Sirvi Kuupäev , alustades "2015-04" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 17 17

Universitas Tartuensis : UT : Tartu Ülikooli ajakiri 2015 nr 4
(Tartu : Tartu Ülikool, 2015-04) Merisalu, Merilyn, toimetaja
Experimental nanophotonics: single-photon sources- and nanofiber-related studies
(2015-04-01) Rähn, Mihkel
Töö kuulub kiiresti areneva nanooptika valdkonda, hõlmates valgusallikaid ja -juhte. Väikse-mõõtmelised valgusallikad on rakendatavad nt. difusiooniprotsesside visualiseerimisel, materjali-uuringutes, bioloogias ja meditsiinis. Lainepikkusest väiksema läbimõõduga optilised fiibrid samuti leiavad rakendust eri valdkondades materjaliuuringutest infotehnoloogiani. Töö üheks ülesandeks oli seatud teemandi baasil nanoskoopilise valgusallika valmistamise uudse tehnoloogia väljatöötamine ning sellise allika valguse kasutamine optilise fiibri omaduste uurimiseks. Valgusallikas põhineb defektiga teemandi nanoosakestel. Defekti tekitamisega teemandi nanoosakesse muutub muidu läbipaistev aine fotoaktiivseks. Valgusega ergastamisel hakkab defekt kiirgama (infra-)punast valgust. Väljatöötatud materjalide omadused on samm lähemale teemant-nanomarkerite tööstuslikule tootmisele. Töö teine peamine osa käsitleb optiliste fiibrite läbilaskvust, kui nende ühte otsa on formeeritud kooniliselt kitsenev nano-mõõdus väljundavaga metallikihiga kaetud teravik. Katmata nanofiibri korral hakkab valgus levima väljaspool fiibrit ning on mõjutatav ümbrusest, metallikiht aga võimaldab piirduda fiibrisisese valguse leviga. Üldteada on nanofiibrite väike läbilaskvus. Antud töös leiti, et erinevad valguse sagedused läbivad fiibrit erinevalt ja väljundvalgusel tekib mõõdetav spektraalne modulatsioon. Selgus et, tänu valguse interaktsioonile metallikihiga, nanoteraviku panus modulatsiooni tekkesse on palju suurem ja vastasmärgiline võrreldes sama pika katmata fiibri jupiga.
Ilmavalgust nägi põnev pilvepiibel
(Maaleht, 2015-04-02) Kallis, A.
Katastroof, mis muutis ka meie ilma
(Maaleht, 2015-04-06) Kallis, A.
Engineering students' experiences of entrepreneurship education : a qualitative approach
(2015-04-09) Täks, Marge
Tuleviku insenerid peavad lisaks erialastele teadmistele oskama märgata ärivõimalusi, neid kriitiliselt hinnata ning ellu viia. Inseneril on muu hulgas tarvis teada, kuidas ettevõtteid luua ja neid jätkusuutlikuks muuta, kuidas moodustada meeskondi ja motiveerida töötajaid, kasuks tuleb oskus juhtida investeeringuid. Seega, tuleviku inseneridelt oodatakse nii sügavaid erialaseid teadmisi kui ka loovust, ettevõtlikku hoiakut ja suutlikkust kogutud teadmisi rakendada. Kuigi inseneriõppe pakkujad võtavad õppetöö planeerimisel üha enam arvesse vajadust loomingulisuse ja innovatsiooniprotsesside tundmise järele, ei osata või ei soovita tihtipeale neid teadmisi ettevõtlusõppega lõimida. Taolisi lahknevusi õppekavade ja tööturu ootuste vahel kajastavad samuti paljud Euroopa Liidu (edaspidi EL) raportid, milles tuuakse välja, et just ettevõtlusõpe võimaldab haridust ajakohastada, toetada elukestvat õpet ning arvestada paremini tööturu ootusi. Ettevõtlusõpe õpetabki õppijat märkama enda ümber uusi (äri)võimalusi, lahendama probleeme loovalt, tulema toime ebakindluse ja kiirelt muutuvate või ootamatute asjaoludega. Ettevõtlusõppes õpitakse riske maandama, klientidele väärtust looma, turgude atraktiivsust hindama, oma ideid ellu viima ja palju muud elus vajalikku. Seetõttu aitabki ettevõtlusõppe lõimimine õppekavadesse tööturu ootustega paremini arvestada. Muu hulgas toetab ettevõtlusõpe üldiste oskuste, nagu eneseefektiivsuse ja –regulatsiooni arendamist. Lähtudes ELi aruannetest