Sirvi Kuupäev , alustades "2012-05" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 20 37

Jüri Jegorovi aeg Eesti õigusajalooteaduses
(Tartu Ülikooli raamatukogu, 2012-05) Valper, Eve
Jüri Jegorovi aeg Eesti õigusajalooteaduses
(Tartu Ülikooli raamatukogu, 2012-05)
Kallis, mees parteist ,,Parem ilm“
(Eesti Loodus, 2012-05) Kallis, A.
English Syntax Glossary
(Tartu Ülikool, 2012-05) Golubeva, Anna
BeSt programmi toetusel loodud sisupaketis antakse ülevaade inglise keele süntaksi terminitest ja terminite vastetest vene ja eesti keeles.
Spordisotsioloogia
(Tartu Ülikool, 2012-05) Raudsepp, Lennart
BeSt programmi toetusel loodud e-kursus annab ülevaate spordi rollist tänapäeva ühiskonnas võimaldades lahti mõtestada seoseid spordi ja perekonna, spordi ja poliitika, spordi ja majanduse ning paljude teiste nähtuste vahel.
Teeme ise arvutimänge - algus
(Tartu Ülikool, 2012-05) Kull, Tiina
BeSt programmi toetusel loodud e-kursusel „Teeme ise arvutimänge – algus“ õpitakse programmeerimise algtõdesid läbi arvutimängude loomise objekt-orjenteeritud keeles Python. Kursus annab ülevaate esmastest algoritmivõtetest ja olulistest mõistetest, lisaks annab teadmised muutujatest, tsüklitest, listidest ja objektidest. Nende teadmiste baasil konstrueeritakse iseseisvalt lihtsamaid mänge.
Developmental Psychology
(Tartu Ülikool, 2012-05) Tall, Karmel
BeSt programmi toetusel loodud kursusel käsitletakse inimese psühhosotsiaalset arengut läbi elukaare, sünnist surmani.
Pildiinfo töötlus
(Tartu Ülikool, 2012-05) Luts, Aare
BeSt programmi toetusel valminud e-kursus annab ülevaate digitaalpiltide käsitluse meetoditest keskendudes piltides leiduva info leidmise, teisendamise ja kasutamise võimalustele. Kursusel osalejatele seatakse ülesandeks mõne probleemi algoritmilise külje iseseisev lahendamine ja lahenduse vormistamine töötava programmina.
Sotsiaalpedagoogilised probleemid koolis ja õpetaja toimetulek
(Tartu Ülikool, 2012-05) Aavik, Anu
BeSt programmi toetusel loodud e-kursusel käsitletakse mitmeid probleeme, mis õpetajal koolis võivad õpetamise kõrval ette tulla. Näiteks toimetulek agressiivsusega, probleemid teismelistega ja läbipõlemine.
Universitas Tartuensis : UT : Tartu Ülikooli ajakiri 2012 nr 5
(Tartu : Tartu Ülikool, 2012-05) Merisalu, Merilyn, toimetaja
Biochemical, functional and structural profiling of arterial damage in atherosclerosis
(2012-05-04) Zagura, Maksim
Arterite jäikus iseloomustab arterite laienemisvõimet vererõhu tõusu mõjul. Jäigenenud arterid tõstavad vasaku vatsakese järelkoormust, mis omakorda põhjustab vasaku vatsakese hüpertroofiat ja suurendab müokardi hapnikuvajadust. Lisaks langetab arterite jäigenemine diastoolset vererõhku ja vähendab veelgi koronaarperfusiooni, mis viib circulus vitiosus’e tekkeni. Aordi suurenenud jäikus ennustab iseseisvalt üld- ja kardiovaskulaarset suremust kõrge riskiga patsientidel ja üldrahvastikus. Arterite kaltsifikatsioonil on oluline