Sirvi Kuupäev , alustades "2016-05" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 20 20

Ovarian Physiology and GWAS: Biobanks, Biology, and Beyond
(2016-05) Laisk-Podar, Triin; Lindgren, Cecilia M.; Peters, Maire; Tapanainen, Juha S.; Lambalk, Cornelis B.; Salumets, Andres; Mägi, Reedik
Ovarian function is central to female fertility, and several genome-wide association studies (GWAS) have been carried out to elucidate the genetic background of traits and disorders that reflect and affect ovarian physiology. While GWAS have been successful in reporting numerous genetic associations and highlighting involved pathways relevant to reproductive aging, for ovarian disorders, such as premature ovarian insufficiency and polycystic ovary syndrome, research has lagged behind due to insufficient study sample size. Novel approaches to study design and analysis methods that help to fit GWAS findings into biological context will improve our knowledge about genetics governing ovarian function in fertility and disease, and provide input for clinical tools and better patient management.
Universitas Tartuensis : UT : Tartu Ülikooli ajakiri 2016 nr 5
(Tartu : Tartu Ülikool, 2016-05) Merisalu, Merilyn, toimetaja
Development of Broadband Aerosol Optical Depth Models
(2016-05-05) Kannel, Martin; Ohvril, Hanno, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond.
Päike on väga stabiilne valgusallikas. Suvalisel kuupäeval Maa atmosfääri ülapiirile langeva päiksekiirguse kiiritustihedust võib arvutada suure täpsusega. Samasuguse täpsusega võib mõõta ka atmosfääri läbinud ja aluspinnani jõudnud päiksekiirgust. Suurust, mis iseloomustab atmosfääri rolli päiksekiirguse nõrgendamises, nimetatakse atmosfääri optiliseks paksuseks. Otstarbekas on jagada atmosfääri optilise paksuse põhjused kolmeks komponendiks: a) atmosfääri moodustavad püsigaasid (lämmastik, hapnik, argoon) ehk kuiv ja puhas atmosfäär ehk ideaalne atmosfäär, b) atmosfääris leiduv veeaur, c) atmosfääris hõljuvad aerosooliosakesed (suitsud, tolmud, udud). Suhteliselt kergesti on leitavad esimese kahe kihi nõrgestavad panused. Keerukam, aga informatiivsem, on aerosooli optiline paksus, millest on olemas omakorda kaks varianti. Lihtsam hõlmab summaarselt kõiki päiksekiirguse lainepikkusi ning selle arvutamise võimekus oli Eestis juba 1930tel. Spektraalse optilise paksuse mõõtmiseks on aga vaja keerukamaid instrumente, milliseid Eestis kuni aastani 2002 ei olnud. Tänu USA NASA projektile AERONET töötab Tõraveres alates 2002. aastast spektraalne päikesefotomeeter, mille analüüsile ongi pühendatud see väitekiri. Selgus, et nii laiaribaline kui spektraalne aerosooli optiline paksus on omavahel korreleeruvad, mis võimaldab viimase ligikaudset arvutamist esimese kaudu. Antud töös on arvutatava spektraalse kiirguse lainepikkuseks 500 nm ning saadud suurust tähistatakse AOD500. Selline ligikaudne arvutamine võimaldab anda hinnanguid, mis on abiks näiteks klimatologilistes uuringutes, aga ka spektraalmõõtmiste kontrolliks. Mudelarvutusi üleminekuks aerosooli laiaribaliselt optiliselt paksuselt spektraalsele on tehtud mitmetes teadusrühmades. Töös on neid võrreldud ulatuslikus testis, mis põhineb 10 aasta mõõtmistele. Võrdlustesti tulemusena selgus, et ka teiste uurijate poolt koostatud AOD500 arvutusskeemid annavad häid tulemusi, kuid väitekirjas pakutav mudel oli siiski pisut parem.
Echinococcus multilocularis and other zoonotic parasites in Estonian canids
(2016-05-09) Laurimaa, Leidi; Saarma, Urmas, juhendaja; Moks, Epp, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond.
Zoonootilised parasiidid on jätkuvalt ohuks inimeste tervisele mitte ainult arengumaades vaid ka mujal, sh. Euroopa riikides. Inimene võib selliste haigustekitajatega nakatuda otsese kokkupuute teel nakatunud loomaga või tarbides parasiidi nakkusvõimeliste arengujärkudega saastunud vett ja toiduaineid. Kõige ohtlikumaks loomadelt inimestele kanduvaks parasiidiks võib pidada alveokokk-paelussi (Echinococcus multilocularis), kelle lõpp-peremeesteks on Euroopas põhiliselt punarebane ja väiksemal määral ka kährikkoer, kuid nakatuda võivad ka koerad ja kassid. Euroopas viimastel aastakümnetel järsult tõusnud arvukuse tõttu on rebased asunud elama ka inimasulatesse, tuues sinna kaasa ohtlikud parasiidid. Käesoleva töö peamiseks eesmärgiks oli uurida alveokokk-paelussi esinemist Eesti koerlastel nii linnas kui maal. Lisaks uurisime rebaste ja kährikkoerte üldist parasitofaunat. Linnaloomade uurimiseks töötasime välja uue väga tundliku mitte-invasiivse molekulaarse meetodi, mis võimaldab määrata nii peremehe kui ka ehhinokoki liigi väljaheiteproovist. Tulemustest selgus, et kuigi rebaste ja kährikkoerte üldine parasitofauna on paljuski sarnane, siis inimesele eluohtliku alveokokk-paelussi nakkus oli rebastel oluliselt kõrgem (31,5 %) kui kährikkoertel (1,6 %), kellel diagnoositi see paeluss Eestis esmakordselt. Ligi 20-kordne erinevus kahe peremehe nakatumises on tingitud nende erinevatest toidueelistustest, eelkõige nende võimest püüda närilisi, kes on alveokokk-paelussi vaheperemeesteks. Tartu linnast korjatud väljaheiteproovide analüüsil uue metoodikaga leidsime, et 7,1 % rebaseproovidest olid nakatunud alveokokk-paelussi munadega. Koeraproovide analüüs näitas, et neist 2,2 % oli nakatunud sama perekonna teise inimestki nakatava liigi, põistang-paelussiga (E. granulosus). Kokkuvõttes võib öelda, et oma kõrge arvukuse tõttu võib nii rebaseid kui ka kährikkoeri pidada olulisteks zoonootiliste parasiitide levitajateks Eestis.