ja nendega seonduvatest hariduse arendamist toetavatest rahastusvõimalustest, on ELi mitme riigi haridusministeeriumid algatanud programme ettevõtlusõppe edendamiseks ja lõimimiseks õppekavadesse kõikidel haridustasemetel. Paraku ei näe kõik haridusasutused eelmainitud arenguid ilmtingimata hariduse ajakohastamise ja tähenduslikuma õpikogemuse pakkumise võimalusena. Mõistmaks ettevõtlusõppe väärtust hariduse kaasajastamisel, on vaja rohkem informatsiooni ja paremat arusaama sellest, kuidas ettevõtlusõpet õppekavadesse integreerida, millised on ettevõtlusõppe protsessid ja sobivad õppemeetodid. Lähtuvalt eelnevast, oli doktoritöö eesmärgiks uurida inseneriõppe tudengite ettevõtlusõppe kogemusi kolmest vaatenurgast lähtudes: 1) kuidas inseneriõppe tudengid ettevõtlusõpet kogesid, 2) milliseid arusaamu oma õppimise tulemusel väljendasid ning 3) missuguseid emotsioone tudengid õppeprotsessist lähtuvalt kirjeldasid. Uuringu aluseks olnud ettevõtluskursus töötati välja integratiivse pedagoogika mudeli põhjal (edaspidi IPM). IPM toetub sotsiaal-konstruktivistlikule õpikäsitlusele ja võimaldab integreerida peamiselt nelja liiki teadmisi: teoreetilisi/kontseptuaalseid, praktilisi/kogemuslikke, sotsiaal-kultuurilisi ja eneseregulatsiooniga seonduvaid teadmisi. IPMile annab lisandväärtuse asjaolu, et seda saab rakendada lisaks ettevõtlusõppele ka üldiste oskuste arendamiseks paljudes õppekavades, sealhulgas inseneriõppes. Toetudes uuringu tulemustele, saab öelda, et inseneriõppe üliõpilaste õpikogemused ettevõtlusõppest varieerusid. Doktoritöö esimese uuringu tulemusena esitati neli kvalitatiivselt erinevat kategooriat , kus ettevõtlusõpet kogeti kui 1) esimest sammu enesejuhitud õppimise suunas, 2) ettevalmistust tööeluks, 3) esimest sammu ettevõtjaks saamisel ning 4) konteksti, kus saab arendada juhtimisoskusi ja võtta vastutust meeskonna saavutuste eest. Doktoritöö teises uuringus väljendasid inseneriõppe tudengid nelja kvalitatiivselt erinevat õpikontseptsiooni ettevõtlusõppest. Nendes tulemustes käsitleti ettevõtlusõpet inseneriõppes kui 1) allikat ideede rakendamiseks insenerivaldkonnas, 2) allikat uue ja sügavama arusaama tekkimiseks ettevõtlusega seonduvatest teemadest, 3) kindlale tegevusele suunatud personaalset arengut ning 4) eneseteostust meeskonnatöös. Nende kahe uuringu õpikogemuste ja õpikontseptsioonide variatsioonide tulemusena toodi välja õpiprotsessis esinevad pedagoogiliselt olulised aspektid, mis aitavad mõista, kuidas toimus õppimine ning millised meetodid õppeprotsessi planeerimisel ja rakendamisel toetavad nii õppijate enesearengut kui ka sügavamat, tähenduslikumat õppimist. Doktoritöö kolmandas uuringus on välja toodud kolm peamist emotsioonide tekkimise allikat, mis mõjutasid tudengite õppimist kõige enam. Nendeks olid 1) uus õpikeskkond (üleminek traditsiooniliselt õppelt aktiivõppele), 2) ühine ehk koosõppimine ja 3) raskusi valmistavad (keerulised) ülesanded. Need kolm peamist emotsioonide allikat sisaldasid omakorda emotsioonide alam-allikaid. Kõik analüüsi käigus välja toodud emotsioonide allikad esindavad õppimises neid aspekte, mis on pedagoogiliselt olulised. Lisaks õppimises esinenud emotsioonide allikate tuvastamisele avaldusid analüüsi käigus dünaamilised mustrid, mis aitavad mõista, kuidas ettevõtlusõppes õppijate emotsioonid väljenduvad ja aitavad luua paremaid võimalusi õppija toetamiseks õppeprotsessis. Doktoritöö pedagoogiliste järelduste osas on välja toodud kõigi kolme uuringu tulemusel esile kerkinud olulisimad ettevõtlusõppega seonduvad põhimõtted, mis toetavad üliõpilaste tähenduslikumat ja sügavamat õppimist. Näiteks kirjeldatakse, millist