roll ateroskleroosi patogeneesis. Nii eksperimentaalsete kui kliiniliste uuringute tulemused viitavad sellele, et kaltsiumi ladestumine aordi seinas on reguleeritud mitmete kaltsifikatsiooni aktivaatorite ja inhibiitoritega. Osteoprotegeriin on kaltsifikatsiooni inhibiitor, mis kuulub tuumornekroosi-faktori retseptorite perekonda. Loomkatsetega on näidatud osteoprotegeriini protektiivset rolli ateroskleroosi korral. Osteopontiin kuulub samuti kaltsifikatsiooni inhibiitorite hulka ja osaleb põletiku poolt vahendatud aterosklerootilises protsessis. Vitamiin D on oluline lüli luu ainevahetuse ning südame- ja veresoonkonnahaiguste vahel. Kuid vitamiin D roll arterite kaltsifikatsiooni patogeneesis on vastuoluline - nii vitamiin D defitsiit kui liigsus on seotud arterite väljendunud kaltsifikatsiooniga. Süsteemne krooniline põletik ja tugev kestev oksüdatiivne stress on keskses rollis ateroskleroosi patogeneesis. β2-mikroglobuliin on glükoproteiin, mis osaleb põletikulise protsessi regulatsioonis. β2-mikroglobuliini sisaldus seerumis on suurenenud infektsioonide, autoimmuunhaiguste ja ateroskleroosi korral ning on üldsuremuse riski sõltumatuks teguriks. Oksüdeeritud madala tihedusega lipoproteiin on oksüdatiivse stressi marker, mis omab tugevat proaterogeenset toimet ja ennustab kardiovaskulaarseid tüsistusi ja suremust. Alajäsemete arterite ateroskleroos on levinud haigus, mis avaldub vahelduva lonkamise ja rahuolekuvaludena, kuid võib raskematel juhtudel tüsistuda gangreeniga. Samuti on nendel haigetel oluliselt suurenenud ka müokardi- ja ajuinfarkti tekke risk. Varasemate uuringute tulemused viitavad sellele, et süsteemne krooniline põletik, tugev oksüdatiivne stress ja arterite kaltsifikatsioon ning jäigenemine võivad mõjutada alajäseme arterite ateroskleroosi kliinilist kulgu. Ometi on vähe andmeid nende tegurite vaheliste seoste kohta alajäseme arterite ateroskleroosi korral. Käesolevas uurimustöös leidsime, et alajäsemete arterite ateroskleroosiga patsientidel oli suurenenud aordi jäikus ja kaltsifikatsioon, tõusnud osteoprotegeriini, osteopontiini, β2-mikroglobuliini ning oksüdeeritud madala tihedusega lipoproteiini seerumi tase, kuid vähenenud vitamiin D sisaldus seerumis. Nii osteoprotegeriini, osteopontiini kui ka oksüdeeritud madala tihedusega lipoproteiini seerumi tase oli sõltumatult seotud aordi jäikusega nii ateroskleroosiga patsientidel kui ka kliiniliselt tervetel uuritavatel. β2-mikroglobuliini tase oli iseseisvalt seotud aordi jäikusega ateroskleroosiga patsientidel. Aordi kaltsifikatsioon oli sõltumatult seotud aordi jäikusega nii ateroskleroosiga haigetel kui ka kontrollrühma uuritavatel. Aordi kaltsifikatsioon oli seotud vitamiin D taseme suurenemisega ateroskleroosiga haigetel, kuid vitamiin D taseme vähenemisega tervetel inimestel. Lisaks oli aordi jäikus seotud aterosklerootilise kahjustuse ulatuse ja raskusastmega alajäsemete arterite ateroskleroosiga haigetel.