Dowsing as a link between natural and supernatural. Folkloristic reflections on water veins, Earth radiation and dowsing practice
(2016-05-11) Kivari, Kristel; Valk, Ülo, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond.
Vitsa kasutamine on väga lai teema, mis hõlmab kaevude, majade ja eluruumide planeerimist; taimekasvu, looduslike vormide ning tervisega seotud küsimusi, nii praktilise elukorralduse, kultuurigeograafia kui laiema loodusliku ja kosmoloogilise korrastatuse üle mõtisklemist. Neid teemasid ühendab veendumus, et maas peituvad veesooned, geoloogilise aluspõhja iseärasused või looduses peituv tundmatu kiirgus või energia mõjutab elutegevust olulisel viisil, ent mida füüsika, inseneriteadus ja meditsiin märkide ja argumentidena arvesse ega tõsiselt ei võta. Töös kasutatav materjal pärineb erinevatest allikatest. Oluline roll on nõiavitsa kasutamise ajalool kaevandustehnika arengu ja valgustusaegsete ideaalide leviku kontekstis. Töös kasutatud kaasaegne materjal põhineb intervjuudel ning maaenergiatega seotud ühiskondliku tegevuse jälgimisel ning selles osalemisel (Kirna mõis, Geopaatia selts). Nii nagu 17.-18. sajandil Saksamaal ja Prantsusmaal avaldatud ülevaated ja raportid, kajastavad ka 20. sajandi alguses Eesti Rahvaluule Arhiivi talletatud viited kaevuotsijate tegevuse ja võtete kohta selle meetodi sotsiaalset vastuolulisust. Ajaloolised vaated kinnitavad eristuva vitsatraditsiooni olemasolu, selle analüüs näitab traditsiooni sõltuvust majanduslikest, poliitilistest ja eriti teaduspoliitilistest mõjudest. Käesoleva töö raamistikuks on folkloristlik vaade, mis paigutab nähtuse rahvausundi valdkonda. Maaväljade ja -kiirguste uurimisega on seotud iseäralik diskursustevaheline konflikt, kus nii teaduse, religiooni, psüholoogia ja meditsiini meetodid ei tunnista kas tõendeid veenvaks või nähtusi uurimiskõlbulikuks, samas kui rahvapärane vaade seostab nähtust eelkõige tundmatu loodusliku jõuga, millega arvestamine hõlbustab elu hulgas praktilistes küsimustes. Energia kontseptsiooni lai kasutus ning tähenduste varieeruvus viitab sellele kui erinevate suhete tähistajale. Seega moodustub praktika ja kogemuse abil keskse mõtte ümber lugudest justkui gravitatsiooniväli, milles arutletakse loomuliku ja üleloomuliku maailma piiride, tervise, heaolutunde ja tasakaaluka eksistentsi üle, mis on samas kontseptuaalselt avatud ja rahvapäraselt loov (me ei tunne kõiki looduses toimivaid jõude ja elu määratlev printsiip on peidetud või valesti tõlgendatud).
Kas tõesti saigi suvi juba läbi?
(Maaleht, 2016-05-12) Kallis, A.
The Role of the Bishops in the Livonian Political System (in the First Half of the 16th Century)
(2016-05-12) Maasing, Madis; Selart, Anti, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond.
Keskaegse Liivimaa poliitilise ajaloo käsitlemisel on sealsete piiskoppidest maahärrade tegevusele seni suhteliselt vähe tähelepanu pööratud, kuna enamasti on keskendutud kahele võimsaimale poliitilisele jõule: Saksa ordu Liivimaa harule ja Riia peapiiskopile. Käesoleva doktoritöö peamiseks eesmärgiks on aga näidata, et vähemalt 16. sajandi esimesel poolel oli ka piiskoppidel Liivimaa poliitilises süsteemis suhteliselt oluline roll. Töös käsitlen eelkõige 1530.–50. aastate sisepoliitikat, mida seni pole väga põhjalikult uuritud, tõestamaks nelja põhiväidet. Esiteks, piiskoppidel oli oluline roll sisepoliitikas, kuna nende toetus määras tihti, kas võimuvõitluses oli edukam ordu või peapiiskop. Teiseks põhiväiteks on, et kõik sisekonfliktid püüti lahendada Liivimaal ning välisjõudude sekkumist katsuti üldiselt vältida. Samas oli konfliktide kohapealne rahumeelne lahendamine tihti keerukas, sest see eeldas kõigi Liivimaa poliitiliste jõudude nõusolekut, mille saavutamine osutus pahatihti võimatuks. Kolmandaks, Liivimaa valitsejad suhtlesid üldiselt omavahel kui võrdne võrdsega: keegi neist polnud teise kohaliku isanda sõltlane ning ka see, et piiskopid allusid kiriklikus mõttes Riia peapiiskopile kui oma metropoliidile, ei mõjutanud nendevahelist poliitilist suhtlust oluliselt. Neljandaks, luterlaste ja katoliiklaste usulised vastuolud mõjutasid Liivimaa poliitikat vähe ning religiooniküsimustesse suhtuti pragmaatiliselt: usudispuutide pidamise asemel püüdis enamik liivimaalastest pigem säilitada maa niigi habrast sisemist poliitilist stabiilsust.
Development of LIBS for in-situ study of ITER relevant materials
(2016-05-12) Piip, Kaarel; Laan, Matti, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond.