mõju avaldab õppijatele üleminek traditsioonilisest õpikeskkonnast sotsiaal-konstruktivistlikule ja mida saab õppejõud teha selleks, et seda üleminekut toetada. Sotsiaal-konstruktivistlikus õpikäsitluses ja ettevõtlusõppes on keskne roll meekonnatööl. Just meeskonnatööga seotud mitmed olulised protsessid väärivad erilist tähelepanu, tagamaks sügavat õppimist. Seetõttu on meeskonnatöös kasulik rakendada sobivaid tehnikaid, mis toetavad õppimist. Õpikeskkond, meeskonnatöö, ajakasutus, keerulised ülesanded ja probleemid koostoimes välise maailmaga on õppimises paljude emotsioonide allikaks ja seda kõike on õpiprotsessis tarvis arvestada. Emotsioonidel on õppimises tähtis roll, mistõttu on õppejõul oluline mõista, kuidas toetada emotsioonide abil sügavamat õppimist nii õpet kavandades, õppe- ja õpiprotsessi kestel kui ka õppijate arengut hinnates. Kokkuvõtteks, doktoritöö tulemused parendavad seniseid õpetamistavasid, tõstes õpetajakoolituses tähelepanu keskpunkti ettevõtlusalaseid teadmisi, mis on pedagoogiliselt olulised ja toetavad õppijat. Rõhutamist väärib, et käesoleva doktoritöö pedagoogilised järeldused ületavad ettevõtlusõppe piire ja on rakendatavad paljudes tõsielulise sisuga (või tõsielu simuleerivates) õpikeskkondades. Ettevõtlusõppe integreerimiseks ja õpetamiseks välja pakutud sotsiaal-konstruktivistlikel põhimõtetel põhinev IPM pakub hea raamistiku ja vahendid üldiste oskuste ning ettevõtliku meelelaadi arendamiseks eri valdkondades mittemajanduse erialadel.
El Nińo tuleb. Aga suvi?
(Eesti Ekspress, 2015-04-09) Kallis, A.
Ohutõrjeõigus politsei- ja korrakaitseõiguses: kooskõla põhiseadusega
(2015-04-14) Jäätma, Janar
Eesti õiguskorras on politsei ja teiste organite läbi viidava riikliku järelevalve menetluse aluseks ohutõrje kontseptsioon. Tegemist on Eesti õigussüsteemis küllaltki uue fenomeniga, kuna korrakaitseseadus jõustus 1. juulil 2014. Ohutõrjeõigus on klassikaline riivehaldus, kuna see annab õiguse piirata isiku põhiõigusi ja vabadusi. Seadus jätab korrakaitseorganitele ulatusliku kaalumisruumi ohu tuvastamisel ja sobilike meetmete valimisel. Riivehalduse meetmete rakendamise eelduseks on määratlemata õigusmõisted (nt oht, avalik kord, avaliku korra eest vastutav isik). Riigikohus on oma arvamustes märkinud, et korrakaitseseadusega üle võetud ohutõrje kontseptsioon ei ole Eesti õigusruumile kõige parem lahendus. Autor seab eesmärgiks vastata küsimusele, kas korrakaitseseaduses sätestatud ohutõrjeõiguse doktriin ja tema üksikud elemendid (nt eraõigusklausel, üldvolitus) on kooskõlas põhiseadusega ning millised piirangud seab põhiseadus ohutõrjeõigusele. Esiteks järeldab autor, et ohutõrjeõiguse põhiseadusliku õigustusena (legitiimse eesmärgina) saab käsitada riigi sisemist rahu ja julgeolekut (tegemist on põhiseadusliku väärtusega) ning riigi kohustust garanteerida isikute põhiõigused. Teiseks järeldab autor, et põhiseadus ei luba erasektorile intensiivseid riivemeetmeid delegeerida; riikliku järelevalve menetlust kohaldada süüteomenetluse eesmärkide saavutamiseks. Lisaks on põhiseaduse kohaselt problemaatiline, kui korrakaitseorganil on õigus sekkuda eraisikute vahelisse vaidlusesse üksnes siis, kui selleks esineb avalik huvi. Samuti tuleks ohukahtluse korral hoiduda ohutõrje meetmete rakendamisest. Kummutamaks üldvolituse põhiseaduspärasuse problemaatilisust, on põhjendatud piirata üldvolituse rakendamise eelduseid sellega, et tegemist oleks olukorraga, kus tõkestatakse kuritegu, väärtegu, põhiseaduskorra rasket rikkumist või kõrvaldatakse see tagajärg või tõrjutakse ohtu isiku elule, tervisele, isiku vabadusele või asja kahjustamisele.
