Sirvi Kuupäev , alustades "2016-04" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 9 9

Universitas Tartuensis : UT : Tartu Ülikooli ajakiri 2016 nr 4
(Tartu : Tartu Ülikool, 2016-04) Merisalu, Merilyn, toimetaja
Novel Means to Target Human Papillomavirus Infection
(2016-04-05) Toots, Mart; Ustav, Mart, juhendaja; Ustav, Ene, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond.
Peaaegu kõik inimesed nakatuvad oma eluaja jooksul Inimese papilloomiviirusega (HPV), mille erinevaid tüüpe on tänaseks kirjeldatud rohkem kui 200. Suur osa HPV nakkusi möödub kas asümptomaatiliselt või tekivad selle käigus healoomulised vohandid (soolatüükad), mis on küll ebameeldivad, aga mitte eluohtlikud ning üldiselt immuunsüsteemi abil „kaovad“. Soolatüügaste ravimiseks on eestlastel juba ammusest ajast efektiivsed viisid välja töötatud: tuleb neid lihtsalt hõõruda vastu midagi, mida valgustab täiskuu. Siiski võib püsiv HPV nakkus viia aga mitmesuguste pahaloomuliste kasvajate tekkeni; kõige levinumaks on emakakaelavähk, mille tagajärjel hukkub igal aastal sadu tuhandeid naisi. Enamike kõige ohtlikumate HPV tüüpide nakkusi on võimalik ennetada vaktsineerimisega, kuid efektiivne ravi käimasoleva infektsiooni tõkestamiseks puudub. Tänapäeval identifitseeritakse uusi ravimeid läbi keemiliste ainete raamatukogude, mis sisaldavad tuhandeid ühendeid, sõeluuringute. Klassikalised HPV replikatsiooni mõõtmise meetodid selliseid uuringuid teha ei võimalda. Antud töö käigus loodi mudelsüsteem, mis võimaldab hinnata tuhandete keemiliste ühendite mõju HPV replikatsioonile, kasutades lihtsalt mõõdetavaid reportergeene Renilla ja Firefly lutsiferaas. Seda süsteemi kasutades identifitseeriti viis keemilist ühendid, mis tõkestavad spetsiifiliselt vähki tekitavate HPV-de replikatsiooni. Nende ühendite analüüsi tulemusena kirjeldati ka uudsed märklaudvalgud, mis on hõlmatud HPV replikatsioonikompleksi ning mille inhibeerimiseks disainitud ravimid võimaldavad tõkestada viiruse infektsiooni.
Kliimapagulased meil veel puuduvad!
(Maaleht, 2016-04-07) Kallis, A.
Conservation of Wood-Inhabiting Biodiversity – Semi-Natural Forests as an Opportunity
(2016-04-11) Kraut, Ann; Lõhmus, Asko, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond.
Kõdupuit on metsa oluline osa, mis on elupaigaks umbes veerandile kõigist metsaliikidest. Intensiivne metsa majandamine vähendab kõdupuidu mahtu kuni kümme korda ja seega ohustab vähemalt poolte kõdupuitu asustavate liikide püsimist. Poollooduslik metsandus, mis põhineb looduslikul uuendusel ja metsa mitmekülgsel väärtustamisel, võiks kõdupuiduelustikule soodsam olla. Käesolev doktoritöö kirjeldab poollooduslikul majandamisel loodud metsaelupaikade kvaliteeti. Selgus, et põlismetsade struktuur on väga erinev nii erinevate metsatüüpide vahel kui ka nende sees, ning et kõdupuidu kogused on Eesti metsades suuremad kui lõuna- ja põhjapoolsetes riikides. Elustiku-uuringud näitasid, et vanade männi- ja kuuse-segametsade mardikakooslused olid erinevad, linnukoosluste seas eristus aga põline lodumets. Eesti riigimetsa majandamine vastavalt FSC-serdile säilitab tänu looduslikule uuendusele ja mõõdukale harvendamisele osa elustikule olulist puistustruktuuri. Siiski väheneb mitmete struktuurielementide hulk tunduvalt, seda eriti väga suurte elus ja surnud puude, laialehiste puude ja kaua kõdunenud lamapuidu osas. Mardikate ja lindude liigirikkus ja kooslused neis metsades moodustasid ainult osa põlismetsades leitust. Ka Eesti raiesmike lamapuiduvaru ületab tunduvalt Põhjamaade intensiivmetsanduses kirjeldatu. Kuigi tänu loodusliku uuenduse kasutamisele säilis suuri lamapuid, kõdunesid need kiiremini ning enamik tüügaspuid hävines juba raie käigus. Raiesmikele jäetud säilikpuudest saab surres väärtuslik jäme kõdupuit. Väikestelt raiesmike mardikakoosluste liigirikkust umbes poole kõdupuidu eemaldamine biokütteks ei mõjutanud. Üldiselt kõrged kõdupuidumahud võivad seletada ka seda, miks ei leitud üksikute puidumardikaliikide jaoks vähimat liigi säilimiseks vajalikku puidukogust.
