Sirvi Kuupäev , alustades "2018-03-16" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 3 3

Structure and blood supply of the superior part of the shoulder joint capsule
(2018-03-16) Põldoja, Elle; Kolts, Ivo, juhendaja; Kask, Kristo, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond
Õlaliiges on üks inimese liikuvamaid liigeseid. Omavahel liigestuvad õlavarreluu suur pea ja abaluu väike liigeseõõnsus. Liigesekihn, mis ümbritseb õlaliigest, on avar, õhuke ja lõtv. Seda tugevdavad sidemed ning lihaselis-kõõluseline rotaatormansett. Õlaliigese ülaosas asub subakromiaalne limapaun, mille alumine osa on ühenduses rotaatormanseti kõõlustega. Õlaliiges on oma ulatusliku liikuvuse tõttu seotud rohkete vigastustega: õlaliigese nihestused, limapauna pitsumised, rotaatormanseti lihaste ja kõõluste põletikud ning rebendid. Üle 40-aastastest inimestest 30%-l esineb kahjustusi õlaliigeses ning vanuse kasvades ilmneb märgatav tendents liigesevigastuste tõusule. Need vigastused põhjustavad õlavalu, mis pärsib inimeste igapäevast käelist tegevust ja alandab elukvaliteeti. Vigastuste üheks olulisemaks tekkepõhjuseks peetakse vähenenud verevarustust. Samas on viimase 30 aastaga suurenenud õlaliigese artroskoopiliste operatsioonide osakaal ja paranenud magnetresonantsdiagnostika meetodi tundlikkus, mis mõlemad vajavad üha rohkem struktuuride detailset anatoomilist kirjeldust. Seetõttu keskendusime käesolevas uurimistöös õlaliigese kapsli ülaosa struktuuride ja nende verevarustuse kirjeldamisele. Doktoritöö uuringud viisime läbi Lübecki Ülikooli anatoomia instituudile annetatud õlaliigestel. Nii lateksmassiga süstitud kui süstimata arteritega õlaliigestel kasutasime anatoomilist dissektsioonimeetodit. Nii Lübecki kui Tartu Ülikooli anatoomia instituudis rakendasime mikrostruktuuride kirjeldamiseks histoloogilist ja immunohistoloogilist uurimismeetodit. Uurimistöö tulemusena leidsime, et õlaliigese kapsli ülaosas asuvad sidemed on anatoomiliselt püsivad struktuurid ja hästi verega varustatud. Liigesekapsli ülemises piirkonnas paikneva limapauna alumine sein on otseses kontaktis rotaatormanseti kõõlustega ja nende struktuuride verevarustus toimub ühiste arterite kaudu. Kokkuvõttes võib öelda, et uurimistöö tulemused täiendavad meie teadmisi õlaliigese ülemise kapsli anatoomiliste struktuuride osas ja aitavad kirurgidel ära hoida avatud ja artroskoopiliste operatsioonidega seotud komplikatsioone.
Epidemiological and clinical characteristics of pertussis in Estonia
(2018-03-16) Jõgi, Piia; Irja Lutsar, juhendaja; Oona Marje, juhendaja
Vaatamata kõrgele vaktsineerimisega hõlmatusele on paljudes arenenud riikides läkaköha kõige enamlevinud vaktsiinvälditav haigus. Kõrgeim läkaköha avaldumus kõikidest Euroopa riikidest registreeriti 2010.a. Eestis. Kõrge läkaköha avaldumuse tõttu on Eestis tehtud riiklikusse läkaköha immuniseerimiskavasse mitmeid muudatusi ja alates 2012.a. on riiklikult registreeritud läkaköha avaldumus püsinud suhteliselt madalana. Eestis registreeritakse läkaköha haigusjuhte riiklikult Terviseameti poolt. Tänu vaktsineerimisele on tänapäeval paljudel juhtudel haiguse kulg kerge ja inimesed ei pruugi arsti juurde pöörduda ning ebatüüpiliste juhtude korral arst ei pruugi läkaköha peale mõelda ja haigus jääb diagnoosimata. Samas võivad ka väga kergelt haigestunud inimesed läkaköha tekitavat bakterit Bordetella pertussisʼist üle kanda mitteimmuunsetele isikutele. Imikud võivad põdeda läkaköha raskelt ja mõnikord võib haigus lõppeda ka surmaga. Klassikaliselt (läkastavate köhahoogudega, inspiratoorsete repriisidega ja köhahoojärgse oksendamisega) põevad läkaköha vaktsineerimata väikelapsed. Uurimistöö eesmärgiks