Sirvi Kuupäev , alustades "2014-12" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 15 15

Universitas Tartuensis : UT : Tartu Ülikooli ajakiri 2014 nr 11
(Tartu : Tartu Ülikool, 2014-12) Merisalu, Merilyn, toimetaja
Managerial and contextual factors influencing innovation in information technology-based public sector services: an exploratory cross-national study
(2014-12-03) Pärna, Ott
Käesolev doktoritöö keskendub innovatsioonile avalikus sektoris. Püsiv majanduslik ebastabiilsus, riikide võlakoorem, ühiskondade vananemine, arenenud maailma paigaltammuv majanduskasv ning püsivalt kõrge töö- ja tööjõupuudus, muudavad jätkuva kulude kokkuhoiu avalikus sektoris vältimatuks. Samal ajal suureneb vajadus avalike teenuste kvaliteedi säilitamiseks ja kasvatamiseks, veelgi enam aga radikaalsete lahenduste leidmiseks üha komplekssematele probleemidele. Vaja on uusi arenguideid, liidreid, tõhusaid juhtimismudeleid ja võimekaid organisatsioone, et neile väljakutsetele vastata. Seepärast on muutunud innovatsioonivõimekus avalikus sektoris keskseks teemaks, riikide ning tervete piirkondade konkurentsivõime küsimuseks. Vaatamata väljakutsetele on innovatsioon avalikus sektoris pigem erand kui reegel. Erasektoris on uute või oluliselt parendatud toodete ja teenuste väljaarendamine äritegevuse strateegiline osa – seda tõukavad tagant nii konkurents turul kui ka soov kasvatada käivet, kasumit ja turuosa. Kuivõrd sellised konkurentsi ja ellujäämise väljakutsed avalikus sektoris enamasti puuduvad, on innovatsioon riigijuhtimise või kohaliku omavalitsuse tasandil paremal juhul vabatahtlik tegevus. Seda seepärast, et uute algatuste, tehnoloogia ja eksperimenteerimisega kaasnevad erinevad riskid, mille suhtes on juhtkondade tolerantsust piiratud. Näiteks poliitilistel kaalutlustel. Üksikisiku tasandil pärsib innovatsiooniga tegelemist lisaks riskidele ka rahalise motivatsiooni puudumine, eeskujude vähesus, bürokraatlikus mõttes jäigad organisatsioonid ja rutiinist kõrvalekaldumist vältivad regulatsioonid. Avaliku sektori innovatiivsus, innovatsioonid ja innovatsiooniprotsess on empiirilises mõttes väheuuritud valdkonnad. Samas ühiskonna väljakutseid ja nende komplekssust silmas pidades on tegemist äärmiselt olulise teemaderingiga, mida lähimal kümnendil kindlasti enam lahti püütakse mõtestada. Suure tõenäosusega on globaalses konkurentsis tulevikus edukamad just need riigid, kes innovatsioonijuhtimise võimekuses ja tulemuslikkuses teisi edestavad – seda nii era-, avalikus- ja kolmandas sektoris kui ka nende üleses koostöös. Käesoleva väitekirja eesmärk on tuua välja, milline on erinevate innovatsiooniprotsessi mõjutavate juhtimisalaste ja kontekstitegurite vastastikune olulisus infotehnoloogiapõhiste avalike teenuste väljaarendamisele ning kuidas see mõjutab avalike teenuste innovatsioonisüsteemi olemust. Uurimustöö empiiriline osa põhineb nelja valitud riigi – Suurbritannia, Taani, Soome ja Eesti võrdlusuuringul. Tegemist on ühega esimestest kvantitatiivsetest uuringutest (läbiviidud 2005. aastal), mis keskendub tehnoloogiliselt innovatiivsete avalike teenuste arendamist mõjutavate tegurite ja nende vastastikuse olulisuse hindamisele. Uurimustöö tulemused publitseeriti osaliselt esmakordselt 2007. aastal (Pärna ja von Tunzelmann, 2007). Doktoritöö näol on tegemist otsingulise (ingl. k. exploratory) uurimustööga, mis põhineb originaalsel ja mahukal teoreetiliste lähenemiste sünteesil, unikaalsel metodoloogilisel lahenduskäigul ja töö raames läbi viidud riikideülesel empiirilisel uuringul. Eesmärgi saavutamisel keskendub doktoritöö nii teoreetilises kui ka empiirilises osas neljale innovatsiooniteooriast lähtuvalt olulisele vaatele, milleks on juhtimise, õppimise, tehnoloogia- ja süsteemivaade. Sellele raamistikule tuginevalt on üles ehitatud nii doktoritöö ala-uurimisküsimused (ingl. k. sub-research questions) kui ka töös tõestatavad/ümberlükatavad väited (ingl. k. propositions). Töös otsitakse vastust neljale järgnevale ala-uurimisküsimusele. Esmalt juhtimisalane perspektiiv – millised võtmetegurid ja millisel määral mõjutavad, soodustavad või takistavad, tehnoloogiliselt innovatiivsete avalike teenuste arendamist ning kasutuselevõttu? Teiseks õppimise perspektiiv – millised juhtimisalased ja organisatoorsed teadmised ning oskused on vajalikud edukaks tehnoloogiliseks innovatsiooniks avalikes teenustes? Kolmandaks tehnoloogia perspektiiv – milline on tehnoloogilise teadmise olulisus avalikke teenuseid puudutavas innovatsiooniprotsessis ning kus ja kuidas need teadmised on välja arendatud? Neljandaks süsteemi perspektiiv – milline on avalike teenuste väljaarendamist mõjutava innovatsioonisüsteemi tegurite kompositsioon ja nende omavaheline dünaamika erinevates riikides?