Different genetic perspectives on human history in Europe and the Caucasus: the stories told by uniparental and autosomal markers
(2012-05-07) Järve, Mari
Inimese genoomi võib vaadelda kui ajalooürikut, mis pärandub põlvest põlve ja milles aja möödumist märgivad juhuslikud mutatsioonid. Juba aastakümneid on demograafilise ajaloo uurimiseks kasutatud emalt lastele päranduvat mitokondriaalset DNA-d ja isalt pojale päranduvat Y-kromosoomi, viimasel ajal on lisandunud üle kogu genoomi paiknevad markerid. Pikka aega on laialdast huvi pakkunud Euroopa praeguste inimpopulatsioonide kujunemine. Y-kromosoomi andmed viitavad mitme uue geneetilise variandi tekkele Euroopas umbes 8000 aastat tagasi ning nende variantide kiirele ja laialdasele levikule, mida võib seostada mitme neoliitilise kultuuri levikuga. Erinevalt Euroopast on Kaukaasia, mägine piirkond Musta ja Kaspia mere vahel, siiani olnud geneetiliselt vähem uuritud. Kaukaasiat iseloomustab suur etniline ja keeleline mitmekesisus, aga geneetiliselt taustalt on sealsed inimpopulatsioonid palju ühtsemad, kui võiks eeldada. Ainult Y-kromosoomi andmetes esineb järske erinevusi Kaukaasia alampiirkondade vahel. Geneetiliselt on kaukaaslased kõige lähedasemad Lähis-Ida populatsioonidele, mis viitab Kaukaasia asustamisele Lähis-Idast. Seevastu on põhja-kaukaaslaste ja nende lähedal elavate idaeurooplaste vahel oluline geneetiline erinevus. Sellest võib järeldada, et Kaukaasia ei ole olnud koridoriks inimeste liikumisel Lähis-Idast Ida-Euroopasse ega Euroopasse üldiselt. Kuna piki Musta mere läänekallast on märgatav sujuv geneetiline üleminek Lähis-Idast Ida-Euroopani, rändasid inimesed Euroopasse tõenäoliselt sealtkaudu, mitte läbi Kaukaasia. Ajaloo uurimisel pakub alati huvi see, millal mingi sündmus võis aset leida. Y-kromosoomi andmetel põhinevates populatsioonigeneetilistes uuringutes kasutatakse geneetiliste liinide vanuse määramiseks laialdaselt lühikesi tandeemseid kordusjärjestusi. Tavaliselt kasutatakse kolme- ja neljanukleotiidseid kordusi, kuid aeglasemalt muutuvad viie- ja kuuenukleotiidsed kordused võivad mõnedel juhtudel ajahinnangute andmiseks paremini sobida.
Teisest maailmasõjast tingitud Balti pagulaste problemaatika aastatel 1945–1952 Eesti pagulaste näitel
(2012-05-08) Kumer-Haukanõmm, Kaja
Väitekirjas käsitletakse Teise maailmasõja tõttu läände sattunud balti pagulaste problemaatikat 1945-1952 Eesti pagulaste näitel. Töö koosneb neljast artiklist, artikleid täiendavast kahest peatükis ja arutelust. Kui esimeses artiklis antakse ülevaade Eesti diasporaa tekkest ning seni toimunud kolmest suuremast väljarände lainest, siis teine artikkel keskendub kitsalt Teise maailmasõja ajal toimunud eestlaste lahkumisele läände. Kolmas artikkel käsitleb eestlaste repatrieerimist ning repatrieerumist. Kuna repatrieerumisega on otseselt seotud Jalta konverents, siis kolmandas artiklis vaadeldaksegi põhjalikumalt asjaolusid, mis viisid Jalta konverentsi otsusteni ja ka seda, millised olid konverentsil vastuvõetud otsuste tagajärjed baltlastest pagulastele. Dissertatsiooni neljandas artiklis käsitletakse Taani sattunud eestlastest põgenike saatust. Artikli alguses antakse põhjalik ülevaade sõjajärgselt Taani, kui Briti tsooni kuulunud piirkonna, põgenike elukorraldusest. Pärast Taani sattunud põgenike elukorralduse tutvustust järgneb detailne andmeanalüüs Taani sattunud eestlastest. Analüüsimiseks võeti nende vanus, haridus, amet(id), peamised sihtriikid Taanist edasi ümberasumisel. Väitekirja esimeses peatükis esitatakse Teise maailmasõja ajal ning järgselt terminite põgenik ja maapagulane (ingl displaced person DP) ümber toimunu. Analüüsitakse, mis võis avaldada mõju mainitud terminite arengutele ning mis oli läbiviidud muudatuste oletatavad eesmärgid. Dissertatsiooni teine peatükk käsitleb Teise maailmasõja ajal ja järgselt tegutsenud rahvusvaheliste pagulasorganisatsioonide tegevust. Töös keskendutakse eelkõige Ühinenud Rahvaste Abistamis- ja Taastamise Administratsiooni (UNRRA) tegevusele. Kokkuvõttes saab öelda, et dissertatsiooniga õnnestus käibele tuua uusi algallikaid. Allikate kriitiline analüüs ja põhjalik uurimine võimaldab ümber lükata mõned senised seisukohad eestlaste sattumisest läände Teise maailmasõja käigus ning mõista paremini, mis nendega edasi toimunus.
