Sirvi Kuupäev , alustades "2016-10" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 15 15

Universitas Tartuensis : UT : Tartu Ülikooli ajakiri 2016 nr 9
(Tartu : Tartu Ülikool, 2016-10) Merisalu, Merilyn, toimetaja
Religiosity as cultural toolbox: a study of Estonian new spirituality
(2016-10-07) Uibu, Marko; Altnurme, Lea, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond.
Üha suurem osa religioossetest nähtustest jääb Lääne sekulaarsetes ühiskondades väljapoole institutsionaalseid religioone. Enamik Eestis levinud religioosseid või vaimseid uskumusi ja praktikaid ei kuulu otseselt ühegi religiooni alla – neid toetab New Age’i subkultuurist välja kasvanud uue vaimsuse keskkond. Et taoliste õpetuste järgmine ei eelda püsivat kuulumist kogudusse või gruppi ning õpetused ise hõlmavad väga erinevaid valdkondi, on uut vaimsust väga keeruline määratleda või analüüsida lähtudes tavapärastest religiooni indikaatoritest nagu uskumused, kuuluvus ja religioossed praktikad. Doktoritöös vaatlen uue vaimsuse keskkonda eelkõige kui üht allikat, mis pakub erinevaid kultuurilisi tööriistu nii maailma mõtestamiseks kui ka konkreetsete probleemide nagu haiguse või töökaotuse puhul abi ja toetuse saamiseks. Taolised kultuurilised tööriistad võivad olla nii abstraktsemad väärtused, tähendused (sh ka eksistentsiaalse maailmakorralduse kohta) aga ka näiteks spetsiifilised tehnikad või rituaalid näiteks „rahaõnne“ kasvatamiseks või „aja maha võtmiseks“. Uue vaimsuse keskkonnas osalemine ei pea olema järjepidev, õpetusi kasutatakse vajaduse tekkimisel. Uue vaimsuse tegeliku ühiskondliku ja kultuurilise tähenduse tabamiseks tuleb analüüsi kaasata ka neid, kel on ehk vaid mõningad (latentsed) uskumused ning üleüldine valmisolek õpetuste poole pöörduda. Töös pakun välja mudeli, mis kaardistab inimeste valmisolekut või kalduvust uue vaimsuse keskkonnast pärit lahendusi kasutada. Õpetuste järgima hakkamine ei ole instrumentaalne tarbimine, kus otsus langetatakse puhtalt näiteks hinna vm „toote omaduste“ alusel. Uue vaimsuse keskkonnas peetakse kõige olulisemaks isiklikku kogemust, mis kinnitab igaühele personaalselt õpetuse tõeväärtuse ja toimivuse. Olulist rolli mängib siiski ka laiem tähenduslik foon, mis loob valmisoleku ning tekitab „tõelisuse aura“, mis paneb inimesi vaimseid lahendusi ja tehnikaid piisavalt usaldama, et neid ise järele proovida. Uus vaimsus levib peamiselt interneti, meedia, raamatute toel. Taoliste levikukanalite efektiivsus näitab, et tavaline kasutajakogemus on (virtuaalsete) võrgustike toel muutunud üha olulisemaks õpetuste kandjaks ja neile usaldusväärsuse loojaks. Individuaalseid valikuid tähtsustava religioossuse kandjana on mitteformaalsed võrgustikud traditsioonilistest institutsioonidest (nagu kirik) isegi efektiivsemad.
Hemiboreal Forest Mapping with Interferometric Synthetic Aperture Radar
(2016-10-10) Olesk, Aire; Noorma, Mart, juhendaja; Praks, Jaan, juhendaja; Voormansik, Kaupo, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond.