Ilus sügis jättis veekogud kuivale
(Maaleht, 2014-12-04) Kallis, A.
Genetics of adaptive traits and gender-specific demographic processes in South Asian populations
(2014-12-10) Basu Mallick, Chandana
Oma kuulsas, enam kui 140 aasta eest avaldatud raamatus “Inimese põlvnemine”, pööras suur Briti loodusteadlane Charles Darwin olulist tähelepanu inimpopulatsioonide varieerumisele. Ta põhjendas veenvalt, et vaatamata märkimisväärsele fenotüüpsele ja kultuurilisele mitmekesisusele on inimkonda õige ette kujutada ühtse rassina, kes jagab kusagil sügavas minevikus ühist päritolu suurte inimahvidega. Lisaks juhtis ta tähelepanu asjaolule, et oluline osa sellest mitmekesisusest on seletatav loodusliku valikuga ning rõhutas populatsioonide segunemise võimalikku tähtsust. Darwini mõtted omasid ulatuslikku mõju nii teaduses kui laiemalt, kuid alles viimase paarikümne aasta jooksul, seoses uute uurimismeetodite kasutuselevõtmisega, oleme me hakanud mõistma fenotüüpse varieeruvuse geneetilist tausta. Populatsioonigeneetika on tänu andmekogumise ja analüüsi meetodite täiustumisele muutunud kiiresti arenevaks uurimissuunaks. Samas on see alles arengu algfaasis, sest põhjuslikud seletused nõuavad geneetika ja genoomika sünteesi ja evolutsioonilist argumentatsiooni koos süvateadmistega inimese füsioloogiast, biokeemiast ja arengubioloogiast, mis on sageli põimunud meie kui liigi sotsiaalse ja kultuurilise arenguga laiemas tähenduses. Lõuna-Aasia keeleline, sotsiaalne ja fenotüübiline vahelduvus pakub võimaluse uurida erinevaid evolutsioonilisi hüpoteese detailiderikkas mudelsüsteemis eesmärgiga rekonstrueerida sündmusi, mis on kujundanud meid selliseks, nagu me oleme tänapäeval. Käesolevas doktoritöös on Lõuna-Aasia populatsioonid mudeliks kahe laiema eesmärgi täitmisel. Esmalt, leida geneetilised tegurid kahele inimesele kui liigile olulisele kohastumusele - nahavärvile ja laktaasi aktiivsuse elukestvale püsimisele (LAEP), võimele seedida piimasuhkrut ka täiskasvanuna. Teiseks, rekonstrueerida Lõuna- ja Kagu-Aasias elavate austroaasia keeli rääkivate rahvaste demograafiline ajalugu. Ekspeditsioonil Indiasse mõõtsime kohalike elanike nahapigmentatsiooni. Leidsime, et India elanike nahavärv varieerub suures ulatuses ning selle eest vastutab olulisel määral SLC24A5 geen. Uurisime selle lookuse erinevate alleelide tänast esinemissagedust mõjutanud loodusliku valiku mustreid, fülogeneetilisi suhted ja varieeruvust inimpopulatsioonides üle maailma. Leidsime, et Lääne-Euraasia ja Lõuna-Aasia elanikel on ühine heleda nahavärviga seotud SLC24A5 geeni variant, mis on ühtlasi evolutsiooniliselt samatekkeline. Laktaasi geeni LCT võimendusjärjestuse piirkonna uuring andis põhjaliku ülevaate LAEP`i põhjustest Lõuna-Aasias. Naha värvi ja LAEP’i põhjustavate kandidaat-SNPde (rs1426654 ja -13910T) fülogeograafiline uuring