Üheks lahenduseks inimkonda ohustavale energiakriisile on tuumasüntees, millel on klassikaliste energiatootmise viisidega võrreldes mitmeid eeliseid. Praegu ehitatakse Prantsusmaale esimest tuumasünteesireaktorit ITER (ing k International Thermonuclear Experimental Reactor). Esimene plasma plaanitakse reaktoris tekitada juba 2020. aastal, kuid üheks lahendamist vajavaks küsimuseks on reaktori seinte seiramine. Paratamatult puutub ülikuum (100000000 oC) plasma reaktori seintega kokku. Selle käigus toimuvad muutused seinte struktuuris ning reaktori kütus (vesiniku isotoobid deuteerium ja triitium) salvestub seintesse. Reaktori järjepideva ning ohutu toimimise tagamiseks on tarvis pidevalt jälgida seinte seisukorda ning määrata ka seintesse salvestunud radioaktiivse triitiumi hulk. Üheks perspektiivikaks meetodiks on laser-indutseeritud plasma spektroskoopia (LIBS): uuritava objekti pinnale fokusseeritakse lühike intensiivne laservälge. Tekib plasma, mille kiirguse põhjal määratakse objekti koostis. Meetodil on mitmeid eelised: see on kiire, proove pole tarvis ette valmistada, neile pole vaja isegi füüsiliselt ligi pääseda. Doktoritöös uuriti LIBSi rakendatavust ITERis kasutatavate materjalide analüüsiks. Uuritavad materjalid olid volfram ja alumiinium. Neist viimast rakendati ITERis reaalselt kasutatava berülliumi aseainena. Töös uuriti LIBS plasma dünaamikat ning valiti välja analüüsiks sobivad volframi spektrijooned. Vaadeldi ka volframi pinnastruktuuride mõju salvestatavale spektrile. Töö käigus seati LIBS seade üles lineaarsetele plasmaseadmetele Hollandis DIFFER instituudis. Need seadmed võimaldavad mõjutada proove plasmaga, mis sarnaneb ITERis seina tabava osakestevooga. Sellega demonstreeriti, et LIBS on sobilik ekspressmõõtmistes madalatel rõhkudel. LIBSi abil mõõdeti nii volframkihtide paksuse vähenemist kui ka proovidesse salvestunud deuteeriumi hulka. Meetodi rakendamiseks ITERis on vaja teha veel täiendavat uurimistööd, kuid näidati, et LIBS on sobilik diagnostikameetod plasmaseadmetes.
Punutiste ABC
(Tartu Ülikool, 2016-05-13) Eisi, Kõiv
Käesolev õppematerjal on koostatud juuksuri eriala riikliku õppekava valikmooduli ainete "Punutised" või "Võistlussoengud" toetava õppematerjalina. Õppematerjali saab kasutada ka juuksurieriala riikliku õppekavamooduli "Soengukunst ja kujundamine" õpetamisel. Igaüks saab valida enda õpioskusest lähtuvalt meelepärase õpetusviisi: kirjeldatud juhend, fotojuhend, videojuhend.
Soft power Europe: the lesser contradiction in terms and practices
(2016-05-13) Nielsen, Kristian Lau; Berg, Eiki, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond.
Käesolev väitekiri arutleb Euroopa Liidu pehme jõu avalduste üle teoorias ja praktikas. Autor distantseerub teadlikult dominantsetest paradigmadest EL-i välispoliitika uurimisel. Nii „tsiviiljõu Euroopa“ kui „normatiivse jõu Euroopa“ seletuslikud mudelid olid enamjaolt elujõulistena kasutusel 1970. aastate algusest kuni 2000. aastate esimese pooleni. Need mõlemad käsitlused sündisid tagasivaatelisena Euroopa integratsioonile ja on seetõttu läbi aegade olnud teaduslikus mõttes inspiratsiooniallikaks paljudele. Samas ei saa mööda minna kitsaskohtadest ja kriitikast eeltoodud käsitluste aadressil. Nimelt, mitte kummagil neist pole ette näidata tõsist teoreetilist ja empiirilist alusmaterjali. Samuti ei ole need käsitlused jõudnud juurduda väljapoole Euroopa integratsioonialaseid uuringuid. Seevastu on pehme jõu käsitlus jäänud teenimatult varju selles uurimisvaldkonnas. Selle väitekirja keskse teesi kohaselt muutuvad EL-i välispoliitika üksikasjad märksa arusaadavamaks siis, kui loobutakse varasematest eksklussiivsetest, ainult EL-i integratsiooni puudutavatest seletusviisidest laiemalt tunnustust leidnud rahvusvaheliste suhete alaste teoreetiliste käsitluste kasuks. Sellisest vaatenurgast lähtuvalt on EL-l olemas pehme jõu omadused ja võimekus neid omadusi praktikas realiseerida. Pehme jõu omadused avalduvad toimija kultuuris, väärtushinnangutes ja poliitikates. Et neid mittematerjaalseid omadusi ”võimendada” ja praktikas maksma panna, peavad need muutuma atraktiivseteks neile, kellele soovitakse mõju avaldada. Iga toimija rahvusvahelisel areenil omab erinevas koguses ja kombinatsioonis teiste mõjutamiseks vajalikke mõjuvahendeid. Nii saab EL-i välispoliitilist võimekust käsitleda läbi materjaalsete (loe: sõjaliste) ja mittematerjaalsete (loe: kultuur ja väärtushinnangud) mõjuvahendite avaldumiste ja atraktiivsuse prisma. Autor kaitseb seisukohta, et pehme jõu käsitlus sobib paremini EL-i välispoliitika mõtestamiseks võrreldes konkureerivate alternatiividega, milleks on „tsiviiljõu Euroopa” ja „normatiivse jõu Euroopa“ käsitlused, sest erinevalt ideaalist (milline peaks olema EL toimijana rahvusvahelistes suhetes) on põhjust vaadata tegelikkusele otsa (mis laadi jõuga on EL-i puhul tegemist ja mis on EL-i võimekus ennast rahvusvahelistes suhetes teostada). Väitekiri tugineb neljale eelretsenseeritud artiklile, mis avaldatud ajavahemikul 2009-2016 rahvusvahelise levikuga teadusajakirjades. Sissejuhatav peatükk tutvustab teoreetilisi ja metodoloogilisi aspekte EL-i olemuse mõistmisel rahvusvaheliste suhete toimijana. Väitekirja koondatud artiklitest esimene arutleb EL-i pehme jõu olemuse seostest võimekuse-ootuste lõhega. Teises artiklis uuritakse EL-i Idapartnerluse programmi eduväljavaateid pehme jõu funktsioneerimisel. Kolmandas artiklis analüüsitakse valitsusväliste organisatsioonide agentsust EL-i välispoliitika toimijatena. Neljas artikkel vastandab Venemaa pehme jõu avaldumised EL-i omale ja demonstreerib selle vähest atraktiivsust Eestis. Väitekiri on sätestatud, miks pehme jõu mõiste pakub paljulubava võimalusi edasisteks uuringuteks kui väsinud mõisted tsiviil- ja normatiivse võimu. See mahutab suurema selgitava potentsiaali, ja see peaks ka suurem kasutamine uuring ELi välispoliitika.
