Sirvi Kuupäev , alustades "2017-08" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 9 9

Inglise park. 18. sajandi filosoofilistest ideedest pargis
(Tartu Ülikool, 2017-08) Kaasik, Airi-Kairi; Maiste, Juhan, juhendaja; Tartu Ülikool. Ajaloo ja arheoloogia instituut; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
On Personal Identity: the Epistemic Problem, Personal Pronoun Revisionism, and De Se Attitudes
(Tartu Ülikool, 2017-08) Huang, Litman; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Tartu Ülikool. Filosoofia osakond
The thesis focuses on the contemporary ‘animalism vs. neo-Lockeanism’ debate on personal identity over time. I will look at Noonan’s defence on behalf of neo-Lockeanism against the version of animalism formulated and popularised by Olson (1997, 2003, 2007). Noonan argues for neo-Lockeanism (1989/2003, 2010a,1998) by rejecting the animalists’ thinking animal argument. In doing so, the neo-Lockean theorist commits to claims that give rise to the epistemic problem: how do I know which thinker is me, given the neo-Lockean claim that the thinking animal and the Lockean person are numerically distinct, but qualitatively identical entities capable of occupying the same temporal-spatial location? In response, Noonan devises personal pronoun revisionism (or the linguistic solution) as an attempt to resolve the problem: personal pronouns don’t refer to the thinker who thinks the I-thought e.g. the thought that ‘I am a person’, but instead they refer to the person who thinks the I-thought. According to the neo-Locekan view, since i) you know that you are a person viz. ’you’ refers to a person and ii) persons are Lockean persons you can know that the thinker who is a person, the Lockean person, is you viz. ‘you’ always refers to the Lockean person not the thinking animal. Therefore, the epistemic problem is resolved since the question answers itself in the proposed semantic rule for the reference of personal pronouns. I argue that for considering problems of de se attitudes—propositional attitudes (knowing that, thinking that, believing that etc.) held towards propositions/beliefs identified by I-utterances such as ‘I am hungry’, ‘I want to have some ice-cream’ etc., Noonan’s response to the epistemic problem is not adequately motivated. With the epistemic problem unsolved, we have strong reasons for refuting neo-Lockeanism. This thesis will have the following structure: In Section 1 I discuss Olson’s animalism as a position on personal identity. I will explain how Noonan’s refutation of the thinking animal argument leads to the epistemic problem as part of the broader thinking animal problem. Section 2 and 3 discuss this problem and Noonan’s proposed solution, personal pronoun revisionism, to it. Section 4 is an extended exposition of Noonan’s proposal. In Section 5 I argue that Noonan’s proposal fails for considering the problem of de se attitudes. Finally, I conclude that with the problems Noonan’s account faces, we have strong reasons to reject Noonan’s neo-Lockeanism.
Inimõitseng hariduse eesmärgina
(Tartu Ülikool, 2017-08) Kivi, Merlin; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Tartu Ülikool. Filosoofia osakond
The objective of this Bachelor’s thesis is to give an overview of the aims of education and to show that the main function of schools is to raise flourishing people. At first I tried to analyse the aims of education and how they are related to the purpose of life. I showed that happiness is the main purpose of life and education, because all the people usually desire great relationships, money, good social position or money, because they this it makes them happy. As Aristoteles has pointed out, happiness is always the final purpose of our acts. In the second part I came up with idea that to live a flourishing life, people have to be successful in personal, social, and working life and for this they have to live a moral life. In the last paragraph I presented the idea of value education, which is a method about raising moral children. I showed that there are three main methods in value teaching: the rational moral education, character education and integrative ethical education. I tried to show what is the main role of teachers in value education and how they can affect students’ lives.
Demonstratives and the Audience-Control Theory
(Tartu Ülikool, 2017-08) Eesmaa, Triinu; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Tartu Ülikool. Filosoofia osakond
According to the audience-control theory of demonstratives, the content of a demonstrative in a context is what an attentive and competent audience would reasonably take to be its content in the context. In this thesis, I will respond to the arguments that have been made against the this theory, and have not been responded in the literature. Three of these arguments can be responded to by relying the existing framework of the audience-control theory, worked out by Wettstein (1984) and Romdenh-Romluc (2002, 2004). Responding to the two remaining requires specifying what the theory would predict in cases where the interlocutors could disagree about what the content of a demonstrative is. In the thesis, I will develop two ways to make this specification. According to the first response, in these cases, the content of the demonstrative is indeterminate, and according to the second response, the demonstrative has different content relative to different audience members. The thesis concludes by assessing these two responses by considering how they handle situations where disagreements about what a demonstrative refers to are revealed.