Development and characterization of hybrid electro-optical materials
(2012-05-08) Timusk, Martin
Geel-klaas dispergeeritud vedelkristallid (GDLC) on elektrooptilised komposiitmaterjalid, mis koosnevad anorgaanilisest või orgaaniliselt modifitseeritud anorgaanilisest räni- või seguoksiidmaatriksist ja selle sees paiknevatest vedelkristalli mikrotilkadest. Materjali valmistatakse keemiliselt sool-geel protsessi abil ning seda tüüpi materjali valmistati esmakordselt 1991. aastal. Sellest ajast alates on GDLC materjale väga vähe uuritud – 20. aasta jookusul on ilmunud kõigest alla kahekümne teadusartikli. GDLC materjali on võimalik elektrivälja rakendamisel lülitada valgust hajutava ja valgust läbilaskva oleku vahel ning on seetõttu potentsiaalselt kasutatav muudetava läbilaskvusega aknaklaasina. Hoolimata suurest rakenduslikust potentsiaalist GDLC materjale senimaani tööstuslikult ei toodeta. Selle peamisteks põhjusteks on suure pindalaga GDLC kilede valmistamise metoodika puudumine ja kilede väike läbilaskvuse muutus elektrilise pinge rakendamisel. Antud töö üldine eesmärk on avardada arusaamist GDLC materjali formeerumise protsessidest, erinevate parameetrite mõju uurimine materjali omadustele, suure pindalaga kilede valmistamise metoodika väljatöötamine ning materjali elektrooptiline karakteriseerimine. Töös uuriti mitmete erinevate kilede sünteesi- ja sadestamismeetodite rakendatavust GDLC kilede valmistamiseks ning esmakordselt näidati pragudevabade, suure paksusega (11.98 μm) hübriidsete elektrooptiliste kilede valmistamise võimalikkust. Pragunemine kujutab endast sool-geel meetodil valmistatud kilede puhul fundamentaalset probleemi. Pragunemise puudumine on seletatav vedelkristalli tilkade kuju muutumisega kile kuivamisel toimuval kile kokkutõmbumisel, mis takistab mehaanilistel pingetel kasvamist üle kriitilise väärtuse. Valmistati kõrgkvaliteetsed elektrooptilsed kiled, mis omavad 75.9% läbilaskvuse muutust elektrilise pinge rakendamisel, mis on piisav prakilisteks rakendusteks. Konstrueeriti originaalne katseseade, mis võimaldab mõõta läbilaskvust sõltuvalt rakendatud pingest erinevatel temperatuuridel nähtavas- ja lähi-infrapunases spektriosas. Esmakordselt mõõdeti läbilaskvuse muutuse sõltuvus lainepikkusest laias temperatuuride vahemikus ning näidati funktsiooni ΔT vs. λ maksimumi langemist nähtava lainepikkuste piirkonna keskele, mis on materjali valmistamisprotsessi täpse optimeerimise tulemus. Töötati välja ning patenteeriti meetod suure pindalaga GDLC kilede valmistamiseks.
