Sirvi Kuupäev , alustades "2014-04-28" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 3 3

Relationships between inflammatory markers, body composition, bone health, and cardiorespiratory fitness in 10- to 11-year-old overweight and normal weight boys
(2014-04-28) Remmel, Liina
Rasvumisel on kahjulik mõju tervisele ja see on tõsiseks probleemiks laste seas. Aktiivne eluviis lapsepõlves loob eeldused paremaks terviseks täiskasvanuna. Ülekaalulistel lastel esineb luumurde sagedamini, mis viitab seosele rasvumuse ja luutiheduse vahel. Eriti kriitiline aeg on murdeiga, mil algab luumassi ülesehitamine. Rasvumise väljakujunemisel on oma kindel koht ka põletikul, mida saab hinnata mitmesuguste põletikunäitajate määramisega verest. Neid põletikunäitajaid uurides saame paremini aru, kas ja kuidas põletik rasvumise korral mõjutab luu tervist ja kehalist võimekust. Töö eesmärgiks oli uurida 10- ja 11-aastastel ülekaalulistel ja normaalkaalulistel poistel kolmeteist erinevat põletikumarkerit veres ja uurida seoseid nende markerite ning keha koostise, luutiheduse, ja kehalise võimekuse vahel. Uuringu tulemused näitasid, et kolmeteistkümnest vereseerumis mõõdetud põletikumarkerist olid ülekaalulistel poistel oluliselt kõrgemad interleukiin-6, interleukiin-8, monotsüütne kemotaktiline valk-1, C-reaktiivne valk ja interferoon-γ tasemed. Lisaks olid interleukiin-6, tuumori nekroosi faktor-α, C-reaktiivne valk ja interferoon-γ tase positiivselt seotud rasvamassiga ülekaalulistel poistel. Need tulemused näitavad, et suurenenud rasvamass on seotud kõrgema põletiku aktiivsusega. Vaatamata suuremale kogu keha luutihedusele, oli ülekaalulistel poistel väiksem volumeetriline luutihedus võrreldes normaalkaaluliste poistega, mis kirjanduse andmetel suurendab riski luumurdude tekkeks täiskasvanuna. Samuti leidsime ülekaalulistel poistel positiivse korrelatsiooni vereseerumi interferoon-γ kontsentratsiooni ja luutiheduse vahel. See näitab, et põletikuline protsess, mis esineb juba 10-11-aastastel ülekaalulistel lastel, võib mõjutada luutiheduse edasist suurenemist. Ülekaalulistel poistel oli ka madalam kehaline võimekus mõõdetuna maksimaalse hapnikutarbimisena kilogrammides kehamassi kohta, mis oli negatiivselt seotud vereseerumi interleukiin-6 kontsentratsiooniga. Selle markeri määramine võib aidata ülekaaluliste poiste seas leida neid, kellel on kehaline võimekus madalam ja seetõttu vajavad spetsiaalseid treeninguid, et saavutada kehalise koormuse maksimaalne mõju tervisele.