Käesolev doktoritöö uurib tehisavaradari (SAR) kasutusvõimalusi metsa kõrguse hindamiseks hemiboreaalsete metsade vööndis. Uurimistöö viidi läbi Tartu Üli¬kooli, Tartu Observatooriumi, Aalto Ülikooli, Euroopa Kosmoseagentuuri (ESA) kaugseire keskuse ESRIN ja Reach-U koostöös. Uurimistöös kasutatud satelliidi¬andmed on pärit Saksa Kosmosekeskuse (DLR) kõrglahutusega bistaatilise X-laineala tehisavaradari TanDEM-X satelliidipaarilt. Sagedasti uuenevad satelliidiandmed, nende globaalne katvus ja kõrge ruumi¬line lahutus võimaldavad tehisavaradari abil kaardistada metsi ning nendes toimu¬vaid muutusi suurtel maa-aladel. Radari abil on võimalik saada kõrge lahutusvõimega pilte, mis on tundlikud taimestikule, maapinna karedusele ja dielektrilistele omadustele. Sünkroonis lendava radaripaari samaaegselt tehtud pildid elimineerivad võimalikud ajalised muutused taimestikus ning tänu sellele on radariandmetest võimalik tuletada metsade vertikaalset struktuuri ja kõrgust. Uurimistöös käsitletakse tehisavaradari interferomeetrilise koherentsuse tund¬likkust metsa kõrguse suhtes ning analüüsitakse, millised keskkonna ja klimaati¬lised tingimused ning satelliidi orbiidiga seotud parameetrid mõjutavad radari¬piltidelt erinevate puuliikide kõrguse hindamise täpsust. Lisaks keskendub väitekiri interferomeetrilisele koherentsusele tuginevate mudelite analüüsi¬misele ning nende täpsuse hindamisele operatiivse metsa kõrguse kaardistamise raken-duseks. Vaatluse alla on võetud kolm testala, mis asuvad Soomaa rahvuspargis, Võrtsjärve idakaldal Rannus ja Peipsiveere looduskaitsealal ning katavad kokku 2291 hektarit metsa. 23 TanDEM-X satelliidipildi koherentsuspilte võrreldakse samadel testaladel aerolaserskaneerimise (LiDAR) abil mõõdetud puistute kõrgu¬sega, mis on omakorda jagatud kolme rühma (kuused, männid ja laia¬lehised segametsad). RVoG (Random Volume over Ground) taimekatte mudel ning sellest tule¬tatud lihtsamad pooleempiirilised mudelid sobituvad olemasolevate TanDEM-X koherentsuse ning LiDARi metsa puistute kõrgusandmetega hästi. Töö tule¬mused kinnitavad, et tulevikus on suurte ja erinevatest metsatüüpidest koosne¬vate metsade kõrguse kosmosest kaardistamisel otstarbekas kasutusele võtta esmalt just soovitatud lihtsamad ja universaalsemad mudelid.
Application of ultrastructural and molecular data in the taxonomy of helotialean fungi
(2016-10-11) Pärtel, Kadri; Raitviir, Ain, juhendaja; Põldmaa, Kadri, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond.