Modelling the 3D-microbattery
(2012-05-08) Zadin, Vahur
Mikroelektroonika areng on paljudes tehnikavaldkondades võimaldanud luua väga väikesemõõdulisi seadmeid, näiteks sensorite, arvutus ja kommunikatsiooniseadmete ning akuga varustatud autonoomseid seadmeid, mis mahuvad umbkaudu 1 mm3 sisse. Selliste seadmete üheks oluliseks komponendiks on sobiv kaasaskantava energiaallikas. Kahjuks on tehnoloogia areng mikroakude vallas jäänud maha elektroonika miniaturiseerimisest – praegu kasutatavad akud on märkimisväärselt suuremad seadme ülejäänud osadest. Selle tühimiku täitmiseks on välja pakutud kolmemõõtmeliste mikroakude kontseptsioon. Sellises akus asendatakse tavapärased plaatelektroodid kolmemõõtmelise struktuuriga elektroodidega, kusjuures tagatakse elektroodide geomeetria teineteisele vastavus. Sedasi on võimalik valmistada mikroaku, kus erinevalt tavaakudest on ühendatud nii suur mahtuvus kui ka suur võimsus. Tavaakus toimub ioonide liikumine aku elektroodide vahel reeglina mööda sirgjoonelisi trajektoore mis muudab sellise aku oma olemuselt ühemõõtmeliseks. Kolmemõõtmeliste elektroodidega akus muutub olukord see-eest, keerulisemaks – ainuüksi kolmemõõtmeliste elektroodide kasutamine nõuab detailseid kolmemõõtmelisi geomeetrilisi mudeleid. Käesolevas doktoritöös on simuleeritud kolmemõõtmelist liitium-ioon akut, kasutades lõplike elementide meetodit. Simulatsioonid on läbi viidud erinevatel kolmemõõtmelistel geomeetriatel. Töö teoreetilises osas on välja töötatud algebralised võrrandid leidmaks statsionaarses seisundis elektrolüüdis elektrivälja ja ülepinget, mis lihtsustab oluliselt aku optimeerimise arvutusi. Kolmemõõtmelise aku vedela elektrolüüdi simulatsioonides uuriti põhilisi ioontranspordi omadusi mis ilmnevad kolmemõõtmeliste geomeetriate kasutamisel. Töö tulemusena selgus, et ioontransport kolmemõõtmelises geomeetrias sõltub oluliselt elektroodide kujust ning juhtivusest. Ühtlaseim voolutiheduse jaotus saavutati kui elektroodidel oli võrdne juhtivus. Voolutiheduse jaotust oli võimalik ühtlustada ka lähendades kolmemõõtmelist geomeetriat kahemõõtmelisele. Tühjakslaadimistsüklite simuleerimisel kolmemõõtmelises geomeetrias selgus, et ainult elektroodide võrdsest juhtivusest ei piisa, et tagada kolmemõõtmelise aku elektroodide optimaalne kasutus. Isegi võrdsete juhtivustega elektroodide puhul ei ole võimalik saavutada elektroodimaterjali ühtlast laadimist või tühjakslaadimist aku elektroodide geomeetriliste iseärasuste tõttu. Arvestades, et positiivse ja negatiivse elektroodi juhtivused ei ole reaalsete materjalide puhul võrdsed, ühtlustati järgnevates arvutustes elektroodide juhtivused, kasutades kolmemõõtmelisi voolukollektoreid, mis olid kaetud elektroodimaterjalidega. Voolutiheduse ühtlustamisele aitas kaasa ka polümeerelektrolüütide kasutamine vedelate asemel. Simulatsioonides selgus, et polümeerelektrolüüdid võimaldavad voolutiheduse jaotust olulisel määral ühtlustada samas, kui vedelad võimaldavad suuremaid voolutugevusi. Osutus, et ühtlane elektroodide tühjakslaadimine on võimalik saavutada kasutades ebaühtlase paksusega elektroodimaterjali kihti aku voolukollektoritel. Optimeerimise tulemus tagas kuni 2 kordset aku võimekuse kasvu võrreldes optimeerimata akuga. Läbi viidud uurimistöö võimaldab paremini mõista elektrokeemilisi protsesse mis leiavad aset kolmemõõtmelises mikroakus. See võimaldab omakorda parendada eksperimentaalseid meetodeid akude valmistamiseks või võtta kasutusele täiesti uusi tehnikaid ning lahendada paljusid praeguseid probleeme (n. sisemised lühised). Elektroodide optimeeritud geomeetria leidmine annab olulisi vihjeid eksperimentaalseteks töödeks ning võimaldab olulisel määral lihtsustada kolmemõõtmeliste elektroodide valmistamist.