Ilm raiutakse aastaraamatusse
(Maaleht, 2016-04-14) Kallis, A.
Molecular Profiling of Endometriotic Lesions and Endometria of Endometriosis Patients
(2016-04-15) Saare, Merli; Salumets, Andres, juhendaja; Peters, Maire, juhendaja; Karro, Helle, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond.
Endometrioos on tõsine günekoloogiline haigus, mida iseloomustab emaka limaskesta ehk endomeetriumi koe kasvamine kolletena väljaspool emakaõõnt. Vaatamata intensiivsetele uuringutele on siiani ebaselge, miks endometrioosikolded moodustavad ja millised on need molekulaarsed muutused, mis haiguse kujunemisele kaasa aitavad. Endometrioosi tekkemehhanismide väljaselgitamist on oluliselt hõlbustanud mikrokiibi- ja sekveneerimistehnoloogiate kiire areng, mis võimaldavad ülevaatlikult kirjeldada molekulaarseid muutuseid endometrioosikolletes ja endomeetriumis. Varasemad suure läbilaskevõimega tehnoloogiatel põhinevad endometrioosi uuringud on paraku jõudnud vastukäivate tulemusteni, mis viitab suure tõenäosusega erinevustele katsete disainis ja seetõttu on väga oluline juba uuringut planeerides pöörata tähelepanu võimalikele kitsaskohtadele. Antud töö eesmärgiks oli leida endometrioosi kujunemist mõjutavaid geneetilisi, epigeneetilisi ja mikroRNAde tasemete muutuseid nii endometrioosikolletes kui ka endomeetriumis, kasutades selleks hoolikalt valitud katseskeemi ja mikrokiipidel ning süvasekveneerimisel põhinevaid tehnoloogiaid. Töö tulemuste põhjal võime järeldada, et kromosomaalsed ümberkorraldused endometrioosikolletes ja endomeetriumis ning muutused endomeetriumi DNA metülatsioonimustris ei ole endometrioosi kujunemise esmasteks põhjusteks. Leidsime viis endometrioosikolletes kõrgelt ekspresseeritud mikroRNAd, mille taseme määramine võimaldab ilma histoloogiliste uuringuteta koldeid tuvastada. See uuring tõi välja ka uuringudisaini olulisuse, näidates et kollete mikroRNA tasemete määramiseks tuleb arvesse võtta kollet ümbritseva koe normaalset mikroRNA profiili. Samuti näitasime, et menstruaaltükli jooksul toimuvad endomeetriumi DNA metülatsioonimustris olulised muutused, mida tuleb haigusseoseliste markerite otsimisel kindlasti arvestada.