Plant diversity of semi-natural grasslands: drivers, current status and conservation challenges
(2017-08-15) Kasari, Liis; Helm, Aveliina, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Suur osa Euroopa soontaimede liigirikkusest on seotud pool-looduslike niidukooslustega ning väikesel skaalal (nt. 10x10 cm) on nad erakordselt liigirikkad ka kogu maailma mastaabis. Alates 20. sajandi algusest on aga kogu Euroopas inimasustuse tihenemise, põllumajanduse intensiivistumise ning karjatamise ja niitmise lakkamise tõttu nende pindala ja kvaliteet drastiliselt vähenenud. Tänaseks on selge, et niitude elurikkuse säilitamiseks on vaja ökoloogilistel teooriatel põhinevat looduskaitset. Oma doktoritöös tegin kindlaks, millised tegurid on taganud kuivade lubjarikaste niidukoosluste kõrge soontaimede liigirikkuse. Tulemused näitavad, et liigirikaste niitude teke ja püsimine sõltub nii suurekaalalistest teguritest nagu pidev mõõdukas majandamine, piisava hulga niidulaikude olemasolu ja sidusus maastikus kui ka kohalikest keskkonnatingimustest, mida tuleb arvesse võtta elupaikade taastamisel ja säilitamisel. Lisaks hindasin Kesk- ja Põhja-Euroopa kuivade kuni parasniiskete niitude praegust seisundit ning pakkusin välja uusi soovitusi rohkemal või vähemal määral degradeerunud koosluste taastamiseks ja nende elurikkuse säilitamiseks. Kümnest uuritud piirkonnast kuues olid osad niiduspetsialistidest taimeliigid juba kadunud ning koosluses esines suuremal hulgal generaliste. Alles jäänud niiduspetsialistidel oli oluliselt madalam levimisvõime. Neljas uuritud piirkonnas olid kõik liigid veel alles, seega tuleks seal võimalikult kiiresti alustada elupaiga taastamisega, et takistada hea levimisvõimega niiduspetsialistide kadumist ja uute generalistide saabumist. Niidulaikudes, kus liigid juba kadunud ja elupaiga kvaliteet oluliselt vähenenud, on täielik koosluse taastamine keerulisem ja ajaloolise seisundi saavutamine vähem tõenäoline. Samas on sellised degradeerunud ja algsest kooslusest oluliselt teisenenud elupaigalaigud tihtipeale siiski liigirikkad, toetades vähemalt osaliselt ajalooliste niitude elustikku. Seega tuleks kaaluda selliste liigirikaste, samas tugevalt degradeerunud koosluste majandamist ja säilitamist hübriidsete või uudsete kooslustena, mis hoiaks ära nende edasise seisundi halvenemise ja annaks panuse piirkonna elurikkuse säilimisele. Prioriteediks peab aga alati siiski seadma looduslike ja pool-looduslike koosluste taastamise ja säilitamise
Self-rated health: assessment, social variance and association with mortality
(2017-08-21) Reile, Rainer; Leinsalu, Mall, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond
„Milline on Teie tervis üldiselt?” on küsitlusuuringutes sagedasti kõlav küsimus. See lihtne enesehinnangule tuginev terviseseisundi mõõdik on laialdaselt kasutusel ning tõendus varasematest uuringutest kinnitab instrumendi valiidsust rahvastiku terviseseisundi hindamisel ning edasiste tervisetulemite prognoosimisel. Rainer Reile doktoritöö analüüsis subjektiivse tervise hindamismehhanisme, tervise enesehinnangu aluseks olevaid tegureid ja nende sotsiaalset variatiivsust, ning seost edasise suremusega. Töös leiti, et tervise enesehinnangu mõjurid varieeruvad sõltuvalt tervise enesehinnangu tasemest: kui negatiivne hinnang seondus põhiliselt füüsilise ja vaimse tervise aspektidega, siis positiivne hinnang seondus ka