Development of cell-penetrating peptides for gene delivery: from transfection in cell cultures to induction of gene expression in vivo
(2016-05-13) Veiman, Kadi-Liis; Langel, Ülo, juhendaja; Kurrikoff, Kaido, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond.
Geeniteraapia on nukleiinhapetel põhinev ravistrateegia haiguste raviks, mis ilmnevad vigase geeniekspressiooni tõttu. Terapeutiline geen sisestatakse plasmiidsesse ekspressiooni vektorisse (pDNA), et saavutada rakku sisenema ning seetõttu on edukaks geeniteraapia rakendamiseks vajalik tema transport rakkudesse. Üheks selliseks transportvektorite klassiks on rakku sisenevad peptiidid (RSPd), mis on kuni 30 aminohapet pikad katioonsed ja/või amfipaatsed peptiidsed ühendid ning nad on võimelised rakkudesse viima väga erinevaid makromolekule, seal hulgas nukleiinhappeid. Selle väitekirja eesmärk on rakukultuuris efektiivse RSP arendamine nukleiinhappe transportimiseks loomsesse haigusmudelisse. Selleks on esmalt iseloomustatud RSP vahendatud geenitransporti rakukultuuris, näiteks, geeni transpordi efektiivsus, ohutus ning rakkudesse sisenemismehhanism. Seejärel me hindasime RSP potentsiaali transportida geeni erinevatesse kudedesse pärast süsteemset manustamist. Kuigi saavutasime kõrged geeniekspressiooni tasemed erinevates kudedes, ilmnes vajadus täienduste järgi, seal hulgas spetsiifiline transport kasvaja koesse. Selle jaoks kasutasime erinevaid strateegiaid, seal hulgas polüetüleenglükooli (PEG) molekuli või spetsiifiliste peptiidjärjestuste konjugeerimine RSPle. PEG molekuli lisamine võimaldas suurendada RSP/pDNA komplekside biosobivust in vivo ning maskeerida geeni transporti erinevatesse kudedesse ja rakkudesse. Selleks, et aktiveerida geenitransport ainult kasvaja koes, konjugeeriti PEG molekul peptiidile läbi spetsiifilise järjestuse, mida on võimelised lõikama kasvajas üle-ekspresseeritud ensüümid ning mille tulemusena PEG eemaldatakse ning RSP viib pDNA kasvajakoes olevatesse rakkudesse, kus see ekspresseeritakse. Lisaks optimiseerisime ka RSP/pDNA komplekside formulatsiooni, et parandada geeni transporti ilma PEG molekuli lisamiseta. Me iseloomustasime peptiidi katioonse laengu ning rasvhappejäägi pikkuse olulisust RSP-vahendatud geenitranspordil in vivo tingimustes. Kokkuvõtteks, välja töötatud RSPdel põhinev geeni transportsüsteemi omab potentsiaali geeniteraapia läbiviimiseks olulistes haigusmudelites.
From research to applications: monitoring optically complex waters with MERIS/ENVISAT data
(2016-05-13) Alikas, Krista; Reinart, Anu, juhendaja; Vana, Marko, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond.
Järved ja rannikuveed pakuvad olulisi ökosüsteemi teenuseid. Tagamaks veekeskkondade seire ja ökoloogilise seisundi hindamise on Euroopa Liidus loodud mitmeid direktiive ja regionaalseid konventsioone. Kuna vee kvaliteet võib olla muutlik nii sesoonselt kui ruumiliselt võimaldab kaugseire efektiivset seire meetodit, mille abil saab hinnata vee kvaliteedi hetkeolukorda, muutusi võrreldes varasema seisundiga ning seda ka veekogudes, mis ei ole kaetud tavaseireprogrammide raames. Käesolevas töös uuriti esimese spetsiaalselt optilistelt keerukate vete seireks loodud satelliitsensori MERIS/ENVISAT andmete kasutamisvõimalusi viie Põhja Euroopa järve ja kahe Läänemere rannikuala bio-optiliste andmete alusel. Olemasolevate MERIS standardalgoritmide õigsuse hinnang näitas, et need ei anna täpseid tulemusi veekogudes, kus on kõrge lahustunud orgaanilise aine ja klorofüll a hulk. Fütoplanktoni parameetrite (klorofüll a, sinivetikate biomass, fütoplanktoni biomass) hindamiseks kasutati punases ja lähisinfrapunases spektriosas töötavat spektraalset indeksit, mis kalibreeriti kohalikesse oludesse. Kuna indeks on rakendatav MERIS L1b andmetele, lubab see kvantitatiivselt hinnata vee kvaliteedi parameetreid sinivetika õitsengute korral, mille puhul MERIS standardalgoritmid ei tööta. Hindamaks kaugseire andmetest veealust valgusvälja, millest sõltub veealuste organismide elutegevus, loodi kaalufunktsioonidel põhinev kombineeritud kanalisuhte algoritm, mis selgemate vete puhul kasutab kanalite 490/709 suhet ning sogasemate puhul 560/70 ning hindab edukalt valguse difuusset nõrgenemiskoefitsienti, Kd(490), satelliidiandmetest. Secchi sügavuse hindamiseks andis parimaid tulemusi algoritm, mis võttis pikselhaaval sisendiks satellidiandmetest arvutatud diffusse ja summaarse nõrgenemiskoefitsiendi ning peegeldusteguri väärtused üle nähtava laineala. Töös arendatud algoritmid rakendati MERIS arhiivi 2002–2011 andmetele hindamaks erinevate järvede ökoloogilist seisundit nii nagu on nõutud EL veepoliitika raamdirektiivi poolt. Tulemused näitasid, et kaugseire andmeid saab kasutada täiendava infoallikana ökoloogilise seisundi hindamisel. Väljatöötatud algoritmid ja rakendused on kohandatavad 2016. aasta veebruaris tööd alustanud Sentinel-3/OLCI andmetele, mille abil on optiliselt keerukate vete seire kosmosest võimalik vähemalt aastani 2029.