Tiksikseened (Helotiales sensu auct., Leotiomycetes, Ascomycota) kujutavad endast ˂2 mm läbimõõduga erivärviliste kausjas-peekerjate viljakehadega seeni. Nad on eluviisilt saproobid, parasiidid või sümbiondid (endofüüdid, mükoriisaseened) erinevatel taimedel, aga ka mullas ja vees. Olles küll looduses sagedased organismid, on neid keeruline määrata, sest morfoloogilised kriteeriumid on ebaselged ja molekulaarseks määramiseks napib DNA referentsjärjestusi. Doktoritöö põhieesmärk oli panustada fülogeneesipõhise klassifikatsiooni loomisse selles väheuuritud seenerühmas. Fülogeneesi rekonstrueerimiseks sekveneeriti mitmeid geenilõike. Lisaks uuriti võrdlevalt valitud taksonite morfoloogiat, kaasates transmissioon-elektronmikroskoopia meetodeid. Tulemusena selgus, et monofüleetilised rühmad eristuvad üksteisest mitmete tunnuste kombinatsiooni, mitte üksikute tunnuste poolest, nagu eoskoti tipustruktuur. Viimastele ei peaks andma võtmetähendust, kuivõrd konvergents on selles seenerühmas laialt levinud. Heaks näiteks homoplaasia kohta on jahukirmelise vintske viljakeha välisilme alusel eristatud perekond Encoelia, mis fülogeneesi põhjal osutus polüfüleetiliseks. Kaheksa Encoelia liiki lahknesid fülogeneesipuul kuude sugukonda, kusjuures perekonna tüüpliigiga ei olnud suguluses ükski teine Encoelia liik. Fülogeneesipõhise klassifikatsiooni loomisel taaselustati kaks ajaloolist sugukonda, kirjeldati uusi perekondi ja liike ning avaldati taksonoomilised rekombinatsioonid. Multigeen-fülogeneesipuu klaadid eristusid enamasti ökoloogia poolest. Paljude tiksikseente taksonite kohta saadi olulist ökoloogilist lisateavet, analüüsides koos viljakehade ja keskkonnaproovide ITS rDNA järjestusi. See võimaldas anda nimetuse paljudele avaliku geeniandmebaasi keskkonnasekventside lähteorganismidele. Siinne töö julgustab taksonoome rohkem kasutama DNA triipkoodistamist, soodustamaks koostööd ökoloogidega, kes enamasti tuvastavad seente elutsükli varjatumat poolt – seeneniidistiku etappi.
Grey wolf (Canis lupus) populations in Estonia and Europe: genetic diversity, population structure and -processes, and hybridization between wolves and dogs
(2016-10-14) Hindrikson, Maris; Saarma, Urmas, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond.
Ajal, mil mitmete hundipopulatsioonide levila on Euroopas suurenemas, on teadmised hundi populatsioonigeneetikast vajalikud liigi jaoks oluliste kaitse- ja majandamisotsuste tegemiseks ja seda nii kohalike populatsioonide kui ka üleeuroopalisel tasandil. Käesoleva töö peamisteks eesmärkideks oli uurida Eesti ja Läti hundipopulatsioonide struktuuri ja –protsesse, hübridiseerumist koertega ning laiemalt kogu Euroopa huntide ruumilis-geneetilise mitmekesisuse mustreid ja trende. Kasutades nii emaliini, isaliini kui ka biparentaalseid geneetilisi markereid kombineerivat analüüsi, tuvastasime Eestis (esmakordselt) ja Lätis hundi ja koera hübriidid, sealjuures kaks hübriidi Lätist esindasid väga haruldast, Euroopas esmakordselt tuvastatud hübridiseerimisjuhtumit - emase koera ja isase hundi vahel. Eestit ja Lätit hõlmav hundipopulatsiooni geneetilisel analüüsil leiti neli geneetiliselt eristuvat rühma ning uudne DResD analüüs tuvastas populatsioonis migratsioonikoridori ning liikumisbarjääre ja kontakttsoone eri geneetiliste rühmade vahel. Suuremat osa Euroopa hundipopulatsioonidest hõlmav meta-analüüs tuvastas olulise ruumilise mitmekesisuse trendi – huntide madalaim geneetiline mitmekesisus esines Euroopa edelaosas ja kõrgeim kirdeosas. Tulemustes selgunud ruumilise autokorrelatsiooni vahemik 650-850 km näitab, et konkreetse hundipopulatsiooni geneetilist mitmekesisust võivad mõjutada hundipopulatsioonid, mis asuvad kuni 850 km kaugusel. Enamik Euroopa hundipopulatsioonidest on silmitsi sarnaste, inimese poolt otseselt või kaudselt seotud ohtudega: küttimine (sealhulgas salaküttimine), inimeste madal sallivus hundi suhtes, konfliktid kariloomade murdmise tõttu, elupaikade hävimine ning võimalik hübridiseerumine koertega. Selleks, et hunt säiliks Euroopas pikka aega ja soodsas seisundis, on vaja suurendada Euroopa hundipopulatsioonide üldist arvukust ja soodustada loomade levikut ja populatsioonide-siseseid ja -vahelisi seoseid. Hundi teaduspõhiseks kaitsmiseks ja majandamiseks nii piirkondlikel kui ka üleeuroopalisel skaalal, on hundipopulatsioone vaja hallata kui bioloogilisi üksusi, mis nõuab kõiki Euroopa hundipopulatsioone hõlmavaid täiendavaid geneetilisi analüüse, et teha kindlaks populatsioonide täpne arv, ruumiline jaotus, geenisiirde ulatused ning hübridiseerumise sageduse koertega.
