Sirvi Kuupäev , alustades "2014-12-17" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 3 3

Deceptive communication: the effects of transcranial magnetic stimulation and the signatures of electroencephalography
(2014-12-17) Karton, Inga
Valetamine on paraku meie igapäevase elu osaks. Üldistades võib öelda, et kõik inimesed valetavad, kas siis mõtlematult või teadlikult. Viimane nendest – tahtlik vale – võib teatud juhtudel muutuda aga probleemiks, nimelt juriidiliseks probleemiks. See, kui tõesed on inimeste ütlused, mõjutab otseselt õigusemõistmise protsesse. Palju räägitakse tunnistajate ütluste tõepärasusest, mis väljendub selles, mida ja kuidas isik varemkogetust mäletab. Sellised ütlused ei pruugi olla tõelevastavad. Enamasti on siinjuures tegemist tahtmatult eksliku väite esitamisega. Samas pole harvad ka juhud, kus eksitav väide esitatakse teadlikult. Pole raske ette kujutada, millal ja milleks on vaja inimestel tahtlikult valetada. Selleks, et varjata oma süüd, midagi sellist, mille üles tunnistamine on sotsiaalselt vastuvõetamatu ja toob kaasa soovimatud tagajärjed: halvakspanust kuni vanglakaristuseni välja. Arusaadavalt iseloomustab erinevaid inimesi erinev nö valetamislävi, individuaalne valmidus ja võime valetada. Valetamiskalduvus varieerub ka ühel ja samal inimesel sõltuvalt olukorrast ja seisundist. Seda, mil määral inimesed valetavad (või siis jätavad tõe rääkimata), ja kas selle määraga saab ka manipuleerida ning kuidas ebasiirus väljendub psühhofüsioloogilistes ilmingutes, antud töös uuritigi. On teada, et psüühiline seisund ning isiku individuaalsed omadused (sh emotsionaalsus) võivad mõjutada seda, kas ja kuivõrd edukas on keegi valetamises. Mainitud varieeruvus on ka polügraaftestimise ebapiisava usaldusväärsuse põhjuseks. Selleks, et paremini mõista, millised aju osad ja millisel moel on kaasa haaratud petukäitumisse, on oluline mõjutada närvisüsteemi tegevust ja vaadata, kas selle tagajärjel ka vastav käitumine muutub. Seda väitekirjas uuritigi. Töö käigus ilmnes, et inimeste petukäitumist (sj olukorras, kus otseselt puudub vajadus ja/või instruktsioon valetada) saab mõjutada aju funktsionaalse seisundi manipuleerimisega transkraniaalse magnetstimulatsiooni abil. Teadaolevalt on aju suurte poolkerade otsmikusagara eesmine-selgmine-külgmine piirkond kaasa haaratud petukäitumisse. Kui seda piirkonda mõjutada pidurdavat toimet avaldavate nn väsitavate magnetimpulssidega, siis parema poolkera mõjutamise järel on keerulisem tõest väidet tagasi hoida (isikud valetavad vähem). Kui aga pidurdada vasaku poolkera vastavat piirkonda, siis õnnestub tõese väite tagasihoidmine paremini (isikud valetavad rohkem). Kui aga kasutada väsitamise režiimi asemel ergastamise režiimi (ajutegevuse aktiviseerimist), siis parema poolkera mõjutamisel õnnestus (vastupidiselt väsitamisele) valetamine katseisikutel paremini. Tingimustes, kus spontaanne tõe rääkimine on asendatud teadliku motiveeritud valetamisega, väsitamise režiim nii selget ja otsest mõju petukäitumisele ei avalda. Küll aga teeb seda ergastamine: vasaku poolkera ergastamisel valetamise määr väheneb ja parema poolkera puhul pisut suureneb. Käesoleva töö EEG-põhine osa kinnitas teadaolevat tõsiasja, et ajus valetamise ajal toimuvate bioelektriliste protsesside valetamisega seostuvaid signatuure on põhimõtteliselt võimalik tuvastada. Uuring näitas ka, et valetamise tuvastamiste usaldusväärsus sõltub sellest, kuidas kogu protseduur on üles ehitatud: elukaugemates ja vähema kriitilisusega olukordades on tuvastamismeetodi tundlikkus väiksem võrreldes elulähedasemate ja suurema kriitilisuse astmega olukordadega. Lisandus EEG-põhiste meetodite suhtes uudne teadmine, et madala sagedusega magnetimpulssidega ajukoort mõjutades on võimalik valetamisele tundlike signatuuride väljendumist muuta: vastused kriitilisele (valetamise objektiks olevale) stiimulile muutuvad sarnasemaks vastustega neutraalsetele (asjasse mittepuutuvatele) stiimulitele. Kokkuvõtvalt saab öelda, et petukäitumises mängib olulist rolli inimeste eesmine otsmine ajukoor, mida kinnitab asjaolu, et selle ja sellega seotud muude keskuste funktsionaalsust mõjutades ilmnevad ka vastavad muutused inimeste käitumises ja selle psühhofüsioloogilistes signatuurides.