Structural performance as a success factor in software development projects – Estonian experience
(2012-05-11) Puus, Uuno
Tarkvaraarenduse projekt on sama vana mõiste kui tarkvaraarendus ise. Pikale ajaloole vaatamata on tarkvaraprojektide edukuse protsent jätkuvalt madal. Sellise olukorra üheks põhjuseks on asjaolu, et tarkvaraprojekti edukus on erineva tähendusega projekti eri osapoolte jaoks. Enamasti on tarkvara arendusprojektides sellisteks erinevateks osapoolteks arendusmeeskond kui tarkvara looja, ettevõtte juhtkond ja loomulikult loodava tarkvara kasutaja. Doktoritöös on kirjeldatud struktuurne tulemuslikkus on meetod, mis võimaldab analüüsida eelpool nimetatud erinevate osapoolte, sageli vastuolulisi huvisid. Töö eesmärk on identifitseerida tarkvaraprojekti eriomadused, mis on aluseks projektimeeskonna struktuursele tulemuslikkusele ning kirjeldada ja üldistada struktuurse tulemuslikkuse mudelid Eesti projektimeeskondade näitel. Tulemusena on valminud struktuurse tulemuslikkuse kui õppiva organisatsiooni keskkonna kirjeldus tarkvara projektimeeskonna jaoks. Seda keskkonda kirjeldab õppiva organisatsiooni nii kolme- kui ka viiefaktoriline mudel. Juhtimisülesandena pole sageli võimalik otseselt protsessi tulemuslikkust parandada. Seda on võimalik teha vaid struktuurse tulemuslikkuse suurendamise ehk siis projekti keskkonna parandamise kaudu. Samas kulutab struktuurse tulemuslikkuse suurendamine projekti jaoks eraldatud ressursse, seega jääb projekti otsese edenemise jaoks neid vähem. Projekti õnnestumise tõenäosust suurendab projekti struktuurse tulemuslikkuse parandamine vaid sel juhul, kui selle läbi saadav aja kokkuhoid on suurem kui struktuurse tulemuslikkuse parandamiseks kulunud aeg.
The application of tmRNA as a marker molecule in bacterial diagnostics using microarray and biosensor technology
(2012-05-15) Scheler, Ott
Bakterite uurimiseks on traditsiooniliselt kasutatud erinevaid kultuuris kasvatamise meetodeid. Kuigi mainitud meetodid on töökindlad ja täpsed, on nad samas ka küllaltki töö- ja ajamahukad ning ei võimalda kõikide bakterite uurimist. Seetõttu kasutatakse tänapäeval tihti nende uurimiseks erinevaid molekulaarbioloogilisi meetodeid, mis põhinevad spetsiifiliste nukleiinhappe järjestuste tuvastamisel ja kirjeldamisel. Käesolevas töös tutvustatakse erinevaid tehnoloogiaid, mida kasutatakse nukleiinahappe põhises bakteriaalses diagnostikas. Põhirõhk on erinevatel nukleiinhapete paljundamise meetoditel ning hübridisatsiooni-põhistel detektsiooni tehnoloogiatel. Käsitletud on erinevate mikrokiibi ja biosensor tehnoloogiate põhimõtteid ning nende võimalikke kasutusviise bakterite tuvastamisel. Lisaks antakse ülevaade DNA ja RNA järjestustest, mida saab kasutada markerjärjestusena erinevate bakterite tuvastamisel ja üksteisest eristamisel. Pikemalt tutvustatakse tmRNA molekule, mida kasutatakse markerjärjestusena käesoleva doktoritöö raames välja töötatud diagnostiliste meetodite puhul. tmRNA on kõikides bakterites leiduv, keskmiselt 300-400 nukleotiidi pikkune spetsiifiline RNA molekul, mis abistab rakus valgusünteesi mehhanismi, ning mille molekuli järjestuse põhjal on võimalik tuvastada ning eristada erinevaid bakteriliike ja ka kõrgemaid taksonoomilisi üksusi. Töö praktilises osas kirjeldatakse kahte erinevat meetodit, kus tmRNA detektsiooni kaudu tuvastatakse erinevaid baktereid. Nendest esimene põhineb tmRNA molekulide spetsiifilisel paljundamisel NASBA tehnoloogia abil, millele järgneb märgistatud tmRNA molekulide tuvastatamine ja täpne identifitseerimine mikrokiibi tehnoloogia abil. Teise puhul toimub tmRNA-de detektsioon märkevaba reaal-ajas toimiva biosensor süsteemi abil, mis põhineb optilisel mikroring resonaator tehnoloogial. Kuigi mõlema meetodi puhul kasutati testsüsteemina erinevaid hingamisteede haigusi põhjustavaid baktereid ning nende vastavaid liigispetsiifilisi tmRNA molekule, on kirjeldatud tehnoloogiad lihtsasti rakendatavad ka teiste RNA järjestuste ning erinevate bakteri-liikide korral.