Otolith sclerochronological studies on migrations, spawning habitat preferences and age of freshwater fishes inhabiting the Baltic Sea
(2015-04-15) Rohtla, Mehis
Otoliidid ehk kuulmekivikesed on luukalade sisekõrvas paiknevad kaltsiumkarbonaadist struktuurid. Otoliidid kasvavad analoogselt puude kasvuringidele ja seetõttu saab nende abil määrata kala vanust ja kasvukiirust. Peale selle talletavad otoliidid ümbritsevast veelisest keskkonnast keemilisi elemente, mida saab kasutada kalade rännete ja päritolu uurimiseks. Käesoleva töö eesmärkideks oli uurida Läänemeres elavate mageveekalade rändeid, kudepaiga eelistusi ja vanuselist struktuuri, kasutades selleks otoliitidest saadud informatsiooni. Uurimisalused liigid (haug, luts, säinas) on olulised tööndus- ja/või harrastuspüügi objektid, kes üldjuhul koevad magevees. Läänemere madal soolsus võimaldab aga mitmetel mageveeliikidel elada ja ka sigida riimvees. Väinamere haugi, lutsu ja säina puhul oli mageveesigimine suuresti valdav. Varasemad uurijad on väitnud, et Väinameres esineb arvukalt haugi ja säina koelmuid. Käesoleva töö tulemused neid väiteid aga ei kinnitanud. Tõenäoliselt on Väinamere kudealade kvaliteet haugi ja säina jaoks halvenenud. Säina puhul leidsime ka, et Käina ja Saunja lahes on jõgedes kudemise osakaal praktiliselt olematu – enamus kalu koeb magestunud merelahtedesse ning jõgedesse teadmata põhjusel ei tungi. Matsalu lahes seevastu oli valdav enamus säinaid sündinud jõgedes. Uuritud liikide Väinameres elavate asurkondade säilitamiseks ja/või suurendamiseks tuleks kaitsta ja/või taastada olulisemaid kudemiseks sobilike mageveekogusid. Väinamere haugi, lutsu ja säina ränded mage- ja riimvee vahel olid mitmekülgsed ning ühte, liigile omast, rändemustrit välja tuua ei saa. Otoliitide keemilised rändeprofiilid näitasid, et uuritud liigid kasutavad erisuguseid elukäigu strateegiaid – näide elukäigu plastilisusest, mis võimaldab liigil hakkama saada muutuvate keskkonnatingimuste puhul. Saadud teadmisi saab rakendada kalavarude paremaks majandamiseks ja looduskaitseliste tegevuste läbiviimiseks. Lutsu kasvukiirused Matsalu ja Saunja lahes olid nooremates vanusegruppides suurimad, mis Läänemeres või selle valgalal eales registreeritud. Kalandusliku ja ökoloogilise kasu suurendamiseks võiks lutsule meres ja sinna suubuvate jõgede alamjooksudel kehtestada sama alammõõdu, mis Peipsis ja Võrtsjärves (täispikkus 40 cm). Säina vanuseline koosseis varieerus oluliselt Käina, Matsalu ja Saunja lahe kudekarjade vahel. Käina lahes olid valdavad noored, keskmiselt 5–7 aasta vanused isendid. Seevastu Matsalu ja Saunja lahes olid valdavad vanad, keskmiselt 11–16 aastased isendid. Töö tulemused näitasid, et Matsalu ja Saunja lahes esinevad suured probleemid säina täiendi tekkel.
Co-operation with scientists – road to RDM services in the University of Tartu Library
(2015-04-15) Lembinen, Liisi
Oral health among elementary school children and the effects of polyol candies on the prevention of dental caries
(2015-04-16) Runnel, Riina
Hambakaaries on ülemaailmse levikuga haigus. Eestis on kaariese näitajad eriti laste hulgas siiani kõrged. Kaaries, mis on dünaamiline, pikaajaliselt kulgev protsess, vajab pikaajalisi ennetusmeetodeid. Üks võimalus hambakaariese riski vähendada on asendada kariogeensed süsivesikud vähem kariogeensete suhkuralkoholide ehk polüoolidega. Paljud eelnevad uuringud on näidanud ksülitooli tarvitamise edukust kaariese ennetamisel, kuid mitmete teiste polüoolide puhul ei ole nende ennetav efekt kinnitust saanud. Kliinilise uuringu eesmärgiks oli määrata kaariese levimus algklasside õpilastel ning võrrelda erinevate polüoolide (ksülitool, erütritool ja sorbitool kui positiivne kontroll) pikaajalise tarbimise mõju ja efektiivsust vahelduvas hammaskonnas. Uuring oli topeltpime, juhuvalimiga, kontrollitud, ettevaatav, kolmeaastalise sekkumisega (polüoolide tarvitamine) kliiniline uuring mis sisaldas uuritavate iga-aastast suuõõne kliinilist läbivaatust Tartu Ülikooli Stomatoloogia Kliinikus. Me leidsime, et nii kaariese esinemissagedus kui ka kaariese indeksid olid Kagu-Eesti algklasside õpilastel kõrged, mis sobitub eelnevate uuringutega ning need tõusid kiiresti, olles teise klassi õpilaste hulgas statistiliselt olulisemalt kõrgemad võrrelduna esimese klassi õpilastega – seega vajab antud eagrupp tõhusaid preventiivseid meetmeid. Alumised teised piimamolaarid ja esimesed jäävmolaarid olid kõige enam kahjustunud hambad vahelduvas hammaskonnas. Kaaries algab enamasti fissuuridest kohe hamba suhu lõikumise järgselt, mis oleks ennetatav silandi kasutamisega, kuid läbivaadatud lastel oli silantide hulk väga madal. Kuna eelnevad uuringud on kinnitanud ksülitooli kaariest vähendavat efekti, on antud uuringu puhul ksülitooli tagasihoidlikku mõju raske seletada. Üks võimalik selgitus võib olla vähene tarvitamiskordade arv, mis oli kolm korda koolipäeva jooksul üldiselt soovitatava 4-5 päevale jaotatud tarvitamiskorra asemel. Kaariese areng oli erütritooli grupis aeglasem kui sorbitooli ja ksülitooli gruppides ning avaldus pärast 2 aastast erütritooli pastillide tarvitamist. Erütritool vähendas võrreldes sorbitooli ja ksülitooli pastillidega ühtlasi hambakatu hulka, hapete taset hambakatus ja Streptococcus mutans´i taset. Kokkuvõtvalt võime öelda et erütritool kui hästi talutav magusaine omab hambakatu hulga ja omaduste mõjutamise kaudu kõrget potentsiaali kaariese vähendamisel. Uuringu tulemuste põhjal võib erütritooli pastille soovitada asendamaks suhkruid maiustustes, et ennetada hambakaariest lastel.
The transmedial aspect of cultural autocommunication
(2015-04-20) Ojamaa, Maarja
Väitekirja keskmes on nähtus, mida seostatakse eelkõige kaasaegse meediakultuuri innovaatiliste võtetega, kuid mis avatakse põhiolemuselt väga vana kultuurimehhanismina. Selleks nähtuseks on transmeedia, mida teinekord nimetatakse ka ristmeediaks. Transmeediast räägitakse olukorras, kus üks tekst (lugu) eksisteerib korraga kahes või enamas meediakanalis. Üheks hiljutiseks kohalikuks näiteks on “Nullpunkti” (2014) maailm, mis laotub laiali noorteromaanis, filmis, teleseriaalis, mobiilirakenduses jm. Ühelt poolt näib sellise pihustamise põhieesmärgiks olevat keskse loo mõjusam turundus, kuid samas on tajutav ka transmeedia poeetiline potentsiaal ja võime pakkuda lugejale või vaatajale hõlmavamat fiktsionaalse maailma kogemust. Taoliste projektide sihtgrupiks on seni veel pigem noored, kelle jaoks erinevate platvormide vahel navigeerimine on omamoodi iseenesest mõistetav kirjaoskus - paralleelselt vaadatakse televiisorit, täiendatakse kogemust veebis leiduva infoga, jagatakse seda sotsiaalmeediaplatvormidel jne. Samuti on selle põlvkonna lemmiklugude kangelased jõudnud järgemööda raamatutest ekraanidele, lavadele, mänguasjariiulitele, ehk piltide ja helide keelde, erinevatele meeltele kogetavaks. See kõik tundub esmapilgul üksnes 21. sajandi meelelahutuskogemusena, kuid tegelikult teevad kaasaegsed kommunikatsioonitehnoloogia võimalused lihtsalt nähtavamaks ja seega ka paremini analüüsitavaks mehhanismid, mis on omased kultuurile üldiselt. Näiteks on pea universaalne praktika korrata mälestust kogukonnale olulisest (ajaloo)sündmusest erinevates keeltes, kandes selle üle suulisest pärimusest kasvõi koopajoonistele, kindamustritesse, arhitektuursetesse vormidesse, dokumentaalfilmidesse jne. Kultuurimällu jääb see sündmus aga sulamina kõigist neist versioonidest. Seejuures ei ole taoline sulam korrastatud mitte allikate objektiivse täpsuse alusel, vaid vastavalt kehtivale kultuurikeelte hierarhiale. Ülekanded kultuurikeelte vahel ei seisne aga ainuüksi ühe tähenduse kordamises ja mällu talletamises, vaid on ka uute tähenduste ja funktsioonide loomise võtmemehhanismiks.