The relationship between small-scale environmental heterogeneity and plant species diversity
(2014-12-17) Tamme, Riin
Küllap olete märganud, et mida mitmekesisem on ümbritsev keskkond, seda rohkem leidub seal ka erinevaid elusorganisme. Näiteks alal, kus on lähestikku kuiv niit, niiske rohumaa ja tiik, elutseb rohkem liike, kui niidul üksi. Positiivne seos keskkonna heterogeensuse ja liigilise mitmekesisuse vahel on üldlevinud arusaam ökoloogias ning aluseks mitmetele ökoloogilistele teooriatele ja otsustele looduskaitses. Milline on aga olukord, kui näiteks niidul on erinevad keskkonnatingimused omakorda laiguliselt paigutunud? Kas selline väikeseskaalaline keskkonna heterogeensus lubab samuti rohkematel liikidel koos elada? Mitmed varasemad uurimistööd taimekooslustes on näidanud, et keskkonnatingimuste väikeseskaalaline laigulisus võib taimede mitmekesisusele hoopis negatiivset mõju avaldada. Selle töö eesmärgiks oli välja selgitada, miks ja kuidas keskkonna heterogeensus väikesel ruumiskaalal taimede mitmekesisust vähendab. Kasutades andmeid varasematest töödest, mudelsimulatsioonist ja kasvuhoonekatsest, leidsime, et väikesel ruumiskaalal on heterogeensuse-mitmekesisuse seos enamasti negatiivne ning seda kahel põhjusel. Esiteks, kui keskkonnalaigud on suuremad kui taimeisendid, võib heterogeensus takistada levimist ning seeläbi vähendada taimepopulatsioonide elujõulisust ja koosluse liigirikkust. Mida heterogeensem on keskkond, seda suurem on tõenäosus, et ümbritsevad keskkonnatingimused ei ole järglastele sobivad ning levida tuleb kaugemale. Teiseks, kui keskkonnalaigud on taimeisendist väiksemad, on edukamad sellised liigid, mis suudavad kiiresti paigutada oma juured või maapealsed võsundid sobivasse keskkonnalaiku. Need liigid saavad kasvada suuremaks ning seeläbi tõrjuda kooslusest välja väiksemad või aeglase kasvuga liigid, mis sobivate tingimusteni ei jõuagi. Keskkonna väikeseskaalaline heterogeensus on looduses tavaline nähtus ning selle negatiivset mõju taimekooslustele peaks arvesse võtma ka järgnevates uurimistöödes ja looduskaitses.
Uncertainty sources and analysis methods in realizing SI units of air humidity in Estonia
(2014-12-17) Vilbaste, Martin
Õhuniiskus on oluline füüsikaline suurus, mis mõjutab kliimat, inimeste soojusmugavust ja materjalide omadusi. Õhuniiskuse sisaldust peab mõõtma ja kontrollima näiteks muuseumides, raamatukogudes, pooljuhtmaterjalide tootmisel ja mujal. Õhuniiskuse mõõturite näite on vaja perioodiliselt võrrelda etaloni näitudega, et saada teada kui hea on näitude kooskõla nn „tõeliste“ väärtustega. Kuna iga mõõtmisega kaasneb mõõtemääramatus, siis pole tõelised väärtused rangelt võttes määratavad. Seetõttu kasutatakse tõeliste väärtuste hinnangutena nn tugiväärtusi, mis realiseeritakse tugietalonide abil. Käesolevas doktoritöös on edasi arendatud Eesti õhuniiskuse tugietaloni. Tugietaloni näitude mõõtemääramatust on hinnatud kolmel erineval meetodil, mille tulemused langevad hästi kokku. Õhuniiskuse tugietaloni kohapeal kontrollimiseks on konstrueeritud lihtsustatud niiskus-generaator, mis tekitab soovitud niiskusega õhku kitsas õhuniiskuse väärtuste vahemikus. Doktoritöös leiti, et erinevate ioonide loomulikul viisil sattumine niiskus-generaatorisse põhjustab niiskuse tekitamise vea, mida võib lugeda tühiseks. Samuti leiti nii mõõtmise teel kui ka arvutuslikult, et mõõdukas ülerõhk niiskusgeneratorist väljuvas torus, milles voolab väga kuiv õhk, praktiliselt peatab niiskuse sattumise torusse läbi selle seinas olevate väikeste avade. Niiskuse sattumine torusse läbi pisut vabastatud toruliitmike leiti olevat võimalik ka siis, kui torus oli mõõdukas ülerõhk. Käesoleva doktoritöö tulemused on arvesse võetud Eesti õhuniiskuse tugietaloni usaldusväärsuse tõstmisel ja võimaldavad tulevikus etaloni edasi arendada.