Persistent Practices. A Multi-Disciplinary Study of Hunter-Gatherer Mortuary Remains from c. 6500–2600 cal. BC, Estonia
(2016-04-25) Tõrv, Mari; Kriiska, Aivar, juhendaja; Eriksen, Berit V., juhendaja; Nilsson Stutz, Liv, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Käesoleva töö “Persistent practices. A Multi-Disciplinary Study of Hunter-Gatherer Mortuary Remains from c. 6500–2600 cal. BC, Estonia” [“Praktikate püsivus. Multidistsiplinaarne uurimus küttide ja korilaste matustest Eestis, ajavahemikul 6500–2600 eKr“] keskmes on küsimus, kuidas kohtlesid kiviaja kütid ja korilased surnuid. Lähtun surnukehast, õigemini selle materiaalsetest jäänustes, milleks siin on terviklikud luustikud ja üksikud inimluud asulate kultuurkihtides. Matmispraktikaid rekonstrueeritakse arheotanatoloogia abil ning surnute esmaseid identiteete osteoloogiliste meetodite ja süsiniku ja lämmastiku stabiilsete isotoopide analüüside kaudu. Luu kollageenist tehtud radiosüsiniku dateeringud annavad uurimusele ajalise sügavuse. Uute radiosüsiniku dateeringute kohaselt leidsid kõige vanemad matused toimusid 7. aastatuhande keskel Narva Joaorus. Noorimad dateeringud seevastu kuuluvad Tamula ja Naakamäe matustele, jäädes aega umbes 2600 eKr. Stabiilsete isotoopide uuringud näitavad, et vaadeldud inimluud kuuluvad sisemaa kalastajatele ja ranniku küttidele. See omakorda näitab, et kuni 3. aastatuhande keskpaigani eKr oli püügimajanduslik elatusviis määrava tähtsusega, lubades töös vaadatud surnuid koondada ühisnimetaja kütid ja korilased alla. Arheoloogiliselt nähtavad matmispraktikad said osaks nii naistele, lastele, kui ka meestele. Seetõttu võib öelda, et esmastel identiteetidel ei olnud matmispraktikate valimisel määravat rolli. Pikk ajaline perspektiiv lubab jälgida nii praktikate püsivust, kui ka muutusi. Arheotanatoloogiline analüüs näitab, et aktsepteeritava normi moodustas hulk erinevaid praktikaid. Kusjuures suur osa toonastest rituaalidest jääb tabamatuks. Arheoloogiliselt jälgitavatest praktikatest domineerib esmane laibamatus, samas tõestati ka mitme-episoodiliste matuste olemasolu Eestis. Surnuid sängitati nii asula kultuurkihti, kalmistutele, kui ka üksikmatustena asustusest eemale. Hoolimata mitmetest erinevustest rõhutatakse töös, et matuserituaalide põhisisu säilis ajavahemikus 6500–2600 eKr suures osas muutumatuna. Selleks muutumatuks tuumikuks võib pidada kohest tegutsemist surma ilmnemisel, surnukeha kesksust praktikate läbiviimisel, elevate ja surnute maailma ranget eraldamatust ja praktikate avatud iseloomu, mis võimaldas nende säilimise ja järk-järgulise muutumise ligi nelja aasta tuhande jooksul. Võtmesõnad: matmispraktikad, praktikate teooriad, keha materiaalse kultuuri osana, arheotanatoloogia, süsiniku ja lämmastiku stabiilsed isotoobid, radiosüsiniku dateeringud, kütid ja korilased, kiviaeg, Eesti
Functions and regulation of the mammalian pseudokinase TRIB3
(2016-04-25) Örd, Tiit; Örd, Tõnis, juhendaja; Remme, Jaanus, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond.