Patsiendikindlustuse seadus: välditavate ravitüsistuste ja ohujuhtumite süsteemi analüüs ja ettepanekud
(2016-10-14) Murruste, Marko; Tartu Ülikooli Kliinikum. Kirurgiakliinik
Kirjanduslikud omailmad ja nende autobiograafilised lätted
(2016-10-14) Melts, Brita; Kurvet-Käosaar, Leena, juhendaja; Merilai, Arne, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond.
Väitekiri keskendub kirjandusliku omailma kui eripärase nähtuse analüüsile ja biosemiootikast laenatud ning kirjandusteadusele kohandatud termini ’omailm’ selgitamisele, milles vilksamisi on tuginetud ka kultuuri- ja kirjandusgeograafilistele arusaamadele. Kirjanduslikku omailma võib defineerida tegelikust geograafilisest maastikust tõukuva, kuid dokumentaalset ümbruskonnakujutust subjektiivsete tõlgenduste ja väljamõeldisega põimiva mudelmaailmana, mille keskmeks on autobiograafiline (mina)tegelane. Väitekiri ei uuri niisiis mitte igasuguseid fiktiivseid maailmu, vaid kirjanduslik omailm kätkeb spetsiifilist reaalse ja väljamõeldud geograafia vaheala, mida esitatatakse küll ilukirjanduslikes teostes, ent milles ei kao side päris maastike ja kohalooliste faktidega – ning olulisim on see, et selle keskmeks olevat (mina)tegelast kujutatakse autoriga varjamatult samu biograafilisi üksikasju jagava subjektina. Nii nagu biosemiootiline omailm tähendab sihipärast ja valikuliselt moodustatud isendikeskset keskkonnakuvandit, mis ei kattu üksüheselt füüsilise tegelikkusega, kujutab ka kirjanduslik omailm kirjaniku meelte, tahete ja valikute alusel reaalsest paikkonnast loodud subjektiivset kuvandit, füüsilise ruumi ümbervermimist puhtisiklikuks mentaalseks sopikeseks, millele on sageli antud ka fiktiivne toponüüm. Kirjandusliku omailma ulatuse, tunnused ja elemendidki määrab autor oma eelistuste alusel, enamasti on selle olulisimateks komponentideks reaalselt olemasolevad ning autorile tähenduslikud kohad, millegi poolest eripärased inimesed, erinevad looduslikud elemendid, hooned, dokumentaalsed (ajaloo)sündmused, ent teoseks saanud keskkonnatõlgendustesse lülituvad ka unelused, kujutlused, faktidest võõritavad paisutused/tihendused, sihipäraselt maastikega seostatud emotsioonid, mälestused jne. Töö põhiosas on analüüsitud peamiselt nelja kirjandusliku omailma juhtumit: Karl Ristikivi Arkaadiat, Andrus Kasemaa Poeedirahu, Tõnu Õnnepalu Paradiisi ja Lauri Pilteri Airootsit.
Genes and alcohol use: effects of common genetic polymorphisms in general population
(2016-10-17) Vaht, Mariliis; Harro, Jaanus, juhendaja; Kiive, Evelyn, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond.