Greenhouse gas emissions and water treatment efficiency in subsurface flow filters using various substrates
(2016-05-13) Kasak, Kuno; Mander, Ülo, juhendaja; Truu, Marika, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond.
Tehismärgalade ja pinnasfiltersüsteemide kasutamine reoveepuhastuseks on viimase paarikümne aastaga märkimisväärselt arenenud. Uute tehnoloogiate väljatöötamine on suurendanud nii reovee puhastusefektiivsust, kui ka vähendanud süsteemidest lenduvate kasvuhoonegaaside (KHG) hulka. Käesoleva doktoritöö peamiseks eesmärgiks oli uurida erinevate filtermaterjalide (liiv, kruus, kergkruus, turvas, hüdratiseerunud tuhaplatoo sete) mõju pinnasfiltersüsteemide puhastusefektiivsele hall- ning reovee puhastamisel ning analüüsida nende materjalide mõju KHG (CO2, CH4 ja N2O) emissioonile. Töö tulemused näitasid, et kergkruusal põhinevad filtermaterjalid (Filtralite) on sobilikud eeskätt just aeroobsete puhastusprotsesside läbiviimiseks vertikaalvoolulistes pinnasfiltrites, muutes nad sobilikuks lämmastikühendite ning orgaanika eemaldamiseks. Horisontaalvoolulistes kergkruusa, tuhaplatoosette ja turbafiltrites lämmastiku ja orgaanika eemaldamises märkimisväärseid tulemusi ei saavutatud. Küll aga näitas tuhaplatoo sete väga head fosforiärastamise efektiivsust nii hall- kui ka reoveest just horisontaalvoolulistes pinnasfiltrites. Sedavõrd head tulemused on tingitud peamiselt sellest, et tuhaplatoo sete sisaldab suurel hulgal reaktiivseid kaltsiumirikkaid mineraale, mis sadestuvad materjalis kaltsiumfosfaadina. KHG mõõtmised näitasid, et väikseimad emissioonid olid iseloomulikud peamiselt filtritele, kus oli kasutusel tuhaplatoo sete. Eriti madalad olid CO2 emissioonid võrreldes näiteks turba või tavapäraste filtermaterjalidega (liiv ja kruus). Madalate CO2 emissioonide peamiseks põhjuseks on samuti reaktiivsed kaltsiumimineraalid, mis reageerivad atmosfääri CO2-ga ning sadestavad selle kaltsiumkarbonaadi ehk kaltsiidina. Lisaks CO2 emissioonile olid oluliselt madalama ka CH4 ja N2O voog, olles tingitud peamiselt aluselisest ning sulfaadirikkast keskkonnast, mis ei ole sobilik metaani oksüdeerivatele ning denitrifitseerivatele bakteritele. Kokkuvõtvalt näitasid doktoritöö tulemused, et tuhaplatoo sete on sobilik alternatiivne filtermaterjal fosfori eemaldamiseks erinevatest reovetest väga madalate KHG-de emissiooniga. Tuhafiltrit on soovitatav kasutada reovee järelpuhastuses, sest orgaanika ning lämmastikuärastuses on ta väheefektiivne.
How, why, what and where: Mechanisms behind CPP/cargo nanocomplexes
(2016-05-17) Pärnaste, Ly; Langel, Ülo, juhendaja; Arukuusk, Piret, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond.
Mitmed haigused on põhjustatud vigadest geenides või geeni produkti töötlemisel rakus. Haigusseisundite leevendamiseks või haiguse raviks oleks võimalik rakendada geeniteraapiat. Geeniteraapia on nukleiinhappemolekulide (NH-de) rakendamine eesmärgiga vigast või puuduvat geeni asendada, vaigistada või korrigeerida geeni produkti töötlust rakus. NH-de ehk DNA ja RNA molekulide ja nende teisendite kasutamist piiravad NH-de omadused nagu suur negatiivsete laengute tihedus, suurus ja kättesaadavus ensüümidele, mille tõttu nad tavaliselt rakkudes ja kudedes kiirelt lagundatakse ning rakumembraane iseseisvalt ei läbi. Selleks, et NH-d oleks võimalik laialdasemalt rakendada, on vajalik turvalise ja efektiivse meetodi olemasolu, mis võimaldaks neid õigetesse kudedesse, rakkudesse ja rakusisestesse organellidesse transportida. Lisaks viirustel põhinevatele meetoditele ja füüsikalistele meetoditele on üheks võimalikuks transpordiviisiks ka keemiliste meetodite kasutamine. Keemilised meetodid hõlmavad enda all nii rakkude keemilist mõjutamist, mis soodustaks NH-de rakku sisenemist kui ka keemiliste transportvektorite, mis koos NH-ga rakumembraane läbivad, kasutamist. Üheks suure potentsiaaliga keemiliseks vektoriks on rakku sisenevad peptiidid (RSP-d, cell-penetrating peptide, CPP – inglise k.). RSP-d on aminohapetest koosnevad, valkudest lühemad järjestused. Nende eriliseks omaduseks on see, et nad suudavad läbida rakumembraane ja läbi membraanide transportida ka molekule, mis on nendest kordades suuremad, kaasa arvatud NH-sid. RSP-d võivad ka ise avaldada bioloogilist efekti, aga RSP-dega on erinevatesse rakkudesse ja loom-mudelitesse viidud nii suuri DNA molekule, väikseid geenivaigistamist vahendavaid RNA molekule kui ka valke. RSP-des olevate aminohapete positiivse laenguga kõrvalahelate olemasolu võimaldab NH-ga kokku segades moodustada nanopartikleid. Nanopartiklid on väiksed RSP-dest ja NH-test koosnevad osakesed. Doktoritöö eesmärgiks on selgitada neid füüsikalisi ja keemilisi parameetreid ja rakus toimuvaid protsesse, mis on seotud nanopartiklite transpordiga ning kohaletoimetatud NH-de bioloogilise aktiivsusega.
First words of Estonian children: early communicative development
(2016-05-19) Schults, Astra; Tulviste, Tiia, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond.