oli selgitada välja läkaköha levimus kõikides vanusrühmades, et hinnata kas hetkel Eestis kasutusel olev läkaköha immuniseerimisskeem on optimaalne. Selleks viisime me läbi seroepidemioloogilise uuringu, mis kaasab kõiki juhte asümptomaatilistest kuni klassikalisteni ning prospektiivse köhivate patsientide uuringu. Seroepidemioloogilises uuringus selgus, et igal aastal puutub B. pertussisʼega kokku 5,9% inimestest, kuid ainult 30% neist on kaevanud köha oma perearstile. Vahe riiklikult registreeritud läkaköha avaldumuse (0,013%) ja seroepidemioloogial põhineva hinnangulise avaldumuse vahel on 470 korda, mis näitab, et Eestis levib asümptoomne ja/või kergekujuline läkaköha infektsioon või ei ole läkaköha sümptomid teada. Läkaköha levimus köhivate patsientide hulgas oli 4,0%, haigestumus oli kõrgem laste kui täiskasvanute seas. Samas, ühtegi läkaköha juhtu ei kinnitunud ≥ 65aastaste hulgas. Kuigi läkaköhaga patsientidel oli rohkem inspiratoorseid repriise ja köhahoojärgset oksendamist kui muu köhaga patsientidel, siis Maailma Tervishoiuorganisatsiooni läkaköha kliiniline definitsioon pole piisavalt täpne, et läkaköha ainult sümptomite järgi diagnoosida. Hetkel Eestis kasutusel olev läkaköhavastane vaktsiin ja vaktsineerimiskalender on piisavalt efektiivsed, et hoida läkaköhasse haigestumus madalal tasemel, samas B. pertussis siiski ringleb ja läkaköha täielikuks likvideerimiseks oleks vaja uut vaktsiini, mis suudaks vältida ka bakteri kandlust.
The development of interpretation in the context of Estonia's evolving statehood
(2018-03-16) Sibul, Karin; Loogus, Terje, juhendaja; Vogelberg, Krista, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Väitekiri on esimene terviklik uurimus suulise tõlke arengu ajaloost Eestis, hõlmates kahte perioodi: iseseisvat Eesti Vabariiki (1918–1940), ja Nõukogude Eestit (1944–1991). Autori tõestab, et tõlkimist on kasutatud riigi toimimise esimestest päevadest alates, hoolimata murrangulistest poliitilistest, majanduslikest ja ühiskondlikest sündmustest. Väitekiri annab põhjaliku ülevaate suulise tõlke erisustest eri perioodidel, esitab varaseid fakte järel- ja sünkroontõlke ning varaseimate dateeritud tõlgi kasutamiste kohta Eesti Vabariigis. Suulise tõlke uurimist raskendab aga terminoloogiline segadus: sageli ei tehta vahet mõistetel tõlk ja tõlkija. Audiovisuaalsed ja dokumentaalsed allikad, mälestused, arhiividokumendid, ajalehed ja ülemnõukogu istungite stenogrammid võimaldasid koguda usaldusväärse andmestiku. Autor leidis tõlkimise kohta sõjaeelsest perioodist 364 ajaleheartiklit: 278 artiklis oli mainitud tõlkimist Eestis ja 86 artiklis välismaal. Aastate 1944–1991 kohta kogus autor 145 filmikroonikalõiku ja 524 fotot, mis tõendasid suulist tõlkimist nõukogude perioodil ning intervjueeris 69 tõlki ja tõlke värvanud ning tõlget kasutanud inimest. Juba riikluse kujunemise algul, Venemaaga peetud läbirääkimistel kasutati Eesti Vabariigi riigikeelt koos tõlkega vene keelde. Laiendades Pierre Bourdieu sümboolse kapitali mõistet üksikisikult riigile, näitab autor, et eesti keele kasutamine oli otseselt seotud riigi prestiižiga ning osutas riigi sümboolse kapitali kasvule. Diplomaatilist tõlget käsitletakse kui mõjufaktoreid riigi sümboolse kapitali akumuleerimisel. Peale teist maailmasõda muutus Eestis mitte ainult riigikord, vaid ka keelekeskkond. Muutused ühiskonnas avaldasid mõju ka suulisele tõlkele: suuline tõlge eesti keelest vene keelde võimaldas jätkata eesti keele kasutamist ka avalikel ametlikel üritustel, ajal, mil vene keelt suruti peale rahvastevahelise suhtluse keelena. Autor käsitleb suulist tõlget kui eesti keele kasutamist domineeriva võõrkeele keskkonnas.