Alkoholi kuritarvitamine on üks peamistest ennetatavate surmade ja terviserikete põhjustajatest. Lähtuvalt sellest, kui palju probleeme tekib tarvitajale endale ja teda ümbritsevatele, on alkohol loetud kõige kahjulikumaks uimastiks1. Kuigi olukord on tasapisi paranemas, paistab Eesti rahvusvahelisel tasandil veel jätkuvalt silma ohtra alkoholitarbimisega2. Mehed tarvitavad alkoholi ning kogevad alkoholiga seotud probleeme enamasti rohkem kui naised. Nii ka meie rahvastikupõhises pikaajalises sünnikohortide uuringus – poisid alustasid alkoholi tarvitamisega varem ning tegelesid sellega sagedamini kui tüdrukud. Nooreks täiskasvanueaks oli selle tulemusena meeste seas tunduvalt rohkem neid, kes alkoholi kuritarvitamisega hädas. Alkoholiprobleemide kogemise tõenäosust tõstsid ka stressirikkad elusündmused ning halvad suhted pereliikmete ja õpetajatega. Kuna alkoholism on krooniline ja ravile raskesti alluv, on selle haiguse tekkimist ennustavate bioloogiliste näitajate uurimine äärmiselt päevakajaline. Analüüsides geenide mõju alkoholitarbimisele, leidsime, et probleemset alkoholitarbimist ennustasid just sellised geneetilised eripärad, mis olid seotud madalama stressitaluvuse ja suurema avatusega keskkondlike mõjude suhtes. Seosed ei olnud aga üleüldised ja sõltusid suures osas sünnikohordist – perioodist, mil inimene sündinud oli. Sotsiaalsed normid ja hoiakud alkoholi tarbimisse koonduvad sünnikohortide kaupa ning mõjutavad otseselt uimastite tarvitamist. 1990. aastatel alguse saanud kiired ühiskondlikud muutused mõjutavad meie siirdeühiskonnas väärtushinnanguid, vaba aja tegevusi, suhteid ja igapäevast toimetulekut. Kultuurilised ja ühiskondlikud muutused vormivad pidevalt inimeste identiteeti ja elustiili ning võivad vahendada ka geeniefekte alkoholitarbimisele. [1 Nutt DJ, King LA, Phillips LD (2010) Drug harms in the UK: a multicriteria decision analysis. Lancet 376:1558-1565. 2 OECD (2015) Tackling harmful alcohol use: Economics and public health policy. OECD Publishing.]
Ilmamees Ain Kallis: ,, Oktoobri lõpus näeb selget päeva harva“
(Õhtuleht, 2016-10-17) Kallis, A.
Economic conditions and incumbent support: when and how does the economy matter?
(2016-10-18) Talving, Liisa; Ehin, Piret, juhendaja; Vassil, Kristjan, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond.
Akadeemilisest kirjandusest on teada, et majanduse ja valimistulemuste vahel on tugev seos. Valijad peavad võimulolijaid riigi majanduse eest vastutavaks: valitsusparteide toetus kasvab, kui majandus kosub, ning kannatab, kui majandusel läheb kehvasti. Paraku ei ole aga kõikide valimiste tulemused ühtmoodi majandusest tingitud. Majanduslik hääletamine esineb sageli, kuid mitte alati ega igal pool, ja pole päris selge, miks see nii on. Hiljutine finants- ja majanduskriis näitas selgelt nende kahe nähtuse vahelise seose ebastabiilsust. Kriisi ajal koges valdav enamik läänemaailma riikidest sügavat majanduslangust, mis klassikalistest teooriatest lähtudes peaks viima tõsiste poliitiliste tagajärgedeni. Mitmed Euroopa valitsusparteid saidki valimistel armutult lüüa, ent mitmetel teistel õnnestus oma positsioon säilitada või seda isegi tugevdada. Majandusliku hääletamise ebastabiilsus oli ka selle väitekirja kirjutamise ajendiks. Kui seost majanduse ja valimiste vahel ei eksisteeri, siis on valijate võimalused võimulolijaid majandustulemuste eest vastutavaks pidada piiratud, mis omakorda jätab viimastele vabad käed ellu viia neile sobivaid poliitikaid, isegi kui