Sirvi Kuupäev , alustades "2015-01-16" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 3 3

Impacts of forest drainage on biodiversity and habitat quality: implications for sustainable management and conservation
(2015-01-16) Remm, Liina
Töö koondab senised teadmised metsakuivenduse mõjust elurikkusele, hinnates selle pikaajalist toimet elupaigaomadustele ja liikidele ning juhendab, kuidas kuivendamist elustikku säästvamalt korraldada. Kuivendamist rakendatakse laialdaselt metsa tootlikkuse suurendadmiseks. Selle keskkonnamõjudele on aga, nt raiega võrreldes, vähe tähelepanu pööratud. Pärast kraavide kaevamist, toimuvad ökosüsteemis mitmesugused muutused, mis ökoloogiliste ja sotsiaalmajanduslike tagasisidemehhanismide tõttu on suuresti pöördumatud. Pikaajalise kuivenduse tagajärjel korralduvad sadade liikide asurkonnad ümber, nii leidsime, et vähemalt viiendikule lodumetsa liikidest on kuivendus kahjulik, kuid nende asemele levib umbes sama palju uusi liike. Kuivenduse mõjud on suuresti viibega ja kaudsed, toimides näiteks puistuga seotud mikroelupaikade aeglase muutumise kaudu. Puistu struktuuri muutumise suhtes olid eriti tundlikud samblad ja samblikud . Kuivenduse mõju neile saaks leevendada suurendades puistu mitmekesisust ja lamapuude hulka. Kuivendatud metsad polnud üheselt vaesunud, vaid neis leidus väärtuslikke elupaigakomponente ja tänu sellele ka ohustatud liike. Näiteks ei paistnud kuivendus väikeste veekogude üldhulka vähendavat, küll aga muutis nende omadusi – looduslikud väikeveekogud asendusid osaliselt kraavidega. Metsaaladel laialt levinud inimtekkelised veekogud, nagu kraavid ja rattarööpad, pakuvad mitmekesiseid elupaiku, sobides täiendama looduskaitsevõtteid. Viimased on aga tulemuslikud kui need suunata võimalikult paljudele sarnase nõudlusega liikidele ning kõige tõhusamatesse paikadesse maastikul. Töös kirjeldatakse süsteemset lähenemist metsakuivenduse ühendamiseks looduskaitse eesmärkidega. Selleks tuleb maastikust lähtuvalt valida elustiku sihtrühm, piiritleda suunisliigid ning jaotada ruumis erinevad majandamisvõtted, et tagada nii puidutootmine kui ka elustiku säilimine
Depression- and anxiety-related gene variants: effects on personality traits and health-related behaviour
(2015-01-16) Lehto, Kelli
Varasemate uuringute põhjal on teada, et mõned isiksuseomadused suurendavad depressiooni tekkimise riski. Nii isiksuseomadustel kui ka depressioonil on aga tugev pärilik taust ja osa geneetilisest alusest arvatakse neil olevat ühine. Kummagi fenotüübi geneetilist ülesehitust ei ole veel suudetud tuvastada. Käesoleva väitekirja eesmärgiks oli uurida suurel rahvastiku suhtes representatiivsel valimil, kuidas on seotud neurotransmissiooni mõjustavad depressiooni kandidaatgeenide variandid 5-HTTLPR, BDNF Val66Met, COMT Val158Met ja TPH2 G-703T isiksuseomadustega. Lisaks uurisime ka geenidevahelisi interaktsioone, vanuse ja soo mõju ning seoseid teiste tervise ja heaolu teguritega. Leidsime, et kõik nimetatud kandidaatgeenid tõepoolest mõjutavad isiksuseomadusi rahvastikus. COMT genotüüp avaldab mõju Neurootilisusele, ehk kalduvusele liigselt muretseda ja ärevust tunda. BDNF ja TPH2 mõjutavad aga Meelekindlust, inimese