Thunderstorm and lightning climatology in the Baltic countries and in northern Europe
(2014-04-28) Enno, Sven-Erik
Äikesetormid kujutavad endast olulist ohtu nii inimeste elule kui varale. Välk ja teised ohtlikud äikesenähtused põhjustavad parasvöötmes igal aastal olulise osa ilmaga seotud majanduslikest kahjudest. Käesolev väitekiri uurib äikese ja välgu ajalis-ruumilist jaotust Baltimaades ning Põhja-Euroopas, samuti äikesekliima pikaajalisi muutusi. Töös esitatakse esmakordselt ülevaade Baltimaade äikesekliimast, samuti välgulöökide ajalis-ruumilisest jaotusest Põhja-Euroopas. Keskmine aastane pilv-maa välkude sagedus varieerub 0,01 löögist km−2 a−1 Norra põhja- ja lääneosas 1,08 löögini km−2 a−1 Rootsi edelaosas ja Baltimaades. Keskmine aastane äikesepäevade arv ulatub 2 päevast Põhja-Norras 29,5-ni Leedu lõunaosas. Kõige enam on äikest suvel ja pärastlõunasel ajal, kui päikesekiirgus on kõige intensiivsem. Lisaks on äikest selgelt enam maismaa kohal, kuna see soojeneb tugevamalt kui meri. Baltimaades on mitmed kohalikud äikesemaksimumid seotud kõrgustikega, mis sunnivad õhuvoole tõusma ja soodustavad konvektsiooni. Kõige sagedamini põhjustab äikest soe õhuvool lõunast või kagust, samuti madalrõhukeskme asumine uurimisala kohal. Kõige harvemini on äikest juhul kui Baltimaade piirkonnas asub kõrgrõhukese või valitseb põhjavool. Perioodil 1950-2004 on äikese sagedus Baltimaades langenud, kusjuures suurim langus on toimunud ajavahemikus 1960-1990. Äikese sageduse vähenemine on seostatav pikaajaliste muutustega Põhja-Euroopa suvises atmosfääri tsirkulatsioonis. Perioodil 1960-1990 suurenes äikese tekkeks ebasoodsa põhjavoolu esinemissagedus ning vähenes äikest soodustava lõuna- ja kaguvoolu sagedus. Viimase 20 aasta jooksul on vaadeldavad vastupidised trendid ning äikese esinemissagedus on taas tõsunud. Tulemused näitavad, et Põhja-Euroopa ja Baltimaade äikesekliima on sarnane naabermaade äikesekliimaga. Esitatud andmete põhjal on võimalik hinnata välgu poolt põhjustatud riske erinevates Põhja-Euroopa piirkondades.
Lõunaeesti kirjandusloo kirjutamise võimalusi
(2014-04-28) Velsker, Mart
Lõunaeesti kirjanduse ajaloo põhjalikud käsitlused seni puuduvad, algust on tehtud lühematega. Väitekiri uurib ühelt poolt, kuidas on lõunaeesti kirjanduslugu seni vaadeldud, ning teiselt poolt, kuidas seda oleks edaspidi otstarbekas kirjutada. Lõunaeesti kirjandus on muutunud eraldi uurimisobjektiks alates 1980. aastate lõpust, varem on seda esitatud peamiselt vaid väikse allteemana eesti kirjanduse mõtestamise raames. Uurimise iseseisvumine eeldab mõistete ja üldiste kõnelemisviiside muutumist. Lõunaeesti kirjanduse mõistet on piiritletud mitmel moel – keele- ja kohakeskselt, laiemalt ja kitsamalt. Nende määratluste alusel sünnib arusaam kirjandusloo objektist. Oluliselt on nii mõistekasutust kui ka kirjandusloo kontseptualiseerimist mõjutanud Kauksi Ülle tööd. Tema on artikli vormis visandanud esimese võru kirjanduse ajaloo, arvestades selles ka avaramat lõunaeestilise traditsiooni tausta. Kauksi Ülle käsitluses on keel valitud ootuspäraselt esmaseks (kuigi mitte ainukeseks) eristavaks tunnuseks. See lahendus lähtub tõsiasjast, et Lõuna-Eestis kasutatav keelekuju erineb selgelt põhjaeestilisest pruugist. Väitekirja põhiosa moodustavad seitse artiklit, mis lähenevad teemale nelja erineva nurga alt. Esiteks on antud ülevaade seni tehtud töödest, teiseks on arutatud võimalusi käsitleda lõunaeesti kirjanduslugu seoses laiema kontekstiga, näiteks kohaliku kultuuriloo või eesti luuleloo taustal, kolmandaks on vaadeldud kultuuri-, keele- ja kirjandusloo esitamise võimalusi ilukirjanduslikus tekstis ning lõpuks on mudeldava katsena läbi jutustatud Tartu linna Karlova linnaosa ajalugu. Katse kinnitab ja iseloomustab kohakeskse kirjandusloo esitamise võimalikkust, kuid arvestatavaid vaatenurki on samas kindlasti mitmeid. Väitekirjas lõpuks pakutud kirjandusloo kirjutamise variandid lähtuvadki erinevatelt alustelt, ühendavaks jooneks on neil kesksele narratiivile toetuvate mudelite eelistamine.