need ei ole kooskõlas avaliku huviga. Kui aga demokraatliku vastutuse mehhanism toimib, siis on kodanikel võimalik osaleda otsustusprotsessides ja kaasa rääkida selles, milliseks riigi poliitikad kujunevad. Väitekiri käsitles majanduslikku hääletamist kolmest aspektist. Esmalt uuris töö majanduse ja poliitilise toetuse vahelise seose üldist tugevust. Analüüs, mis põhines mahukal küsitlusandmestikul erinevatest Euroopa riikidest ja ajahetkedest, näitas, et majanduslikel kaalutlustel on tugev mõju valijate poliitilistele eelistustele. Riigi majanduse käekäik on arenenud riikide kodanike jaoks oluline – seda jälgitakse ja võetakse oma poliitiliste eelistuste kujundamisel arvesse. Teiseks uuris töö, mil moel mõjutas majanduslikku hääletamist finants- ja majanduskriis ja leidis, et statistiline seos majanduse ja hääletamise vahel jäi sarnasele tasemele, isegi ajal, mil Euroopat raputas viimaste aastakümnete tugevaim majanduslangus. See viitab asjaolule, et majandusliku hääletamise mehhanism on välistele šokkidele võrdlemisi immuunne. Viimaks tõi töö välja uudse dimensiooni majanduslikus hääletamises, suunates fookuse majanduspoliitikale. Analüüs näitas, et majanduskriisi järel pöörasid kodanikud fiskaalpoliitikatele enam tähelepanu kui varem, ja mitmel pool karistati valitsusparteisid karmide kärpemeetmete eest. Veelgi enam, majanduspoliitikad on tavapäraste tegurite kõrval kerkinud üheks keskseimaks teguriks, mis indiviidi valimisotsust määravad, viidates asjaolule, et majandusliku hääletamise fenomen on muutunud mitmetahulisemaks.
Development of sheep populations in Estonia as indicated by archaeofaunal evidence and ancient mitochondrial DNA lineages from the Bronze Age to the Modern Period
(2016-10-18) Rannamäe, Eve; Valk, Heiki, juhendaja; Saarma, Urmas, juhendaja; Lõugas, Lembi, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond.
Lammas (Ovis aries) on alates hilispronksiajast olnud üks enimkasvatatud kariloomi Eestis. Tänapäeval moodustab lambakasvatus Eestis väikese, kuid järjest olulisema osa põllumajandusest. Tuginedes zooarheoloogilisele leiuainesele ja geneetilisele andmestikule, on väitekirja eesmärk uurida lambakasvatust ning lammaste emaliinide ajalugu Eestis ja laiemalt Läänemere kultuuriruumis keskmisest pronksiajast (u 1200 eKr) tänapäevani. Töö zooarheoloogiline pool keskendub hilisrauaajale ja keskajale Viljandis ja Karksis ning loomsete saaduste tarbimisharjumustele ajas ja ruumis. Geneetiline osa analüüsib emaliini pidi pärandatavat mitokondriaalset DNA-d vanades lambaleidudes ja ka tänapäevastes Kihnu maalammastes. Uurimusest selgub, et lambakasvatus ja lammaste tarvitamine toiduks on Eestis olnud pronksiajast peale üsna järjepidev. Siiski ilmnevad mõned murranguajad, millele tuleb seletust otsida laiemal ajaloolisel taustal. Need muudatused seostuvad kahe perioodiga. Esiteks üleminek muinasajalt keskajale koos 13. sajandi alguse ristisõdadega. Geneetilises andmestikus väljendub see lambapopulatsiooni suurenemises, mis on toimunud kohaliku talumajanduse ja olemasolevate loomade baasil, ning mis võib olla tingitud sellest, et keskajal kasvas koos rahvaarvuga ka kariloomade hulk. Teine murrang ilmneb seoses suure tõuaretusega 19. sajandil, mil eeskätt Lääne-Euroopast sisse toodud tõugudega hakati kohalike lammaste liha- ja villatootlikkust parandama. Hoolimata sellest on algupärased põliste tunnustega maalambad, eeskätt Kihnu maalammas, säilinud tänapäevani, kuigi mõnevõrra väiksema geneetilise mitmekesisusega.