kalduvust olla kohusetundlik, täpne ja distsipliineeritud. Ilmnes ka 5-HTTLPR polümorfismi moduleeriv roll genotüübi ja Meelekindluse seostes. Samuti leidsime, et nii TPH2 kui COMT genotüüpide mõju Neurootilisusele oli sõltuv uuritavate vanusest. Kuigi me ei leidnud nimetatud geenivariantide seoseid ärevus- ja meeleoluhäiretega, peegeldub mõju isiksusele ka teistes inimese tervise ja heaoluga seotud tegurites. Näiteks BDNF polümorfism avaldab mõju söömishäirete sümptomaatika tekkimisel ning COMT mõjutab depressiivsuse taset, haridusteed ja hinnanguid sotsiaalmajanduslikule staatusele. Käitumisgeneetika valdkonna ummikseis isiksuseomaduste geneetiliste aluste tuvastamisel viitab erinevatele moduleerivatele mõjuteguritele geeniefektide avaldumisel. Väitekirjas käsitletud suure rahvastikupõhise uuringu tulemuste põhjal rõhutame soo, vanuse ja geenidevahelise interaktsiooni arvestamise olulisust genotüüpide mõju uurimisel väga mitmetahulistele fenotüüpidele.
Anterior knee pain in patients following total knee arthroplasty: the prevalence, correlation with patellar cartilage impairment and aspects of patellofemoral congruence
(2015-01-16) Metsna, Vahur
Eesmine põlvevalu (EPV) põhjustab rahulolematust rohkem kui poolel põlve endoproteesiga patsientidest. Seni ei ole Eestis põlveproteesiga patsientidel EPV levimust hinnatud. Käesolevas töös uuriti EPV levimust põlvekedra liigespinda säilitades endoproteesitud põlveliigesega patsientidel Ida-Tallinna Keskhaiglas. Patsiendi esitatud andmete alusel diagnoositi EPV 20,2% juhtudest, arsti täidetava küsimustiku kasutamisel ilmnes, et EPV levimus on 60%. Patsiendi sugu, põlveproteesi säärekomponendi mobiilsus ja Outerbridge’i 4. staadiumi kõhredefektid ei mõjuta EPV levimust põlvekedra liigespinna asendamiseta teostatud põlveproteesimise järel. EPV on põhjustatud mitmest tegurist, üks võimalikest põhjustajatest on põlvekedra kõhre kahjustus. Senistes uuringutes on saadud vastakaid tulemusi põlve endoproteesimise käigus täheldatavate patella kõhre silmaga nähtavate muutuste ja operatsioonijärgse EPV seose kohta. Makroskoopilisele kahjustusele eelnevad muutused rakkude tasandil ja ainult makroskoopiliste kõhremuutuste hindamine ei pruugi anda kõhre seisundist terviklikku pilti. Seepärast kasutati käesolevas töös põlvekedra kõhre seisundi hindamiseks OARSI metoodikat, kus on ühendatud kõhrekahjustuse sügavuse mikroskoopiline analüüs ja muutuste leviku pindala makroskoopiline hindamine. Uuringust selgus, et EPV patsientidel on OARSI skoor suurem ja et suurema OARSI skooriga patsientidel on EPV risk suurem. EPV patsiendi kliiniline uurimine sisaldab ka röntgeniülesvõtete tegemist. Tänapäeval puudub röntgenmetoodika, mis võimaldaks aksiaaltasapinnas valiidselt ja reliaabselt hinnata põlveproteesiga patsientidel patella asendit reie interkondülaarvao suhtes. Töötasime välja uue patellofemoraalse aksiaaltasapinnalise kongruentsuse hindamise röntgenmeetodi – põlvekedra nihkeindeksi (PNI), mille arvutamiseks on põlveproteesiga patsiendil kõik orientiirid alati hästi eristatavad. PNI ei sõltu röntgenoloogilisest suurendusest ega põlveproteesi mõõtudest ning on kasutatav nii digitaalsete kui ka trükitud röntgenipiltide korral.