demograafiliste, sotsiaalmajanduslike ja heaolu teguritega. Negatiivse tervise enesehinnangu korral prognoosisid edasist suremust haigustega seotud piirangud, positiivse tervise enesehinnangu korral sõltus suremusrisk demograafilistest, sotsiaalmajanduslikest ja tervisekäitumisega seotud teguritest. Halva tervise enesehinnanguga vastajatel oli ligi 40% suurem suremusrisk ligi 18-aastase jälgimisaja jooksul. Leid, et erinevalt eestlastest ei prognoosi tervise enesehinnang prognoosib edasise suremusriski mitte-eestlastel, viitab võimalikule sotsiaalsele variatiivsusele tervise hindamisel. Töö näitas, et tervise enesehinnang on tundlik mõõdik tervise hindamiseks makromajanduslike muutuste taustal – 2008. aastal alanud majanduskriis peatas eelneva tervise enesehinnangu olulise paranemise trendi kriisist tugevalt mõjutatud Eestis ja Leedus. Makromajanduslikud muutused avaldasid mõju ka tervise enesehinnangu sotsiaalsele varieeruvusele – kui majanduskasvuga seoses ebavõrdsus kasvas, siis majanduskriisi tingimustes ebavõrdsus pigem kahanes. Doktoritöö näitab, et tervise enesehinnang varieerub lisaks tervisega otseselt seotud teguritele ka demograafiliste, sotsiaalmajanduslike ning psühholoogiliste tegurite lõikes. Need tegurid mõjutavad nii terviseseisundit kui ka selle tõlgendamist ja hindamist tervise enesehinnangu kontekstis. Seega saab tervist subjektiivsete tervisemõõdikute kontekstis käsitleda eelkõige ettevaatlikku tõlgendust vajava sotsiaalse nähtusena
Ilmavaatlejate kokkusaamisest
(Maaleht, 2017-08-27) Kallis, A.
Речевой этикет в социолингвистическом аспекте (на материале марийской и эстонской коммуникативных культур)
(2017-08-29) Булыгина, Валентина; Сейлентхал, Тыну, juhendaja; Куклин, Анатолий Николаевич, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Kommunikatsiooni käigus inimesed vahetavad teatud informatsiooni, erinevaid tähendusi, edastavad midagi, ärgitavad mingisugustele tegudele või küsivad millegi kohta nad sooritavad keeletoiminguid. Selleks, et asuda loogilise-sisulise informatsiooni vahetamise juurde, peavad nad astuma kõnekontakti, see aga toimub teatavate suhtlemisreeglite ja kõneühikute kasutamisreeglite järgi. Antud töö on pühendatud mari ja eesti keele kõneühikute uurimisele (need on kõneetiketi valemid (edaspidi KEV)). Sotsiolingvistilises vaatevinklis muutus kõneetiketi ühikute uurimine eriti aktuaalseks kaasajal, sest viimastel aastatel on märgata rahvusliku kõneetiketi aktiivse muutumise protsessi. Praeguses keeleteaduses on näha järsku huvi elavnemist kõnesuhtlustemaatika vastu, eriti puudutab see sotsiolingvistikat, mille eesmärk on jälgida ja uurida seda, kuidas sotsiaalsus väljendub keeles ehk teisiti öeldes, kuidas keelelised faktid funktsioneerivad konkreetsetes sotsiaal-relevantsetes verbaalse suhtlemise tingimustes. Meid aga huvitab eelkõige see, kuidas mõjutavad indiviidi keelelised eripärad (indiviidi sotsiaalsed iseloomustused) ja suhtlemisolukord (registrid temaatilistes KEV gruppides) kõneleja kõnetoodangut, KEV-i kasutussagedust ja variatiivsust. Püstitatakse hüpotees: erinevates kommunikatiivsetes olukordades kõneleja kasutab kindlaid kõneühikuid, mis vastavad iseloomulikule suhtlemistingimuste registrile. Kui kommunikatiivne olukord muutub (muutub adressaat), siis toimub ka suhtlemisregistri muutus. Kõneleja teadvuses KEV-id on struktureeritud vastavalt nende kuuluvusele teatavasse suhtlemisregistrisse temaatilise rühma