näitas, et nende tunnuste evolutsioonis on olulised loodusliku valiku ja demograafia ühismõjud. Töö teise eesmärgi saavutamiseks kasutasime erinevaid andmestikke - üle kogu genoomi jaotunud autosoomseid SNPsid, ema- ja isaliine. Just autosoomsete SNPde analüüs tõi esmakordselt tõendeid kahesuunalisest geenivoolust Bengali lahe kallastel. Väidame, et tänapäeva India austroaasia keeli, vähemalt munda keeli, kõnelevad rahvad pärinevad Kagu-Aasia väljarännetest ja hilisemast segunemisest India elanikega. Töö tulemused toovad esile tänapäeva Lõuna-Aasia populatsioonide geneetilist struktuuri mõjutanud demograafilised protsessid ja on oluliselt parandanud uuritud kohastumuste üldist mõistmist.
Consideration of non-adiabaticity of the Pseudo-Jahn-Teller effect: contribution of phonons
(2014-12-10) Vaikjärv, Taavi
Kvantmehaanika on andnud meile arusaama väikeste asjade maailmast. Samas on mitmeid probleeme, mida pole siiamaani veel täpselt suudetud lahendada. Üks selliseid on tahkises paikneva dimeeri probleem, mida kirjeldab pseudo-Jahn-Telleri efekt. Dimeer on molekul, millel on kaks omavahel ühenduses olevat struktuurselt sarnast koostisosa. Pseudo-Jahn-Telleri efekt väidab, et sellise molekuli puhul on elektroni kaks (energeetiliselt lähedast) seisundit omavahel seotud aatomituumade liikumise kaudu. Tahkes kehas on aga väga palju erinevaid aatomivõre võnkumisi ehk tuumade liikumisi, mistõttu selle süsteemi kirjeldamine täpselt on väga keeruline. Antud doktoritöö eesmärgiks oli leida kvantmehaaniline kvantitatiivne mudel, mis kirjeldaks mainitud süsteeme. Töö lähenemise ideeks oli taandada kõikide võre võnkumiste mõju elektronseisundite segunemisele mõjuks ühe võnkumisega ning võtta ülejäänud võnkumiste mõju efekte arvesse ligikaudselt. Tähtis oli ka süsteemi iseloomustavate võrrandite ümber kirjutamine kujul, kus nad muutusid lihtsalt numbriliselt lahendatavateks. Süsteemi iseloomustati kahel viisil. Esiteks leiti dimeeride arvuslikud optilised spektrid. Tulemused näitavad, et võre võnkumiste mõju peab olema selgelt nähtav spektrijoontele lisanduva ribaspektri – võnketiiva – näol. Osutub, et iga spektrijoonega kaasnev võnketiib on erineva kujuga, mis näitab, et erinevad võre võnkumised sidestuvad elektroni olekutega erinevalt. Teiseks saavutuseks on dimeeri ergastatud olekus mitteradiatiivse energia relaksatsiooni leidmine. See tähendab, et ergastatud olekus süsteem ei kiirga valgust vaid annab energiat ära tekitades võre võnkumisi. Nagu eespool mainitud on iga energianivoo interaktsioon võre võnkumistega erinev, mis tähendab, et süsteem ei kaota energiat ühtlase kiirusega. See aga tähendab, et elektronkatte jaotus üleminekul ergastatud seisundi madalaimale energiatasemele omab pikema- ja lühemaaegseid jaotuseid, mis aga omakorda mängib olulist rolli näiteks fotokeemiliste protsesside kulgemises.