Emission of greenhouse gases CO2, CH4, and N2O from Estonian transitional fens and ombrotrophic bogs: the impact of different land-use practices
(2012-05-15) Salm, Jüri-Ott
Eesti soode kogupindala hinnatakse 240,000–245,000 ha, seejuures on hinnatud nende katvuse vähenemist viimase 60 aasta jooksul 2.6–2.8 kordseks (Paal & Leibak, 2011). Juhul, kui soode looduslik seisund muutub inimtegevuse tõttu, võib muutuda ka nende kasvuhoonegaaside bilanss (sidujast võib saada allikas), eriti oluliseks teguriks kasvuhoonegaaside emissioonide muutustes on kuivendus. Töös on hinnatud kasvuhoonegaaside bilanssi boreaalsetes soodes tehtud uurimuste tulemuste põhjal ja Eesti erineva maakasutusega siirdesoodes ning rabades läbi viidud kasvuhoonegaaside (CO2, CH4 ja N2O) mõõtmiste põhjal. Saadud mõõtmistulemuste põhjal hinnati kuivenduse, turba kaevandamise ja päideroo (Phalaris) kasvatamise mõju kasvuhoonegaaside emissioonile ja süsiniku bilansile. Hinnanguliselt võivad ligikaudu 30,000 ha mahajäetud ja aktiivseid turbakaevandamisalasid emiteerida 191,499 t CO2 ekv. a-1. Juhul, kui need alad oleksid looduslikus olekus, toimuks nendel süsiniku akumuleerumine ulatuses 24,405 t CO2 a-1. Seeläbi on Eestis kaevandamise poolt rikutud rabade ja siirdesoode kasvuhooneefekt ligikaudu 10 korda suurem kui juhul, mil need alad oleksid endiselt looduslikus olekus. Süsinikubilanss arvutati ka päideroo istanduse kohta, kogutud andmete alusel saab väita, et võrreldes turbakaevandusaladega muudab päideroo kasvatamine jääksoodes need alad süsiniku emiteerijast süsiniku akumuleerijaks.
The role of voluntary certification in promoting sustainable natural resource use in transitional economies
(2012-05-15) Hain, Hando
Doktoritöö uurib vabatahtliku sertifitseerimise rolli ja mõjusid Ida-Euroopa üleminekutingimustes. Uurimus tugineb suurel määral juhtumiuuringule Eestis, kus möödunud 20 aasta jooksul on toimunud üleminek nn nõukogude plaanimajanduslikult majandusmudelilt kapitalistlikule turumajandusele. Tulemuste laiendamiseks Ida-Euroopale, uuriti FSC sertifitseerimisauditite käigus selle piirkonna metsamajandajatele kehtestatud parandusnõudeid. Üleminekumajanduse tingimuste välja selgitamiseks ja üldistuste tegemiseks on sertifitseerimise mõju Ida-Euroopas võrreldud Lääne-Euroopaga. Töös väidetakse, et sertifitseerimine täiendab edukalt avaliku sektori püüdlusi reguleerida metsaressursi jätkusuutlikku kasutust üleminekumajanduse tingimustes, kus valitsuse suutlikkus ühiskaupade kasutuse edukaks reguleerimiseks on piiratud. Peale Eesti iseseisvumist 1991, toimusid mitmed olulised muudatused. Omandireformi ja mitmete poliitiliste reformide samaaegne käivitamine tõi kaasa üldise poliitilise ja seadusandliku vaakumi ning vähenes valitsuse võimekus seaduste täitmist jõustada. Metsasektoris tõi see kaasa raiemahtude mitmekordse kasvu ja ebaseaduslike tegevuste levimise, mis omakorda mõjus negatiivselt Eesti metsanduse ja puidutööstuse mainele. Nendes tingimustes tekkis valitsusvälistel keskkonnaorganisatsioonidel ja tööstusel ühine huvi võtta kasutusele alternatiivseid metsaressursi kasutust suunavaid vahendeid, mis aitaksid parandada Eesti metsanduse toimimist ning mainet. Alates aastast 1998 hakati välja töötama Eestile sobilikku säästva metsanduse standardit ning aastal 2000 väljastati esimene FSC sertifikaat erametsaomanikule Lembit Laks. Aastal 2002 omandas FSC sertifikaadi kolm aastat varem moodustatud riigitulundusasutus RMK. Analoogilised protsessid toimusid ka