhib kesknärvisüsteem ja mis peab tagama optimaalse kehaasendi igapäevatoimingutes. Kesknärvisüsteemi poolt vastuvõetava sensoorse sisendi häirunud identifitseerimine põhjustab kehaasendi muutumist ruumis. Sensoorne sisend proprioretseptiivse signaali näol lihastest võib olla häirunud mitmel põhjusel. Käesolevas doktoritöös kasutati lihasväsimust kui mehhanismi uurimaks, missuguseid strateegiaid kasutavad alaseljavaludega indiviidid võrreldes tervetega oma kehaasendi säilitamiseks selle häirumise korral erinevates tingimustes. Uuringutes osales kokku 57 alaseljavaludega ja 58 alaseljavaludeta vaatlusalust. Seljalihaste isomeetrilist vastupidavust hinnati Sørenseni testiga, mille käigus registreeriti seljalihaste bioelektriline aktiivsus m. erector spinae´l ning lihasvibratsiooni kasutati lihaskäävide stimuleerimiseks, et kutsuda esile kehaasendi häirumine ruumis. Uuringu tulemustest selgus, et selja sirutajalihaste kestva submaksimaalse staatilise pingutuse tingimustes väsisid alaseljavaludega indiviidid kiiremini võrreldes tervetega. Soolisi erinevusi seljalihaste staatilises vastupidavuses alaseljavaludega indiviididel ja tervetel ei täheldatud. Selja sirutajalihaste tahteline maksimaaljõud oli alaseljavaludega indiviididel võrreldes tervetega väiksem ning suurema kehamassi ja kehamassiindeksiga indiviididel arenes selja sirutajalihaste väsimus kestva submaksimaalse staatilise pingutuse tingimustes kiiremini. Alaseljavaludega indiviididel domineeris kehaasendi stabiilsuse säilitamisel raskendatud tingimustes hüppeliigese strateegia. Seljalihaste akuutse väsimuse tingimustes kasutasid terved aga alaseljavaludega indiviididele sarnast kehaasendi säilitamise strateegiat.
Riik ja religioon nõukogudejärgses Eestis 1991–2008
(2011-05-31) Ringvee, Ringo
Uurimuse keskmeks on riigi ja religioossete institutsioonide vahelised suhted taasiseseisvunud Eesti Vabariigis. Riigi ja religioossete institutsioonide vahelised suhted Eesti Vabariigis ajavahemikul 1991 - 2008 on kujunenud mitmete tegurite koosmõjus ning nõukogudejärgse Eesti riikliku religioonipoliitika kujunemist võib iseloomustada liberaalselt pinnalt kujunenud situatsioonipoliitikana. Taasiseseisvumise algusaastatel oli riiklikul tasandil oluline uusliberalistliku ideoloogia rakendamine ühiskondlike reformide läbiviimisel, minimeerides mh riiklikud piirangud usuliste ühenduste tegevusele. Need põhimõtted kinnistati ka 1993. aastal kehtima hakanud Kirikute ja koguduste seaduses, jäädes kehtima ka 2002 vastvõetud uues Kirikute ja koguduste seaduses. Olulisem erinevus kahe seaduse vahel seisnes usuliste ühenduste registreerimise siirdumist Siseministeeriumi usuasjade osakonna juurest kohtute registriosakondadesse Justiitsministeeriumi haldusalas. Riigi ja religiooni institutsionaalne lahutatus ei ole praktikas välistanud riigi koostööd usuliste ühendustega ning Eestis on rakendatud Euroopa kontekstis levinud riigi ja religiooni partnerluse või koostöö mudelit. Erinevalt mitmetest teistest nõukogudejärgsetest riikidest ei ole Eestis rakendatud usuliste ühenduste diferentseeritud kohtlemist, vaid seaduse ees on kõik registreeritud põhikirjaga usulised ühendused võrdsed. Kokkuvõtvalt võib öelda, et riigi ja religiooni suhted on nõukogudejärgses Eestis kujunenud valdavalt konfrontatsioonivabalt. Usulistele ühendustele on tagatud tegutsemisvõimalused nii seadusandlikul tasandil kui praktikas. Nii nagu riigi ja religiooni vahelised suhted on Euroopas olnud teisenemises nii globaalselt, rahvusvahelistes suhetes kui sisepoliitiliselt, on ka Eestis religiooni roll ning selle mõistmine olnud käsitletud perioodil teisenev. Asjaolu, et Eesti on sekulaarne ühiskond, kus ühelgi religioonil ega religiooni institutsioonil ei ole monopoolset asendit usuelus ning kus religioon ei ole ühiskonnas prioriteetne on peegeldunud ka riigi religiooni puudutavas poliitikas.