Deceptive communication: the effects of transcranial magnetic stimulation and the signatures of electroencephalography
(2014-12-17) Karton, Inga
Valetamine on paraku meie igapäevase elu osaks. Üldistades võib öelda, et kõik inimesed valetavad, kas siis mõtlematult või teadlikult. Viimane nendest – tahtlik vale – võib teatud juhtudel muutuda aga probleemiks, nimelt juriidiliseks probleemiks. See, kui tõesed on inimeste ütlused, mõjutab otseselt õigusemõistmise protsesse. Palju räägitakse tunnistajate ütluste tõepärasusest, mis väljendub selles, mida ja kuidas isik varemkogetust mäletab. Sellised ütlused ei pruugi olla tõelevastavad. Enamasti on siinjuures tegemist tahtmatult eksliku väite esitamisega. Samas pole harvad ka juhud, kus eksitav väide esitatakse teadlikult. Pole raske ette kujutada, millal ja milleks on vaja inimestel tahtlikult valetada. Selleks, et varjata oma süüd, midagi sellist, mille üles tunnistamine on sotsiaalselt vastuvõetamatu ja toob kaasa soovimatud tagajärjed: halvakspanust kuni vanglakaristuseni välja. Arusaadavalt iseloomustab erinevaid inimesi erinev nö valetamislävi, individuaalne valmidus ja võime valetada. Valetamiskalduvus varieerub ka ühel ja samal inimesel sõltuvalt olukorrast ja seisundist. Seda, mil määral inimesed valetavad (või siis jätavad tõe rääkimata), ja kas selle määraga saab ka manipuleerida ning kuidas ebasiirus väljendub psühhofüsioloogilistes ilmingutes, antud töös uuritigi. On teada, et psüühiline seisund ning isiku individuaalsed omadused (sh emotsionaalsus) võivad mõjutada seda, kas ja kuivõrd edukas on keegi valetamises. Mainitud varieeruvus on ka polügraaftestimise ebapiisava usaldusväärsuse põhjuseks. Selleks, et paremini mõista, millised aju osad ja millisel moel on kaasa haaratud petukäitumisse, on oluline mõjutada närvisüsteemi tegevust ja vaadata, kas selle tagajärjel ka vastav käitumine muutub. Seda väitekirjas uuritigi. Töö käigus ilmnes, et inimeste petukäitumist (sj olukorras, kus otseselt puudub vajadus ja/või instruktsioon valetada) saab mõjutada aju funktsionaalse seisundi manipuleerimisega transkraniaalse magnetstimulatsiooni abil. Teadaolevalt on aju suurte poolkerade otsmikusagara eesmine-selgmine-külgmine piirkond kaasa haaratud petukäitumisse. Kui seda piirkonda mõjutada pidurdavat toimet avaldavate nn väsitavate magnetimpulssidega, siis parema poolkera mõjutamise järel on keerulisem tõest väidet tagasi hoida (isikud valetavad vähem). Kui aga pidurdada vasaku poolkera vastavat piirkonda, siis õnnestub tõese väite tagasihoidmine paremini (isikud valetavad rohkem). Kui aga kasutada väsitamise režiimi asemel ergastamise režiimi (ajutegevuse aktiviseerimist), siis parema poolkera mõjutamisel õnnestus (vastupidiselt väsitamisele) valetamine katseisikutel paremini. Tingimustes, kus spontaanne tõe rääkimine on asendatud teadliku motiveeritud valetamisega, väsitamise režiim nii selget ja otsest mõju petukäitumisele ei avalda. Küll aga teeb seda ergastamine: vasaku poolkera ergastamisel valetamise määr väheneb ja parema poolkera puhul pisut suureneb. Käesoleva töö EEG-põhine osa kinnitas teadaolevat tõsiasja, et ajus valetamise ajal toimuvate bioelektriliste protsesside valetamisega seostuvaid signatuure on põhimõtteliselt võimalik tuvastada. Uuring näitas ka, et valetamise tuvastamiste usaldusväärsus sõltub sellest, kuidas kogu protseduur on üles ehitatud: elukaugemates ja vähema kriitilisusega olukordades on tuvastamismeetodi tundlikkus väiksem võrreldes elulähedasemate ja suurema kriitilisuse astmega olukordadega. Lisandus EEG-põhiste meetodite suhtes uudne teadmine, et madala sagedusega magnetimpulssidega ajukoort mõjutades on võimalik valetamisele tundlike signatuuride väljendumist muuta: vastused kriitilisele (valetamise objektiks olevale) stiimulile muutuvad sarnasemaks vastustega neutraalsetele (asjasse mittepuutuvatele) stiimulitele. Kokkuvõtvalt saab öelda, et petukäitumises mängib olulist rolli inimeste eesmine otsmine ajukoor, mida kinnitab asjaolu, et selle ja sellega seotud muude keskuste funktsionaalsust mõjutades ilmnevad ka vastavad muutused inimeste käitumises ja selle psühhofüsioloogilistes signatuurides.