Tribbles homoloog 3 (TRIB3) on imetajate geen, mille avaldumistase suureneb mitmesuguste rakustresside, näiteks glükoosi- või aminohappepuuduse, endoplasmaatilise retiikulumi stressi, hüpoksia või oksüdatiivse stressi korral. Selle geeni poolt kodeeritav valk TRIB3 on pseudokinaas – valk, mis primaarjärjestuselt sarnaneb proteiinikinaasile, kuid sisaldab asendusi katalüütiliselt kriitilistes aminohappejääkides. TRIB3 reguleerib rakus toimuvad protsesse valk-valk interaktsioonide kaudu. Kirjeldatud on tema seondumist mitmete transkriptsioonifaktoritega, kinaasidega, ubikvitiini ligaasidega ja muud tüüpi valkudega ning sel moel mõjutab TRIB3 raku stressivastust ja rakusurma, arengulisi protsesse, põletikku ja ainevahetust. Käesolevas doktoritöös uuriti mitmeid TRIB3 geeni toimimisega seotud küsimusi nii raku kui ka organismi tasemel, rakendades muuhulgas meie töörühma poolt loodud hiireliini, mille genoomist on eemaldatud Trib3 geen (Trib3−/− hiired). Töös saadud tulemused näitavad, et inimese maksakasvaja rakuliinis muutub rakustressi korral TRIB3 mRNA isovormide hulgas domineerivaks variant, millel on lühenenud 5′-liiderjärjestus, mis võimaldab efektiivsemat valgutootmist. Nuumrakud on immuunrakud, mis viivad ellu allergilisi reaktsioone. Uurides Trib3 rolli hiire nuumrakkude kultuurides, selgus, et Trib3 avaldumist nendes rakkudes suurendab kasvufaktor interleukiin-3 ning Trib3 puudumine vähendab nuumrakkude võimet teostada immunoloogilisi reaktsioone in vitro. Analüüsides Trib3 avaldumist hiire peaajus, tuvastati, et mRNA arvukus kasvab aju lootelise arengu käigus ja sööda tarbimisel, milles puudub asendamatu aminohape. Trib3−/− hiirte aju uurimisel ilmnes, et neil on suurenenud külgmised ajuvatsakesed, kuid muid olulisi erinevusi aju ehituses ei täheldatud ning käitumiskatsete tulemused näitasid, et Trib3−/− hiirtel on tüüpiline pikaajaline ruumimälu, hirmumälu ja võimekus tunnetada sööda aminohappelist koostist. Selgitamaks TRIB3 tähtsust glükoosipuuduse korral teostati ülegenoomne geeniekspressiooni uuring ning leiti, et TRIB3 pidurdab oluliselt IGFBP2 geeni avaldumise mahasurumist glükoosipuuduse käes kannatavates rakkudes, mis on varasemalt kirjeldamata mehhanism toitainepuudusest tingitud rakusurma takistamiseks.
Biological Quality According to Macroinvertebrates in Streams of Estonia (Baltic Ecoregion of Europe): Effects of Human-Induced Hydromorphological Changes
(2016-04-27) Käiro, Kairi; Virro, Taavi, juhendaja; Timm, Henn, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond.
Inimesed on muutnud väga paljude vooluveekogude hüdromorfoloogiat: voolukiirust, põhja iseloomu ja voolusängi kuju. Sellised muutused on nende veekogude elustikku sageli oluliselt mõjutanud. Enamik Eesti jõgedest on vähemalt mingis osas õgvendatud, paljud ka paisutatud. Õgvendamise käigus kaevatakse kogu vooluveekogu või mõni selle osa sirgeks. Tulemuseks on voolukiiruse ja põhja iseloomu ühtlustumine. Paisutamise käigus muudetakse kiirevooluline jõelõik seisuveeliseks järveks, kuhu setib muda. Suurselgrootud on palja silmaga nähtavad, veekogude põhjal, taimedel, setete sees või veepinnal elavad loomad. Neid on veekogude seisundi indikaatoritena kogu maailmas palju kasutatud, sest nad reageerivad ennustatavalt mitmesugusele inimtegevusele, eriti orgaanilisele ja happelisele veereostusele. Pole selge, kas Eestis seni kasutatav vooluvete seisundi hindamissüsteem suurselgrootute järgi sobib ka hüdromorfoloogiliste muutuste usaldusväärseks iseloomustamiseks. Praeguse doktoritöö eesmärgiks oli hinnata paisutamise ja õgvendamise mõju vooluvete suurselgrootute seisundile. Selleks kasutati nii senist hindamissüsteemi kui töötati välja uus hindeks hüdromorfoloogiliselt muudetud jõeosade üle otsustamiseks. Paljud suurselgrootud osutusid vooluvete paisutamise ja/või õgvenduse suhtes oluliselt tundlikeks. Uus indeks MESH võimaldas usaldusväärselt hinnata paisjärvede mõju suurselgrootutele.