Inimkond koos El Niñoga püstitas uue ilmarekordi kõrgushüppes
(Maaleht, 2016-10-20) Kallis, A.
Impacts of alkaline dust pollution on biodiversity of plants and lichens: from communities to genetic diversity
(2016-10-20) Degtjarenko, Polina; Randlane, Tiina, juhendaja; Marmor, Liis, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond.
Õhusaaste ohustab oluliselt looduslikku mitmekesisust, avaldades mõju erinevatel bioloogilistel tasemetel – alates rakulisest tasemest kuni ökosüsteemide tasemeni. Tolmusaaste on Eestis alati olnud märkimisväärne keskkonnaprobleem, kuna paljude aastate vältel moodustasid Eesti tööstusettevõtete poolt õhku paisatud saastest suure osa just tahked aluselised heitmed. Käesolev töö on keskendunud aluselistele jämedatele tolmuosakestele, mis vabanevad keskkonda lubjakivi kaevandamise käigus, tsemenditööstusest ja kruusateedelt. Selleks, et leevendada õhusaastest tekitatud kahju keskkonnale, on vajalik hinnata ja jälgida õhusaaste mõjusid ning otsida uusi võimalikke bioindikaatoreid täiendamaks õhuseirejaamade andmeid. Selle töö eesmärkideks oligi uurida eri päritoluga pikaajalise aluselise tolmusaaste toimet boreaalsetele metsakooslustele, sambliku-, sambla- ja vetikakooslustele mändidel ning ühe samblikku moodustava seeneliigi populatsioonide geneetilisele mitmekesisusele. Leidsin, et pikaajaline tolmusaaste on avaldanud neutraliseerivat toimet mulla keemilistele omadustele ning männi ja kuuse koorele; mulla ja puukoore pH on tõusnud tolmusaaste mõju piirkondades ja vähenes tolmusaaste allikate kaugenedes. Selgus, et tolmusaaste hävitas looduslikke kooslusi ning põhjustas uudsete koosluste tekkimist tolmureostuse mõjupiirkondades, näiteks happelembeste/happettaluvate liikide järk-järgulist asendumist neutrofiilsete ja seejärel kaltsifiilsete liikidega. Huvitav on see, et aluseline tolmusaaste mõjub looduslikele kooslustele “parapositiivselt” aidates looduslike koosluste häirimise kõrval ajutiselt kaasa haruldaste ja kaitstavate liikide levikule. Oma töös pakkusin välja mitmed uued tolmusaaste indikaatorliigid mändidel, näiteks härma-kiiriksamblik, piir-kärnsamblik või rohevetikas Trentepohlia umbrina. Näitasime esmakordselt aluselise tolmusaaste negatiivset mõju tavalise ja laialt levinud sambliku, vars-habesambliku populatsioonide geneetilisele mitmekesisusele.
The Place of Semantics in Biosemiotics: Conceptualization of a Minimal Model of Semiosic Capabilities
(2016-10-25) Rodríguez Higuera, Claudio Julio; Kull, Kalevi, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond.