The relationship between small-scale environmental heterogeneity and plant species diversity
(2014-12-17) Tamme, Riin
Küllap olete märganud, et mida mitmekesisem on ümbritsev keskkond, seda rohkem leidub seal ka erinevaid elusorganisme. Näiteks alal, kus on lähestikku kuiv niit, niiske rohumaa ja tiik, elutseb rohkem liike, kui niidul üksi. Positiivne seos keskkonna heterogeensuse ja liigilise mitmekesisuse vahel on üldlevinud arusaam ökoloogias ning aluseks mitmetele ökoloogilistele teooriatele ja otsustele looduskaitses. Milline on aga olukord, kui näiteks niidul on erinevad keskkonnatingimused omakorda laiguliselt paigutunud? Kas selline väikeseskaalaline keskkonna heterogeensus lubab samuti rohkematel liikidel koos elada? Mitmed varasemad uurimistööd taimekooslustes on näidanud, et keskkonnatingimuste väikeseskaalaline laigulisus võib taimede mitmekesisusele hoopis negatiivset mõju avaldada. Selle töö eesmärgiks oli välja selgitada, miks ja kuidas keskkonna heterogeensus väikesel ruumiskaalal taimede mitmekesisust vähendab. Kasutades andmeid varasematest töödest, mudelsimulatsioonist ja kasvuhoonekatsest, leidsime, et väikesel ruumiskaalal on heterogeensuse-mitmekesisuse seos enamasti negatiivne ning seda kahel põhjusel. Esiteks, kui keskkonnalaigud on suuremad kui taimeisendid, võib heterogeensus takistada levimist ning seeläbi vähendada taimepopulatsioonide elujõulisust ja koosluse liigirikkust. Mida heterogeensem on keskkond, seda suurem on tõenäosus, et ümbritsevad keskkonnatingimused ei ole järglastele sobivad ning levida tuleb kaugemale. Teiseks, kui keskkonnalaigud on taimeisendist väiksemad, on edukamad sellised liigid, mis suudavad kiiresti paigutada oma juured või maapealsed võsundid sobivasse keskkonnalaiku. Need liigid saavad kasvada suuremaks ning seeläbi tõrjuda kooslusest välja väiksemad või aeglase kasvuga liigid, mis sobivate tingimusteni ei jõuagi. Keskkonna väikeseskaalaline heterogeensus on looduses tavaline nähtus ning selle negatiivset mõju taimekooslustele peaks arvesse võtma ka järgnevates uurimistöödes ja looduskaitses.
Uncertainty sources and analysis methods in realizing SI units of air humidity in Estonia
(2014-12-17) Vilbaste, Martin
Õhuniiskus on oluline füüsikaline suurus, mis mõjutab kliimat, inimeste soojusmugavust ja materjalide omadusi. Õhuniiskuse sisaldust peab mõõtma ja kontrollima näiteks muuseumides, raamatukogudes, pooljuhtmaterjalide tootmisel ja mujal. Õhuniiskuse mõõturite näite on vaja perioodiliselt võrrelda etaloni näitudega, et saada teada kui hea on näitude kooskõla nn „tõeliste“ väärtustega. Kuna iga mõõtmisega kaasneb mõõtemääramatus, siis pole tõelised väärtused rangelt võttes määratavad. Seetõttu kasutatakse tõeliste väärtuste hinnangutena nn tugiväärtusi, mis realiseeritakse tugietalonide abil. Käesolevas doktoritöös on edasi arendatud Eesti õhuniiskuse tugietaloni. Tugietaloni näitude mõõtemääramatust on hinnatud kolmel erineval meetodil, mille tulemused langevad hästi kokku. Õhuniiskuse tugietaloni kohapeal kontrollimiseks on konstrueeritud lihtsustatud niiskus-generaator, mis tekitab soovitud niiskusega õhku kitsas õhuniiskuse väärtuste vahemikus. Doktoritöös leiti, et erinevate ioonide loomulikul viisil sattumine niiskus-generaatorisse põhjustab niiskuse tekitamise vea, mida võib lugeda tühiseks. Samuti leiti nii mõõtmise teel kui ka arvutuslikult, et mõõdukas ülerõhk niiskusgeneratorist väljuvas torus, milles voolab väga kuiv õhk, praktiliselt peatab niiskuse sattumise torusse läbi selle seinas olevate väikeste avade. Niiskuse sattumine torusse läbi pisut vabastatud toruliitmike leiti olevat võimalik ka siis, kui torus oli mõõdukas ülerõhk. Käesoleva doktoritöö tulemused on arvesse võetud Eesti õhuniiskuse tugietaloni usaldusväärsuse tõstmisel ja võimaldavad tulevikus etaloni edasi arendada.