raames, seega, etiketivalemite kasutamine sõltub suurel määral pigem kommunikatiivsest olukorrast, kui sotsiaalsetest faktoritest. Uurimistöö materjalina kasutati mari ja eesti kõneetiketi valemeid, mida saadi informantidelt nelja suhtlemisolukorra raames: «suhtlemine sugulastega», «suhtlemine sõpradega», «suhtlemine endast vanemate / kõrgema staatusega inimestega» ja «suhtlemine õpetajate, arstide ja müüjatega». Eksperimendis osales kokku 72 vastajat- noored mees- ja naissoost inimesed vanusega 8 kuni 35 eluaastani. Nad on kõik mari ja eesti keele kasutajad erinevates sotsiaalsetes parameetrites. Uuritud sai ligikaudu 2000 kõnereaktsiooni mari ja eesti kõneetiketti neljas temaatilises rühmas: TERVITAMINE, VABANDAMINE, TÄNUAVALDUS, HÜVASTIJÄTT. Läbiviidud uurimuse tulemuseks on loodud koondmudel, mis näitab kuidas sotsiaalsed faktorid mõjutavad KEV tihedust ja varieeruvuselest mari ja eesti keele kõnelejate neljas suhtlemisregistris — see loob võimalusi mitte ainult kirjeldamiseks, vaid ka isiku keelelise käitumise prognoosimiseks. Mudel näitab, et KEV kasutuse sageduse ja varieeruvuse määramisel tähtsamateks osutusidsuhtlemisregistrid, mitte niivõrd uuritavad sotsiaalsed faktorid (sugu ja vanus). KEV uurimine normi ja kasutustiheduse vaatevinklist lubab oletada, et osa mittenormatiivsetest KEV-idest on võimeline tulevikus kinnistuma kodifitseeritud normis. Edaspidi on võimalik veelgi põhjalikum KEV uurimine «uue» etiketinormi kujunemisel.
The role of information search and interpretation in living with chronic illness. The case of Estonian Parkinson’s disease patients
(2017-08-29) Lubi, Kadi; Vihalemm, Triin, juhendaja; Taba, Pille, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond
Vananev ühiskond on toonud arenenud lääne ühiskondadele uued väljakutsed. Järjest enam on meie hulgas inimesi, kes põevad üht või enamat kroonilist haigust ja seda arvestatava osa oma eluajast. Nüüdisühiskonnas tuleb nii haigetel kui tervetel ühiskonnaliikmetel harjuda kroonilise haigusega/haigetega koos elamisega. Väga oluline on toetada inimesi kogu haigusega kohanemise ja sellega elamise protsessi vältel. Kui poliitikate muutmiseks kaasatakse eksperte ja töötatakse välja tegevuskavasid, siis väärtuste ja hoiakute kujunemisel mängib suurt rolli kommunikatsioon. Doktoritöö “Infootsingu ja –tõlgendamise roll kroonilise haiguse korral Eesti Parkinsoni tõve patsientide näitel” eesmärk on selgitada haiguse füüsiliste, psühholoogiliste ja sotsiaalsete muutustega hakkamasaamist toetavaid ja takistavaid, infokäitumisega seotud tegureid. Töö teoreetiline raamistik toetub sotsiaalsete praktikate teooriale, mis avab tervise- ja haigusealase kommunikatsiooni tugevas seoses inimese elu keskkondlike ja kehaliste aspektide ning elustiiliga. Väitekirja aluseks olevate uuringute tulemused näitavad, et inimesed kasutavad erinevaid info-otsingulisi ja tõlgendamise strateegiaid, mis sõltuvad nii inimese varasematest meediatarbimise harjumustest, olemasolevast elustiilist kui ka haiguse kestusest. Erinevalt praegusest infopakkumise süsteemist soovitakse haigusealast informatsiooni saada järk-järguliselt ja situatiivselt ning kohandada oma olemasolevaid harjumusi sujuvalt. Samuti soovitavad inimesed võimalust arutada selle info üle, mis leitakse iseseisva infootsingu käigus. Tulevikus peaks toetama rohkem spetsialiseerunud õdede ning kaaspatsientide poolt pakutavat kogemusnõustamist