Application of sol-gel technology for production of ceramic nanocomposites and functional coatings
(2015-04-20) Umalas, Madis
Kosmose-, lennuki- ja energiatehnoloogia tormiline areng on tekitanud vajaduse uudsete nano-komposiitmaterjalide ning funktsionaalsete pinnakatete järele, mida kasutatakse kaasaegsete seadmete ja konstruktsioonide väljatöötamisel. Materjalid peavad vastu pidama ekstreemsetele oludele kaotamata seejuures oma funktsionaalsust. Selleks otstarbeks sobivad metallkarbiidide ja -oksiidide komposiidid ning pinnakatted, millel on äärmuslik kulumiskindlus ning mis kannatavad kõrgeid töötemperatuure, samas vastu pidades temperatuurikõikumistele. Sarnased nõuded materjalidele on järjest enam ka meie igapäevaellu jõudnud. Käesoleva töö eesmärgiks oli kõvade keraamiliste nano-komposiitmaterjalide ja funktsionaalsete katete väljatöötamine lähtudes sool-geel tehnoloogiast. Eesmärgi saavutamiseks läheneti probleemile mitmest aspektist: töö hõlmas sool-geel tehnoloogia kasutamist, materjalide töötlust ja katsetamist kõrgetel temperatuuridel, tulemi täppis-karakteriseerimist ja nano-osiste mehaaniliste omaduste selgitamist. Sool-geel meetodi kasutamise üheks peamiseks eeliseks alternatiivide ees on, et lähteained segatakse kokku vedelas faasis ehk molekulaarsel tasandil, mille tulemusena saadakse ühtlaselt jaotunud komposiitmaterjalid. Töös näidati, et väljatöötatud meetodiga valmistatud lähteainete kasutamisel on võimalik oluliselt vähendada karbiidsete komposiitmaterjalide karbotermilise taandamise temperatuuri. Erilist tähelepanu pöörati titaan-tsirkooniumkarbiidi segu (TiC-ZrC), titaankarbiidi/ süsiniknanotorude komposiidi (TiC/MWCNT) ja titaanoksiidiga kaetud hõbeda nanotraatide (TiO2/AgNW) sünteesile ning karakteriseerimisele. Ühedimensionaalsete nanoosakeste täpsemaks tundmaõppimiseks konstrueeriti kõrglahutusega elektronmikroskoobi sisse spetsiaalne seade osakeste mehaaniliste omaduste väljaselgitamiseks. Nanostruktuuride mehaaniliste omaduste määramine aitab mõista seoseid nende suuruse, geomeetria ja koostise vahel. Saadud teave aitab komposiitmaterjalidesse funktsionaalseks täitematerjaliks või tugevdavaks armatuuriks sobivaid nanostruktuure valida. Töös selgitati välja näiteks, kas üksikuid alumiiniumoksiid(Al2O3)fiibreid ja hõbeda nanotraate on võimalik painutada elastselt miljon tsüklit.
The world fauna of the genus Lathrolestes (Hymenoptera, Ichneumonidae)
(2015-04-23) Reshchikov, Alexey
Putukad moodustavad arvatavasti suurima osa seni kirjeldamata elustikust. Üks liigirikkamaid putukarühmi on kiletiivaliste hulka kuuluvad parasiitse eluviisiga käguvamplased. Oma eluviisi tõttu on käguvamplastel maismaaökosüsteemides oluline roll, eeskätt peremeesliikide (enamasti putukad), sh kahjurputukate arvukuse reguleerijatena. Erinevatel hinnangutel võiks maailmas olla 60000 kuni 100000 liiki käguvamplasi, neist seni on kirjeldatud aga vaid veidi üle 24000. Kesiselt on uuritud ka käesoleva doktoritöö keskmes olev perekond Lathrolestes. Doktoritöö esmaseks eesmärgiks oligi seetõttu perekonna liigilise koosseisu kirjeldamine. Selleks töötati läbi olemasolev materjal enamikus suuremates käguvamplaste kollektsioonides üle maailma, lisamaterjali koguti mahukatel välitöödel. Kokku kirjeldati doktoritöö käigus 40 teadusele uut liiki, mis tõstis perekonna maailmas teadaolevate liikide koguarvu 103-ni. Uute liikide kirjeldamise tulemusena suurenes perekonna liikide arv seega ligi 40% võrra. Varem kirjeldamata liikide suur osakaal on taaskord kinnituseks arusaamale, et seni kirjel¬datud liigid moodustavad putukate kogu liigirikkusest vaid “jäämäe nähtava osa”. Samuti viidi läbi varem kirjeldatud liikide revisjon ning korrastati perekonna taksonoomiat, erinevatele maailma piirkondadele koostati liikide määramistabelid. Senised ja uued teadmised perekonna Lathrolestes biogeograafiast lubavad oletada, et perekond on kõige liigirikkamalt esindatud parasvöötmes. Seega on perekonna liigilise mitmekesisuse laiuskraadiline jaotumus kooskõlas klassikalise arusaamaga käguvamplaste biogeograafilistest mustritest, mille kohaselt nende liigirikkus on kõrgeim parasvöötmes ning kahaneb troopika suunas. Töös pöörati tähelepanu ka peremehekasutuse evolutsioonilistele mustritele ning sellega seotud morfoloogilistele kohastumustele. Doktoritöö näitas, et perekonna erinevad liigid kasutavad peremeesorganismidena väga erineva ökoloogiaga liike, mis peegeldub muneti ehituse suures varieeruvuses perekonna piires.
