Sirvi Kuupäev , alustades "2016-10-25" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 2 2

The Place of Semantics in Biosemiotics: Conceptualization of a Minimal Model of Semiosic Capabilities
(2016-10-25) Rodríguez Higuera, Claudio Julio; Kull, Kalevi, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond.
Käesolev töö uurib, millised on esmase semioosivõimelise süsteemi minimaalsed tingimused, ehk teisisõnu, millised teoreetilised aluselemendid on tarvilikud märgiprotsessi käsitlemisel biosemiootika vaatenurgast. Modelleerimaks selliseid minimaalseid tingimusi, oleme ent vastakuti filosoofiliste probleemidega nende metafüüsiliste elementide osas, mida biosemiootika varjatult eeldab. Kui neid biosemiootika eeldusi mitte piirata, võivad nad laieneda eelbiootiliste nähtuste niisuguseks seletuseks, mille korral neid peetakse märkidest koosnevaks, ilma et neil oleks mingit pistmist tunnetusega. Töös analüüsitakse seda olukorda ja arendatakse välja seisukoht, mis kitsendab mõningaid tugevamaid metafüüsilisi eeldusi. Arusaamad emergentsusest ja modelleerimisest, mis mõlemad on tänapäevase biosemiootika jaoks relevantsed, on käesolevas analüüsis tähtsal kohal, kuna viis, kuidas me neid mõisteid käsitleme, mõjutab seda, kuidas me oma teooriaid rakendada saame. Töös arendatakse välja semioosi põhiliste alustingimuste tasandiline mudel, mis keskendub organismide ja nende keskkondade vahelistele suhetele ning sellele, millistel tingimustel need suhted endaga semantilisuse kaasa toovad. Mudel võimaldab eripäraselt kontseptualiseerida aine ja sümboli (või täpsemini, aine ja märgi) komplementaarsust ning esitab lihtsustatud analüüsiühiku biosemioosi alaste uuringute tarbeks.
The effect of CO2 enrichment on net photosynthesis of macrophytes in a brackish water environment
(2016-10-25) Pajusalu, Liina; Martin, Georg, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond.
Ookeanide hapestumine on kiiresti kasvav üleilmne keskkonnaprobleem, mis on otseselt seotud inimtekkelise süsihappegaasi (CO2) emissiooniga atmosfääri. Hapestumise all mõistetakse ookeanide pH-taseme langust, mida peamiselt põhjustab suurenenud atmosfäärse süsinikdioksiidi neeldumine pinnavees. Alates tööstusrevolutsioonist 18. sajandi lõpul on umbes kolmandik inimtegevuse tõttu atmosfääri eraldunud CO2-st talletunud maailma ookeanides, põhjustades ookeanide pinnavee pH-taseme languse umbes 0,1 ühiku võrra. Kui CO2-emissiooni ei reguleerita, võib ookeanivee pH-tase järgmise sajandi alguseks langeda 0,3–0,4 ühiku võrra. Senised uuringud on näidanud, et prognoositavad muutused võivad tugevalt mõjutada mereökosüsteemide funktsioneerimist. Antud doktoritöös uuriti, kuidas merevee happesuse suurenemine mõjutab laialt levinud bentiliste makrofüütide fotosünteesi Kirde-Läänemere tingimustes. Lisaks uuriti temperatuuri ja valguse lühiajalise loodusliku varieeruvuse ja suurenenud CO2-sisalduse koosmõju makrofüütide fotosünteesile. Aastatel 2011 kuni 2014 vahemikus juuni-juuli viidi Saaremaa lõunarannikul Kõiguste lahes läbi mesokosmikatsed. Vaatluse all olevaid liike inkubeeriti lühiajalistes katsetes, mille käigus manipuleeriti erinevate CO2-tasemetega. Uurimistulemused näitasid, et bentilised makrofüüdid on võimelised fotosünteesima kõrgete CO2-sisalduste juures ning CO2 looduslik sisaldus merevees limiteerib makrofüütide fotosünteesi vegetatsiooniperioodi jooksul. Seega võivad makrofüütide kooslused tulevikus puhverdada merevee hapestumise negatiivset mõju Läänemeres. Merevee hapestumise mõju makrofüütidele on liigispetsiifiline ning sõltub koosmõjust teiste keskkonnateguritega, peamiselt vee temperatuurist ja valguse kättesaadavusest. Üks peamisi merevee happesuse suurenemise tagajärgi tulevikus on muutused põhjakoosluste liigilises koosseisus, kuna CO2 sisalduse tõus soodustab eelkõige üheaastaste niitjate suurvetikate vohamist.