Käesolev töö uurib, millised on esmase semioosivõimelise süsteemi minimaalsed tingimused, ehk teisisõnu, millised teoreetilised aluselemendid on tarvilikud märgiprotsessi käsitlemisel biosemiootika vaatenurgast. Modelleerimaks selliseid minimaalseid tingimusi, oleme ent vastakuti filosoofiliste probleemidega nende metafüüsiliste elementide osas, mida biosemiootika varjatult eeldab. Kui neid biosemiootika eeldusi mitte piirata, võivad nad laieneda eelbiootiliste nähtuste niisuguseks seletuseks, mille korral neid peetakse märkidest koosnevaks, ilma et neil oleks mingit pistmist tunnetusega. Töös analüüsitakse seda olukorda ja arendatakse välja seisukoht, mis kitsendab mõningaid tugevamaid metafüüsilisi eeldusi. Arusaamad emergentsusest ja modelleerimisest, mis mõlemad on tänapäevase biosemiootika jaoks relevantsed, on käesolevas analüüsis tähtsal kohal, kuna viis, kuidas me neid mõisteid käsitleme, mõjutab seda, kuidas me oma teooriaid rakendada saame. Töös arendatakse välja semioosi põhiliste alustingimuste tasandiline mudel, mis keskendub organismide ja nende keskkondade vahelistele suhetele ning sellele, millistel tingimustel need suhted endaga semantilisuse kaasa toovad. Mudel võimaldab eripäraselt kontseptualiseerida aine ja sümboli (või täpsemini, aine ja märgi) komplementaarsust ning esitab lihtsustatud analüüsiühiku biosemioosi alaste uuringute tarbeks.
The effect of CO2 enrichment on net photosynthesis of macrophytes in a brackish water environment
(2016-10-25) Pajusalu, Liina; Martin, Georg, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond.
Ookeanide hapestumine on kiiresti kasvav üleilmne keskkonnaprobleem, mis on otseselt seotud inimtekkelise süsihappegaasi (CO2) emissiooniga atmosfääri. Hapestumise all mõistetakse ookeanide pH-taseme langust, mida peamiselt põhjustab suurenenud atmosfäärse süsinikdioksiidi neeldumine pinnavees. Alates tööstusrevolutsioonist 18. sajandi lõpul on umbes kolmandik inimtegevuse tõttu atmosfääri eraldunud CO2-st talletunud maailma ookeanides, põhjustades ookeanide pinnavee pH-taseme languse umbes 0,1 ühiku võrra. Kui CO2-emissiooni ei reguleerita, võib ookeanivee pH-tase järgmise sajandi alguseks langeda 0,3–0,4 ühiku võrra. Senised uuringud on näidanud, et prognoositavad muutused võivad tugevalt mõjutada mereökosüsteemide funktsioneerimist. Antud doktoritöös uuriti, kuidas merevee happesuse suurenemine mõjutab laialt levinud bentiliste makrofüütide fotosünteesi Kirde-Läänemere tingimustes. Lisaks uuriti temperatuuri ja valguse lühiajalise loodusliku varieeruvuse ja suurenenud CO2-sisalduse koosmõju makrofüütide fotosünteesile. Aastatel 2011 kuni 2014 vahemikus juuni-juuli viidi Saaremaa lõunarannikul Kõiguste lahes läbi mesokosmikatsed. Vaatluse all olevaid liike inkubeeriti lühiajalistes katsetes, mille käigus manipuleeriti erinevate CO2-tasemetega. Uurimistulemused näitasid, et bentilised makrofüüdid on võimelised fotosünteesima kõrgete CO2-sisalduste juures ning CO2 looduslik sisaldus merevees limiteerib makrofüütide fotosünteesi vegetatsiooniperioodi jooksul. Seega võivad makrofüütide kooslused tulevikus puhverdada merevee hapestumise negatiivset mõju Läänemeres. Merevee hapestumise mõju makrofüütidele on liigispetsiifiline ning sõltub koosmõjust teiste keskkonnateguritega, peamiselt vee temperatuurist ja valguse kättesaadavusest. Üks peamisi merevee happesuse suurenemise tagajärgi tulevikus on muutused põhjakoosluste liigilises koosseisus, kuna CO2 sisalduse tõus soodustab eelkõige üheaastaste niitjate suurvetikate vohamist.