Sirvi Kuupäev , alustades "2015-10-12" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 3 3

Future time reference devices in Livonian in a Finnic context
(2015-10-12) Norvik, Miina
Siinne doktoritöö käsitleb tuleviku väljendamist eesti keelele lähedases sugulaskeeles liivi keeles. Põhjusel, et läänemeresoome keeltele on omane tuleviku väljendamine verbi olevikuvormi abil (nt liivi ma tī’eb ’ma teen’ võib tähistada ka tulevikulist tegevust), keskendutakse töös verbidele, mis on vähemalt osaliselt spetsialiseerunud tuleviku väljendusvahenditeks. Liivi keeles on põhitähelepanu all verb līdõ, mida on seostatud tuleviku väljendamise ning modaalsete tähendustega (kahtlus ja kohustus), kuid mille täpsemat tarvitust on varem vähe uuritud. Kuna nimetatud verbil on vasteid kõigis läänemeresoome keeltes (nt karjala lie(nöy), vadja leevvä, soome lienee ja lie), vaadeldakse liivi līdõ kasutust ka laiemal läänemeresoomelisel taustal. Kuigi doktoritöös analüüsitakse teisigi verbe, millel võib teatud kontekstis algne tähendus tagaplaanile jääda ning esiplaanile tõusta hoopis tulevikuline tõlgendus, on liivi keeles tuleviku väljendamine seostatav ennekõike siiski verbiga līdõ. Töös näidatakse, et līdõ on kohustuslik (i) koopulalauses, nt se līb sūr ’see on (tulevikus) suur’, ja (ii) täistuleviku tarindis, st ühendis mineviku kesksõnaga, nt līb tī’end ’on (tulevikus) teinud’. Sõltuvalt kontekstist on võimalik ka episteemiline tõlgendus, st kahtluse väljendamine olevikulise olukorra kohta (vastavalt ’see vist on suur’ ja ’vist on teinud’). Episteemilist tähendust võib tuleviku väljendusvahendite puhul keeltes sageli märgata (sh nt inglise will, saksa werden, vene bud- korral). Liivi keeles ega teistes läänemeresoome keeltes ei leidu siiski täieõiguslikku tuleviku abiverbi ehk verbi, mis esineks infinitiivitarindis ning oleks obligatoorne tulevikutõlgenduse korral (nt *ma līb tūlda/tu’lmõ asemel öeldakse ma tulāb ’ma tulen’, vrd inglise I will come). Kuna ennekõike just koopulalausete puhul võis märgata (tulevikus) ’olemise’ ning ’olema saamise’ põimumist, leiavad töös eraldi käsitlust ka muutust märkivad verbid. Liivi keeles eristuvad põhiliste muutust märkivate verbidena īedõ ’jääda’ ja sǭdõ ’saada’. Erinevalt ülejäänud läänemeresoome keelealast osutub üldiseks ning rahvakeelseimaks īedõ, mis väljendab nii ’jäämist’ kui ka ’saamist’.