Selle väitekirja teemaks on suhtlemise varane areng alates sõnadest arusaamisest ja žestide kasutamisest kuni esimeste sõnade ütlemiseni ja sõnavara suurenemiseni. Me kohandasime eesti keelde MacArthuri ja Batesi suhtlemise arengu küsimustiku (edaspidi CDI): sõnad ja žestid ning kasutasime seda selleks, et koguda infot suhtlemise arengu kohta eesti lastel vanuses 0;8 kuni 1;4. Eesti lapsed hakkavad esimestest sõnadest aru saama kaheksa kuu vanuselt. Me leidsime, et kui nende sõnade hulgas, millest laps aru saab, on suhteliselt rohkem nimisõnu, oskab ta tõenäoliselt ütelda rohkem sõnu kui laps, kes saab aru paljudest teist liiki sõnadest. Eesti lapsed hakkavad ütlema oma esimesi sõnu (milleks on sageli aitäh, nämm-nämm, ema, aidaa) kümne kuu vanuselt. Esimesed sõnad on enamasti kas häälituste imitatsioonid või sõnad, mida kasutatakse igapäevaste korduvate tegevuste ajal. Esimese sünnipäeva paiku ütleb enamus lastest vähemalt seitse sõna ja vanuses 1;4 keskmiselt 28 sõna. Nüüd kuuluvad laste sõnavarasse lisaks eelnimetatutele ka oluliste inimeste ja huvipakkuvate objektide kohta käivad nimetused. Eesti lapsed hakkavad esimesi sõnu ütlema sama vanalt ning nende sõnavara suurus kasvab sama kiiresti nagu lastel, kelle emakeeleks on kas inglise, itaalia või soome keel. Varases eas ütlevad poisid ja tüdrukud enam-vähem ühepalju sõnu. Alles vanuses 1;2 kuni 1;4 kasvab tüdrukute sõnavara pisut suuremaks võrreldes poiste sõnavaraga. Me kasutasime eesti keelde kohandatud CDI varianti: sõnad ja laused, et koguda võrdlemiseks andmeid enneaegselt ja ajaliselt sündinud laste suhtlemise arengu kohta vanuses 1;6 kuni 2;1. Tulemusena leidsime, et enneaegselt sündinud laste sõnavara koostis ei erine ajaliselt sündinud laste omast ei kasutusel olevate sõnaliikide ega ka lausungite pikkuse osas, juhul kui võrdlemisel on arvesse võetud lapse vanust, sugu ja sõnavara suurust.
Reading literacy performance: Metacognitive learning strategies matter, schools have effect on student outcomes
(2016-05-23) Säälik, Ülle; Mikk, Jaan, juhendaja; Välijärv, Jouni Ensio, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond.
Lugemisoskust peetakse hariduse alustalaks ja sellega seotud tegureid on mitmeid. Käesolev tööga uuriti õpistrateegiate rolli õpilaste lugemistulemuste erinevuste selgitamisel, millised tegurid võivad olla erinevuste allikaks ja mil määral sõltuvad individuaalsed õpilase lugemistulemused koolidevahelistest erinevustest. Töös kasutati PISA 2009 uuringu andmeid, sh. väga oluliste metakognitiivsete õpistrateegiate kohta. Metakognitsioon on kõrgema taseme mõtlemisvõime, teadlikkus sellest, kuidas õppimine toimub jms. Analüüsi lisati õpilase ja kooli taustaandmed (sotsiaalmajanduslik-kultuuriline taust, õpilase sugu ja kooli keel) ning õpikeskkonna näitajad (õpilase-õpetaja suhted ja distsipliin). Uuriti Eesti, Läti, Leedu, Soome, Rootsi ja Norra andmeid. Kooli õppekeel kaasati uuringusse, kuna nii Eestis kui Soomes on muret tekitanud erineva õppekeelega koolide õpilaste erinevad tulemused. Kasutati mitmetasandilist modelleerimist, mis arvestab üksikisiku gruppi kuulumist, võimaldab selgitada süstemaatilisi erinevusi põhjustanud muutujaid ning ennustada, kuivõrd muutuja suurendaks või vähendaks uuritavat õpitulemust. Kõikide muutujatega mitmetasandiline mudel selgitas kokku 56-67% koolidevahelisest variatiivsusest ning umbes 30% õpilastevahelisest variatiivsusest. Seejuures katab metakognitiivsete õpistrateegiate poolt selgitatav sellest suurima osa, mis näitab, et nende kõrgema taseme õpistrateegiate rolli õpilase lugemisoskuse edendamisel võib pidada väga oluliseks. Kõigis riikides tulenevad õpilastevahelised erinevused mingil määral koolidevahelistest erinevustest: Soomes oli grupi efekt väikseim 9%, Norras 10%, Rootsis 16%, Eestis 21%, Lätis 23% ja Leedus 32%. Kõigis neis riikides kehtib 15-aastastele kohustuslik kooliharidus ning kõigile võrdset haridust lubav hariduspoliitika, kuid koolidevaheliste erinevuste ulatus seab selle võrdsuse väite kahtluse alla. Balti riikides eelistasid õpilased Põhjamaade õpilastega võrreldes sagedamini traditsioonilisi õpistrateegiaid (nt. mälutehnikaid) ning Eestis oli venekeelsete koolide õpilaste puhul see eelistus suurem kui eestikeelsete koolide õpilaste vastustes, kuid mälutehnikatele rõhudes õpilase lugemistulemus pigem langeb. Erineva õppekeelega koolide poiste ja tüdrukute lugemistulemuste selgitamisel oli metakognitiivsel üldistamise strateegial kõige suurem osa. Kui taustategurite efekt oli kontrollitud, selgitasid õpistrateegiad siiski veel 22−27% õpilastevahelisest variatiivsusest. Soomes ilmnes tüdrukute lugemistulemus enam õpistrateegiatest sõltuvat, samas aga Eestis hoopis vastupidi - õpistrateegiad selgitasid poiste lugemistulemuste variatiivsust rohkem kui tüdrukute puhul.
Role of alphavirus replicase in viral RNA synthesis, virus-induced cytotoxicity and recognition of viral infections in host cells
(2016-05-24) Utt, Age; Merits, Andres, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond.