The effects of microenvironment on skin cells
(2015-04-23) Reemann, Paula
Peamised rakud inimese nahakoes on keratinotsüüdid, melanotsüüdid ja fibroblastid. Kõigil kolmel rakutüübil on oma spetsiifiline ülesanne nahakoes: tihedalt mitmekihilise struktuurina paiknevad keratinotsüüdid tagavad organismile esmase kaitse väliste keskkonnamõjude, sealhulgas patogeenide eest; pigmendisünteesi eest vastutavad melanotsüüdid; ning fibroblastid, mis on peamised rakuväliste valkude tootjateks. Kuid ülesandeid, mida naharakud peavad täitma, on kordades rohkem ning paljud neist pole veel teada või vajavad täiendavaid uuringuid. Selleks, et rakud oma spetsiifilisi funktsioone täita saaksid, on vajalik koele omase võrkja tugisüsteemi – rakuvälise maatriksi olemasolu. Väga oluline on rakkude õige funktsioneerimine tagada tehiskude arendamisel. Vajadus nahakoe siirdamiste järele on maailmas üha suurenemas. Biotehnoloogilisel teel saadud nahakoest soovitakse leida abi nii suurte põletuste, krooniliste haavandite kui ka kaasasündinud ja omandatud nahadefektide ravis. Käesoleva uurimistöö laiemaks eesmärgiks oli töötada välja nahale iseloomulike keemiliste ja füüsikaliste omadustega struktuurne materjal, mis võimalikult hästi imiteeriks füsioloogilist rakuvälist maatriksit. Selleks, et eelnevalt teada saada rakkude võimalikud ülesanded, tegime kindlaks rakkudes ekspresseeruvad geenid kogu transkriptoomi tasemel. Arendasime välja biosobivad materjalid ning hindasime neil kasvatatud naharakkude bioloogilisi omadusi – elulemust, paljunemist, morfoloogiat. Kokkuvõtteks, rakuvälise keskkonna omadused mõjutavad oluliselt rakkude kasvu, paljunemist ning morfoloogiat. Selleks, et saavutada füsioloogilisele nahale võimalikult sarnaselt funktsioneeriv nahaanaloog on lisaks keemilistele omadustele ülioluline saavutada ka koele iseloomulik struktuursus ja mehaanilised omadused.
«Доктор Живаго» как исторический роман
(2015-04-28) Polivanov, Konstantin
Romaan „Doktor Živago“ avaldati esmakordselt 1957. aastal ja see kutsus esile vaidlused, mis pole vaibunud tänaseni. Romaan on olnud ka suure hulga teadustööde objektiks (C. Barnes, S. Witt, P.-A. Bodin, B. Gasparov, P. A. Jensen, A. Lavrov, M. Aucouturier, O. Raevskaya-Hughes, I. Smirnov, L. Fleišman, J. Štšeglov, A. Han jpt.). Ühelt poolt on kriitiliste märkuste allikaks küsimused Boris Pasternaki suhtumisest romaanis kirjeldatud sündmustesse, inimestesse ja olukordadesse, lähtuvalt tema religioossest historiosoofiast. Teisalt on diskussioonide keskpunktis romaani poeetika eripärad, eelkõige selle žanriline määratlus, romaani aja organiseerimise seaduspärad ja kesksete tegelaste prototüüpide probleem. Väitekirjas jõutakse järeldusele, et žanri (mida väitekirjas määratletakse kui uut tüüpi ajaloolist romaani) valik oli Pasternaki jaoks põhimõtteline ja see määras ära kogu romaani poeetika. Pasternak jätkab Walter Scotti traditsiooni, millest olid loobunud teised XX saj vene ajalugu kirjeldavad nõukogude kirjanikud. Alustades tööd romaani kallal, rõhutas Pasternak korduvalt, et soovib jäädvustada vene ajaloo kulgemise 20. sajandi esimesel poolel –„neljakümneviieaastaku“, nagu ta nimetas seda perioodi oma kirjades. Väitekirjas on näidatud kaasaja sündmuste loomingulise jäädvustamise viiside otsingud ja see, kuidas lõplik valik langes Walter Scotti traditsioonis ajaloolise romaani kasuks. Samuti on teoses jälgitavad Ch. Dickensi „Kahe linna loo“, Puškini „Kapteni tütre“ ja „Dubrovski“ ning Lev Tolstoi „Sõja ja rahu“ peegeldused ning terav poleemika autori kaasaegse nõukogude proosa ajalooliste katsetuste ja ideologiseeritud nõukogude historiograafiaga. Eraldi vaadeldakse väitekirjas, milliseid sündmusi, asjaolusid ja nimesid pidas Pasternak vajalikuks oma narratiivis välja tuua, pakkudes nii välja oma versiooni kirjeldatud aastakümnete sündmuste hierarhiast. Väitekirjas demonstreeritakse, kuidas „Doktor Živagos“ on ajalugu esitatud samaaegselt kui jõud, mis organiseerib inimeste tegevust ja vormib nende karaktereid, kui maailmavaade, kui sündmuste jada, mida tegelased mõtestavad ja hindavad, ning, lõpuks, kui inimolemuse vääramatu seaduspära, mida taastatakse loominguliste pingutustega, Juri Živago luuletustega. Živago luule aluseks on tema onu, filosoof Vedenjapini kujutelmad, mis määratlevad ajalugu kui kristliku ilmavaate osa. Nende tegelaste keskne koht romaanis määrab ära Pasternaki prototüüpide tehnika iseloomu, mis koondab tegelastes mitmete kaasaegsete vaateid, iseloomuomadusi ja saatusi (A. Belõi, A. Blok, D. Samarin, autor ise jt). Töö autor pakub välja seletuse paljudele anakronismidele, mis on ajaloost „välja kukkunud“ revolutsioonijärgse aja (1917–1943) seaduste edasiandmise vahendiks. Samuti näidatakse, kuidas romaani lõpetavas „Epiloogis“ ja „Juri Živago luuletustes“ taastatakse ajalooline aeg. Väitekirji on interdistsiplinaarne uurimus, milles kasutatakse kirjandusajaloolisi ja intertekstuaalse analüüsi meetodeid, selgitatakse välja mitmed Pasternaki romaani dokumentaalsed ning „vahepealsete“ žanrite (mälestused, päevikud jm) hulka kuuluvad allikad. Pasternaki teksti vaadeldakse Venemaa 20. sajandi esimese poole sotsiaalsete, kultuuriliste ja ajalooliste nähtuste kontekstis.
Estimating methods and variability of atmospheric humidity over the Baltic Region and the Arctic
(2015-04-29) Keernik, Hannes
Kuna veeauru ruumiline jaotumine mõjutab otseselt sademete ja pilvede teket, keemilisi reaktsioone ning kiirguslevi atmosfääris, on see oluline nii hetkeilma kui kliima kujundaja. Veeauru, kui kõige olulisema kasvuhoonegaasi mõõtmisel on endiselt suurimaks probleemiks selle ajalise ja ruumilise muutlikkuse kirjeldamine. Kuigi õhusamba niiskussisalduse (precipitable water, PW) määramisviise on mitmeid, pole neist veel ühtki seatud etalonmeetodi staatusesse. See tekitab jätkuva vajaduse viia läbi võrdluskatseid. Antud doktoritöö eesmärkideks oli uurida atmosfääriniiskuse pikaajalisi trende erinevatel kõrgusnivoodel Soome ja Eesti kohal alates 1980. aastatest, selgitada suvist PW ööpäevast käiku Läänemere piirkonnas, hinnata Eestis kasutusel olevate PW määramismeetodite täpsust ja valideerida viit levinuimat globaalset järelanalüüsi atmosfääriniiskuse määramisel Arktikas. Doktoritöö tulemusena selgub, et Soome ja Eesti kohal on viimastel aastakümnetel kuni 7 km ulatuses aset leidnud soojenemine, maapinnalähedases 2 km kihis on täheldatav ka niiskussisalduse kasv. Läänemere piirkonnas saavutab PW mere ja suuremate järvede kohal maksimumi öösel ja miinimumi hilisõhtul. Võrreldes käiguga suuremate veekogude kohal, on ööpäevane käik maismaa kohal ümberpööratud – maksimum saabub hilisõhtul ja miinimum varahommikul. Õhusamba niiskussisalduse määramisel on Eestis kasutusel olevatest hindamisviisidest parim alternatiiv raadiosondile, kui ajaloolisele referentsmeetodile, GPS-meetod.
Milline see põrgu kliima siis on?
(Maaleht, 2015-04-30) Kallis, A.