Essays on gender wage inequality in the Estonian labour market
(2015-10-12) Anspal, Sten
Sooline palgalõhe on Eestis kõrge. Mitmetes varasemates uuringutes on hinnatud, kui suur osa keskmiste palkade soolistest erinevustest on tingitud soolistest erinevustest tunnustes nagu haridus, ameti- ja tegevusala jm. On aga leitud, et suurem osa soolisest palgaerinevusest ei ole Eestis selliste erinevusega selgitatav. Uurimistöö eesmärk oli hinnata, mil määral varemkasutatutest erinevate hindamismeetodite ja andmete kasutamine aitab paremini selgitada soolise palgalõhe kujunemist Eestis. Doktoriväitekiri koosnes kolmest uurimusest: Esimeses vaadeldi küsimust, mil määral on soolise palgalõhe suur mitteselgitatav komponent tingitud liiga vähedetailsetest andmetest. Näiteks kui tippspetsialistide kategoorias grupeeritakse kokku raamatukoguhoidjad ja neurokirurgid, tekib küsimus, kas analüüsis võrreldi võrreldavate töötajate palku. Leiti, et kuigi detailsemate ameti- ja tegevusala andmete kasutamine võimaldas mitteselgitatavat palgalõhet vähendada, jäi see ikkagi üpris kõrgeks (16,5%). Teises uuringus käsitleti palgalõhe hindamismetoodikate tehnilisemat poolt. Leiti, et teatud meetodi puhul (täppissobitamise põhine dekompositsioon) võib sisuliselt meelevaldne võrdlusgrupi valik (ehk see, kas hinnatakse meeste palgaeelist või naiste palgapuudujääki) viia vastupidistele järeldustele. Pakuti välja meetodi edasiarendus, mis eristaks eraldi komponentidena meeste palgaeelist ja naiste palgapuudujääki keskmise palga suhtes. Kolmandas uuringus testiti, kas palkade allapoole jäikus erineb sooti. Kasutades Maksuameti andmeid aastatest 2002-2008 leiti, et naised aktsepteerivad palgalangetust suurema tõenäosusega kui mehed. Üks võimalik selgitus on, et see tulemus peegeldab erinevusi riskikartlikkuses: mehed võivad keelduda palgalangetamisest, aktsepteerides pigem kõrgemat koondamisriski. See tõlgendus on siiski seni veel vaid hüpotees, mis vajab täiendavat testimist tulevastes uuringutes.
Livonian word prosody
(2015-10-12) Tuisk, Tuuli
Liivi sõnaprosoodia on maailma keelte hulgas tähelepanuväärsel kohal, kuna ilmnevad sarnased jooned nii teiste soome-ugri keeltega kui ka balti ja skandinaavia keeltega. Liivi astmevaheldust iseloomustab nõrga- ja tugevaastmeliste rõhusilpide vaheldumine rõhtutute silpidega kahesilbilises kõnetaktis. Eriliseks teeb liivi keele pikkades rõhusilpides vastanduvad tõusev püsitoon ja tõusev-langev katketoon. Väitekiri keskendub kolmele peamisele aspektile: liivi kahesilbiliste nõrga- ja tugevaastmelise struktuuriga sõnade silpide kestuste, kestussuhete ja põhitooni omavahelisele seosele kõnetaktis, liivi pikematele sõnastruktuuridele ja liivi katketooni akustilistele tunnustele. Akustiline analüüs näitas, et kahesilbilistes nõrga- ja tugevaastmelise struktuuriga sõnades ilmneb rõhutu silbi kestuse erinevus ja sellest tulenevalt rõhulise ja rõhutu silbi kestussuhete erinevus. Põhitooni analüüs näitas, et püsitooniga nõrgaastmeliste sõnade põhitoon on küll tõusev, kuid tugevaastmeliste sõnade puhul põhitooni kontuur varieerub. Põhitooni tipp nendes sõnades võib olla nii pearõhulise esisilbi alguses kui ka lõpus. Liivi pikemates sõnades on silpide suhted kaasrõhulises kõnetaktis enamasti sarnased rõhulise ja rõhuta silbi suhtega pearõhulises taktis. Uurimistulemused kinnitavad, et kõige iseloomulikum katketooni akustiline tunnus nii loetud kui ka spontaanses kõnes on põhitooni tipu asukoht pearõhulise silbi alguses. Põhitooni varajane langus rõhulises silbis tingib ka selle, et põhitoon rõhutus silbis on katketooniga sõnades madalam. Pikad helilised silbituumad katketooniga sõnades võivad häälduda larüngalisatsiooniga, mis esineb järjekindlamalt loetud kõnes kui spontaanses kõnes. Intensiivsuse puhul on kõige iseloomulikum selle ebaregulaarne kontuur pearõhulises silbis. Väitekirja uurimistulemused kinnitavad ka, et katketooni kirjeldamisel tuleks kindlasti rohkem tähelepanu pöörata sõna rõhutule silbile, kuna katketooni akustilised tunnused peegelduvad ka seal.