Alfaviirused on positiivse polaarsusega RNA genoomsed viirused. Alfaviiruste levik selgroogsete peremeeste vahel toimub enamasti lülijalgsete vektorite vahendusel. Alfaviiruste perekonda kuulub ka suure meditsiinilise tähtsusega Chikungunya viirus (CHIKV). CHIKV infektsiooni iseloomustab kõrge palavik, lööve ja lihasevalu, eriti iseloomulik on aga liigesevalu, mis võib muutuda krooniliseks ning kesta kuid või isegi aastaid. Praeguseks hetkeks puudub selle viiruse vastane vaktsiin või spetsiifiline ravim, võimalik on leevendada vaid sümptomeid. Kliima muutused ja ülemaailmne reisimine on võimaldanud CHIKV-l levida ka piirkondadesse, kus teda varem ei ole olnud. Näiteks jõudis CHIKV 2013. aasta lõpus Ameerikasse, kus tema levik on võtnud epideemia mõõtmed. Seetõttu on CHIKV uurimine intensiivistunud, kuid siiski on tema kohta käivad teadmised lünklikud ja ebapiisavad. Selleks, et välja töötada CHIKV vastaseid vaktsiine või ravimeid tuleb esmalt põhjalikult uurida tema molekulaarbioloogiat ja, mis veelgi olulisem, mõista kuidas CHIKV ja tema peremees teineteist vastastikku mõjutavad. Paraku on tegemist ohtliku patogeeniga, mille töötamine on raskendatud kõrgest bioohutuse tasemest tulenevate tingimuste tõttu. Seetõttu on CHIKV uuringuteks eriti vajalikud ohutud ja samas ka efektiivsed tööriistad. Seega antud uurimustöö eesmärgiks saigi selliste tööriistade väljatöötamine, mis hõlbustaksid CHIKV uurimist. Esmalt konstrueerisime mittetsütotoksilised CHIKV replikonid, mis võimaldavad neid sisaldavate rakkude järjepidevat paljunemist. Töö käigus loodi püsiliinid ja tehti kindlaks erinevad mutatsioonide kombinatsioonid nsP2 valgus, mis vähendasid CHIKV replikoni tsütotoksilisust. Iseloomustati ka mutatsioonid nsP1 ja nsP3 valkudes, mis võimaldasid mittetsütotoksilise CHIKV replikoni püsimist inimese rakkudes. Läbiviidud analüüsid näitasid, et mutatsioonid nsP2 valgus mõjutavad selle ensümaatilisi aktiivsuseid ning vähenenud tsütotoksilisusega fenotüübid erinevad molekularsete mehhanismide poolest. Lisaks leiti, et sellised stabiilsed ja markervalke tootvad rakuliinid kujutavad endast efektiivseid ja ohutuid tööriistu, mis võimaldavad CHIKV vastaste inhibiitorite otsimist ja nende toime analüüsimist. Teiseks töötasime välja uudse CHIKV põhise trans-replikaasi süsteemi, kus replikaasi valkude tootmine ja nende poolt läbiviidav RNA paljundamine on teiseteisest lahutatud. Näitasime, et selline süsteem võimaldab uurida erinevate mutatsioonide või mittestruktuursetele valkudele lisatud tagide otseseid efekte replikaasi võimele läbi viia RNA sünteesi. Võrrelduna infektsioonilise viirusega omab CHIKV trans-replikaas sellistes analüüsides selgeid eeliseid, sest viiruse kontekstis põhjustavad paljud mutatsioonid geneetilist ebastabiilsust. Lisaks leidsime, et konstueeritud trans-replikaasi süsteem võimaldab väga edukalt uurida viiruse ja peremeesraku vahelisi interaktsioone. SFV trans-replikaasi kasutades avastasime alfaviiruste replikaasi uue funktsiooni – võime kasutada rakulisi RNAsid sünteesimaks kaasasündinud immuunvastust aktiveerivaid kaheahelalisi RNA molekule. Samas aga selgus huvitav tõsiasi, et CHIKV replikaas ei ole võimeline meie poolt kirjeldatud viisil immuunsüsteemi aktiveerima. Seega leidsime, et kahe väga sarnase alfaviiruse äratundmine peremeesraku poolt toimub väga erineval moel. Käesoleva uurimustöö käigus on loodud rida unikaalseid ja efektiivseid CHIKV molekulaarbioloogia uurimise tööriistu. Nende kasutamine on võimaldanud paremini mõista nii CHIKV molekulaarbioloogiat kui ka alfaviirus - peremees vahelisi interaktsioone.
Exaptation: towards a semiotic account of a biological phenomenon
(2016-05-25) Weible, Davide; Kull, Kalevi, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond.
Käesolev doktoritöö modelleerib eksaptatsiooni kui evolutsioonilist nähtust, lähtudes C.S. Peirce’i märgi- ja tuletusteooriast. Selle teostamiseks keskendub esimene osa “Enne eksaptatsiooni: eel-adapteerumine ja Chauncey Wright” mõiste tähendusele ning toob välja selle ulatusliku ajaloolise tausta. Erilist tähelepanu pööratakse C. Wrighti vanade jõudude uue kasutuse printsiibile ning tema intellektuaalsele seosele Darwiniga. Töö teine osa “Wright ja Peirce pragmatismist ja evolutsioonist” uurib Wright’i ja Peirce’i vahelisi sarnasusi ja erinevusi, pidades silmas Darwini teooria epistemoloogilist staatust, nende erinevat lähenemist Lamarck’i teooriatele ning evolutsionismi üldistamist bioloogiast teistesse valdkondadesse. Kolmas osa “Peirce’i evolutsionism: pidevuse ja ikoonilise abduktsiooni roll” käsitleb lähemalt evolutsiooni ning süvendab Peirce’i lamarkismi interpretatsiooni, rõhutades tema füsioloogilist tuletusteooria tõlgendust. Lisaks sellele näidatakse, et taju ning sarnasus on kesksed säärase raamistiku toimimiseks. Neljas osa (“Abduktsioon ja eksaptatsioon”) kasutab mitmeid mõisteid—asendatatvus, viga, kategooriate taju—,et teostada modelleerimist: eksaptatiivsed nähtused võivad järgida tajuliselt tingitud käitumismuutusi, põhinedes sarnasustel maailma üksuste vahel, mida tõlgendatakse ikooniliselt. Viies osa (“Tehnoloogilise arengu ikooniline ja eksaptatiivne loogika”) rakendab eeltoodut tehnoloogilise arengu valdkonnale ja tõestab, et kooptsioon on peamine mehhanism, millel baseeruvad nii abduktsioon kui eksaptatsioon. Kuues osa (“Vereimemise päritolu: evolutsioonilise abduktsiooni juhtum?”) on juhtumianalüüs ning siin pakutakse välja hüpotees, et hematofaagia võis tegelikult välja kujuneda abduktsiooni ja eksaptatsiooni integratsiooni läbi. Seitsmes (“Lõpumärkused juhtumianalüüsi kohta”) ja kaheksas (“Üldised järeldused”) osa selgitavad vastavalt spetsiifilisemaid ning üldisemaid doktoritöö tulemusi.