mitmetes teistes Ida-Euroopa riikides, ning 21 sajandi alguses omandasid paljud (valdavalt avaliku sektori) metsamajandajad FSC sertifikaadi. Töö tulemused Eestis ja Ida-Euroopas näitavad, et sertifitseerimise käigus on nõutud mitmeid olulisi praktilisi muudatusi, mille järgimine aitab otseselt kaasa säästva metsamajandamise rakendamisele. Sertimisel on olnud positiivne mõju näiteks kemikaalide kasutuse vähendamisel, keskkonnariskide maandamisel, kaitsealade ja kaitsealuste liikide kaitsel, bioloogilist mitmekesisust soodustavate elementide kaitsel ja säilitamisel, läbipaistvamal suhtlusel huvigruppidega ja töötajate tööohutusnõuete rakendamisel. Eestis kaasati metsanduslikku diskussiooni uusi huvigruppe juba säästvat metsandust defineeriva standardi koostamise etapis, mille käigus tekkis mitmeid uudseid ideid, mis leidsid rakendamist ka praktikas. Samas ei ole sertifitseerimine Eestis mõjutanud näiteks lageraiete osakaalu ega raiete intensiivsust. Lisaks ei rakendatud sertimist laialdaselt erametsades, kus vajadus positiivsete muudatuste järele oli üleminekutingimustes suurim. Raiemahtude vähenemise ja säästlikuma metsakasutuse erametsades tõid kaasa eelkõige valitsuse poolt tehtud muudatused metsaseaduses ja selle rangem jõustamine, mis sai alguse aastal 2004. Töö tulemused annavad alust väita, et vabatahtlik sertifitseerimine on oluline täiendav võimalus soodustada jätkusuutlikku loodusressursside kasutust üleminekutingimustes, kus avaliku sektori võimekus ressursikasutust kontrollida ja suunata on piiratud. Samas on ka sertifitseerimise enda suutlikkus piiratud. Vabatahtliku iseloomu tõttu on sertifitseerimise kasutuselevõtt vähene väiksema vastutustundega majandajate seas.
Teoloogilised voolud Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kirikus aastatel 1917–1934
(2012-05-15) Rohtmets, Priit
Doktoritöös kirjeldatakse luteri kirikus aastatel 1917–1934 eksisteerinud teoloogiliste voolude kujunemist ja tegevust ning analüüsitakse voolude mõju kirikus toimunud kirikukorralduslikule ja teoloogilisele diskussioonile. Eelneva taustal jälgitakse kiriku õpetuslike ja kirikukorralduslike põhialuste arengut. Luteri kirikus, mis määratles end 1917. a vaba rahvakirikuna, kujunesid organisatsiooni asutamise järel välja kolm teoloogilist voolu: liberaalne, konservatiivne ja kiriklik-konfessionaalne. Voolude esilekerkimise ja moodustumise põhjuseks olid vaimulikkonnas valitsenud teoloogilised erimeelsused, ajendiks aga vaba rahvakiriku korraldus. Selle teoloogiliselt liberaalne tõlgendus ja selle mõjul 1918. aastal muudetud õpetusaluste paragrahv põhjustasid kirikus aastatel 1922–1925 teoloogiliste voolude esindajate vahel terava vastasseisu. Vaidluste ja kokkupõrgete tulemusena muutus vaba rahvakiriku kontseptsiooni tõlgendus senisest konservatiivsemaks ja kirikus algatati liberaalse voolu juhtivate vaimulike suhtes nn ketseriprotsessid. Liberaalse ja konservatiivse voolu esindajate kogudused registreerisid end oma vaadete kaitsmiseks ülejäänud kirikust erinevate põhikirjade alusel ja mitmedki kogudused tegutsesid järgnevatel aastatel iseseisvatena. Seetõttu asusid kiriklik-konfessionaalse voolu esindajad aastatel 1925–1934 võitlema kiriku organisatsiooni ühtsuse eest, vastandudes nii alalhoidlikule, eriti aga liberaalse voolu kogudustele ja vaimulikele. 1934. aastal sõlmiti kirikus küll rahu, kuid et õpetuslikud erimeelsused jäid varjutama ka järgmiste aastate kirikuelu, jätkusid kokkupõrked kuni Eesti iseseisvuse kaotuseni 1940. aastal.