Alexandra hirmutas, Alexandra kimbutas
(Maaleht, 2014-12-18) Kallis, A.
TÜ raamatukogu riskianalüüs 2004
(2014-12-19) TÜ raamatukogu
Müra mõõdistamine raamatukogus 2014
(2014-12-19) TÜ keskkonnalabor
Bioloogiliste ohutegurite analüüs raamatukogus 2014
(2014-12-19) TÜ Katsekoja töökeskkonnalabor
Ruumide eksplikatsioon
(2014-12-19) TÜ raamatukogu
TÜ raamatukogu riskianalüüs 2014
(2014-12-19) TÜ raamatukogu
Küsimuste kasutamine kui võimalus toetada õpilaste arusaamist loetust
(2014-12-19) Kängsepp, Pilve
Edukaks õppimiseks ja elus hakkama saamiseks on vajalik hea funktsionaalne lugemisoskus. Kuigi Eesti õpilaste funktsionaalne lugemisoskus, mis avaldub loetust arusaamise ja loetu kasutamise oskusena, on suhteliselt hea võrreldes samaealiste õpilaste tulemustega arenenud riikides, leidub põhikoolis õpilasi, kellel on raskusi loetust arusaamisega ja kellele tuleb seda oskust eraldi õpetada. Üks võimalus toetada arusaamisega lugemist on loetava teksti kohta küsimuste esitamine ja neile vastamine. Teistes riikides korraldatud uuringute tulemused ja nende põhjal tehtud järeldused on osutud vastuoluliseks ning konkreetsetest oludest sõltuvaks. Siinse uurimuse eesmärk oli selgitada välja, kuidas erinevatel tingimustel küsimuste esitamine loetava õppeteksti kohta mõjutab loetust arusaamist Eesti kooli oludes, st kuidas järelduslike küsimuste esitamine mõjutab arusaamisega lugemist olenevalt küsimuste esitamise ajastusest, õpilaste vanusest, soost ja teksti keerukusest ning milline on nende kolme teguri koosmõju. Katsed, milles osales kokku 568 õpilast neljandast ja seitsmendast klassist ning kus varieeriti nii teksti keerukust kui ka järelduslike küsimuste esitamise ajastust, näitasid, et järelduslike küsimuste esitamine mõjutab loetust arusaamist positiivselt vaid kindlatel tingimustel. Mõju oli suurem siis, kui tekst oli õpilastele jõukohasem, kuid isegi sel juhul olenes see küsimuste esitamise ajastusest. Neljandas klassis oli küsimuste mõju positiivne vaid siis, kui järelduslikud küsimused esitati pärast tervikteksti lugemist. Kui järelduslikud küsimused esitati lugemise ajal tekstilõikude järel, osutus neljanda klassi katsegruppide arusaamine loetust isegi kehvemaks kui kontrollgruppidel. Seitsmendas klassis ei täheldatud sama teksti korral sõltuvust küsimuste esitamise ajastusest. Keerukama teksti korral ei avaldanud järelduslike küsimuste esitamine positiivset mõju ei neljandas ega seitsmendas klassis. Uurimuse tulemusi saab kasutada sellise metoodika lähtealusena, kus arusaamisega lugemist arendatakse õpilastele järelduslike küsimuste esitamise teel. Metoodika rakendamise tulemusena õpivad õpilased ise esitama küsimusi, et tagada seeläbi loetavast arusaamine. Uurimuse praktiline ja rakenduslik väljund algklassiõpetajate jaoks seisneb rakendustingimuste täpsustamises, mis võimaldab järelduslike küsimuste esitamisega toetada ja arendada arusaamisega lugemist. Samuti pakuvad uurimistulemused võimalusi täiendada algklassiõpetajate ettevalmistuse sisu lugemisoskuse õpetamise metoodika kaudu. Kuigi uurimistöö andis väärtuslikku informatsiooni loetust arusaamise toetamise ja lugemisoskuse arendamise metoodika kohta, on vajalik selle teemavaldkonna edasine põhjalikum uurimine.