Valduse ja kohtuliku registri kande publitsiteet Eesti eraõiguses
(2016-05-30) Kama, Priit; Varul, Paul, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond.
Õiguskord kaitseb paljudel juhtudel isikuid nende teadmatuse tagajärgede eest, kui nad ei ole informeeritud nende käitumist mõjutavate asjaolude esinemisest või mitteesinemisest. Sellise kaitse olemasolu sõltub kindlatest asjaoludest nagu näiteks valduse olemasolu, kinnistusraamatu või äriregistri kande olemasolu või siis vastava kande puudumine. Asjaolu esinemisest või puudumisest tulenevalt võib isikul tekkida ettekujutus, et talle kuulub mingi õigus, mille tekkimise eeldused ei ole tegelikkuses täidetud. Sellist näivat õigust nimetatakse õigusnäivuseks ning asjaolu, mille esinemine või puudumine õigusnäivuse tekitab, nimetatakse vastavalt positiivseks (asjaolu esinemise korral) või negatiivseks (asjaolu puudumise korral) publitsiteediks. Seaduses ettenähtud juhtudel võimaldatakse isikutele, kelle ees õigusnäivus on loodud, asja heauskset omandamist mitteomanikult või tehingu sõlmimist isikuga, kellel tegelik esindusõigus puudub. Doktoritöö otsib vastust küsimusele, millistel juhtudel on vallasasja valdusel ning kinnistusraamatu ja äriregistri kandel põhineva õigusnäivuse kaitse põhjendatud, kas olemasolevad õiguspoliitilised valikud on otstarbekohased. Töö tulemusena selgus, et õigusnäivuse kaitse toetab oma põhiolemuselt usalduslike suhete arenemist majandustehingute osaliste vahel. Valdus kujutab endast tänapäeval suhteliselt ebakindlat vahendit õigusnäivuse kaitseks, kuna selle olemasolu tuvastamine ei ole sageli kerge. Seetõttu tasub tulevikus otsida võimalusi, kuidas siduda vallasasjade õigusenäivuse kaitse registrikannetega. Kinnistusraamatu ja äriregistrikande kandel põhinev õigusnäivuse kaitse täidab põhijoontes seatud eesmärke, kuid seejuures tasub vähendada õiguslikke erinevusi, mis annab kahe registri ebaõigetele kannetele erinevaid tagajärgi. Töös tehakse valdkonna regulatsiooni täiendamiseks mitmeid ettepanekuid.
Abikaasade vara juurdekasvu tasaarvestuse varasuhe
(2016-05-30) Degener, Kristel; Varul, Paul, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond.
Vara juurdekasvu tasaarvestuse varasuhe on üks võimalikest abieluvararežiimidest. Nimetatud varasuhe tähendab, et iga abikaasa on nii oma abielludes kaasa toodud kui ka varasuhte kestel omandatud vara ainuomanik. Abikaasadele omane kokkukuuluvus väljendub varalises mõttes alles varasuhte lõppedes, mil toimub abikaasade varasuhte kestel omandatud vara võrdväärne jaotus. Käesoleva väitekirja eesmärgiks oli välja selgitada, millisel määral tagab selle varasuhte valik kehtival kujul abikaasadele nende tasakaalustatud huvide kaitse. Varasuhte kehtiva normistiku analüüs eeldas esmalt selgitust vara juurdekasvu tasaarvestuse varasuhte ajaloolise kujunemise ning selle suhte osatähtsuse kohta kaasaja õiguses ja õiguskordades. Alles seeläbi on võimalik mõista analüüsitud varasuhte ideed. Töös jõuti järeldusele, et abikaasade varalisel iseseisvusel ja solidaarsusel põhinev vara juurdekasvu tasaarvestuse varasuhe on sobiv varasuhe tänapäeva abielude puhul, kus valdavalt mõlemad abikaasad töötavad, omavad vara ja hindavad varalist sõltumatust. Samas näitas analüüs, et vara juurdekasvu tasaarvestuse varasuhe kehtival kujul ei järgi erinevates olukordades nii varasuhte kestel kui ka varasuhte lõppedes mõlema abikaasa huvisid. Varasuhte puhul kehtib üldine abikaasade ühise majandamise põhimõte, mille järgi ei oma tähtsust, kas vara omandati iseenda töise panuse või teineteise toetuse läbi. Seetõttu ei ole põhjendatud varasuhte lõppedes abikaasade varasuhte kestel omandatud vara kindlaksmääramisel arvestusest välja jätta vara väärtusi, mis abikaasa omandas varasuhte kestel (näiteks kohustusliku pensionikindlustuse alusel omandatud õigused või abikaasa põhivara arvel omandatud vara). Samuti ei ole varasuhte olemusega kooskõlas, kui nii abikaasa põhi- kui koguvara väärtuse määramiseks võetakse aluseks üks kindel ajahetk. Ka sel juhul puudub teisel abikaasal võimalus osa saada abikaasa varasuhte kestel omandatud varast. Peale selle tuleb arvestada, et varasuhte kestel kehtivad käsutuspiirangud ei piiraks liialt abikaasa omandiõigusi. Samas on oluline tagada, et abikaasa varaline iseseisvus ei seaks ohtu perekonna toimimise heaolu.