Sirvi Kuupäev , alustades "2018-10-26" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 6 6

Pharmacological challenge in rodent models of Wolfram syndrome with emphasis on diabetic phenotype
(2018-10-26) Toots, Maarja; Plaas, Mario, juhendaja; Vasar, Eero, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond
Wolframi sündroom (WS) on autosomaalne retsessiivne haigus, mida põhjustavad mutatsioonid Wolframin1 (WFS1) geenis. Sündroomi põhisümptomiks on varajane suhkrudiabeet, millele järgneb optilise närvi atroofia, kurtus, psühhiaatrilised häired ja neurodegeneratsioon. Patsientid surevad 30-40 aastaselt piklikaju degeneratsioonist tingitud hingamise seiskumise tagajärjel. WS sagedus populatsioonis on 0.001% ja heterosügootsette WFS1 mutatsiooni kandjate sagedus 0.3-1%. On leitud, et heterosügootsetel WFS1 mutatsiooni kandjatel on suurenenud risk teist tüüpi diabeedi tekkeks. Täna puudub WS ravi, mis aitaks haiguse progressiooni efektiivselt pidurdada. Sellest tulenevalt üritasime leida uusi ravimikandidaate, mis võiksid aidata WS patsiente. Uurimistööks kasutasime transgeenseid Wfs1 puudulikke hiiri ja rotte. Esmalt leidsime, et muskariini 3 ja glükagooni-sarnase peptiidi-1 (GLP1) retseptorite akuutne stimulatsioon võimendas insuliini sekretsiooni ja normaliseeris veresuhkru taseme glükoositolerantsi testis Wfs1 puudulikel närilistel. Edasi uurisime GLP-1 retseptor agonisti liraglutiidi võimalikku WS kulgu pidurdavat toimet geeni puudulikus rotis. Erinevalt Wfs1 puudulikust hiirest arenes antud rottidel välja insuliinist sõltuv diabeet. Kahe kuu vanustel transgeensetel rottidel, kellel puudub Wfs1 geeni 5. kodeeriv ekson, on normaalne glükoositaluvus ja insuliini sekretsioon. Vanemaks saades hävinevad neil järk-järgult pankrease Langerhansi saarte beeta-rakud, süveneb glükoositalumatus ja 13 kuu vanuselt ilmneb neil insuliinist sõltuv diabeet. Alustades Wfs1 puudulike rottide ravi liraglutiidiga 2 kuu vanuselt (enne esimesi haiguse sümptomeid) leidsime 4.5 kuu möödudes, et ravimit saanud transgeensete rottide glükoositaluvus ei erinenud metsiktüüpi rottide omast. Näitasime, et liraglutiidi manustamine parandas insuliini ja glükagooni sekretsiooni ning vähendas Langerhansi saartes endoplasmaatilise retiikulumi stressi ja põletikumarkerite geeniekspressioone. Ravi tulemusena ei vähenenud rottide pankrease Langerhansi saarte mass, mis oli täheldatav ravi mittesaanud loomadel. Käesolevas töös leidsime esmakordselt, et ennetaval ravil GLP-1 agonistiga võib olla tugev WS vastane toime.
Phenotypic and genetic differentiation in the hybridizing species pair Carex flava and C. viridula in geographically different regions
(2018-10-26) Schmidt, Lisanna; Oja, Tatjana, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Taimed varieeruvad üle terve oma levila silmapaistvalt morfoloogiliselt, geneetiliselt ning kohastumuste poolest. Esiteks seab populatsioonidevaheline geograafiline kaugus füüsilised piirangud geenide vahetamiseks ja teisalt mõjutavad populatsioone eri piirkondades erinevad ökoloogilised tegurid ning keskkonnatingimused, mis võivad viia liigisisese geograafilise eristumiseni. Teisalt on nad võimelised omavahel ristuma (hübridiseeruma), mis ulatusliku geenivahetuse tagajärjel võib viia regionaalse sarnasuseni. Doktoritöös uurisime lähedaselt suguluses olevate kollase tarna (Carex flava) ja ojatarna (C. viridula) morfoloogilist ja geneetilist eristumist kolmes klimaatiliselt erinevas regioonis: Eestis, Šveitsi lauskmaal ja Šveitsi Alpides. Uuritud tarnad erinevad populatsioonide suuruse ja levila ulatuse poolest, mis teoorias põhjustab erinevat regionaalse eristumise mustrit. Sellest tulenevalt, oli minu doktoritöö peamiseks eesmärgiks tuvastada, kas ojatarn oma katkendliku leviku ja väikeste populatsioonidega on regioonide vahel rohkem eristunud kui kollane tarn, kes on laialdasema levikuga ja suuremate populatsioonidega. Teisalt on võimalik, et ristumine mõjutab nende liikide evolutsiooni. Uuringu eesmärkide täitmiseks, teostasime morfoloogilise ja geneetilise analüüsi ning ümberistutuskatse kolme eelpool mainitud regiooni vahel. Tulemused näitavad, et plastilisus, geneetiline varieeruvus ja genotüübi-keskkonna koosmõju on oluliselt mõjutanud mõlema tarna ja nende hübriidi regionaalset eristumist, kuid eristumine on mõnevõrra tugevam ojatarnal. Leidsime, et nii looduslikes populatsioonides kui ka ühisaedades erinesid kollane ja ojatarn üksteisest suurema osa morfoloogiliste tunnuste poolest oluliselt. Geneetiline analüüs toetas tarnadevahelist erinevust, kuid näitas ka geenivahetust. Seega ei ole liikidevaheline hübridiseerumine ei ole nii ulatuslik, et takistada ojatarna regionaalset eristumist. Kollase tarna ja ojatarna morfoloogilise ja geneetilise varieeruvuse kombineeritud uuring ning vastastikune ümberistutuskatse võimaldas teha mitmeid olulisi järeldusi uuritud taksonite morfoloogilise varieeruvuse, geneetilise mitmekesisuse, geneetilise eristumise ja kohastumuse kohta ning hinnata hübridiseerumise mõju laialdasema ja katkendlikuma levikuga taksonitel. See doktoritöö on oluline panus hübridiseeruvate liikide geograafilise eristumise mõistmiseks, mis on eriti tähtis globaalsete muutuste uuringutes ja looduskaitses.
Profile of acylcarnitines, inflammation and oxidative stress in first-episode psychosis before and after antipsychotic treatment
(2018-10-26) Kriisa, Kärt; Haring, Liina, juhendaja; Zilmer, Mihkel, juhendaja; Vasar, Eero, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond
Vaimuhaigused on pikka aega olnud osa inimkonna ajaloost, kuigi skisofreenia termin võeti kasutusele alles pisut üle 100 aasta tagasi. Skisofreenia all kannatab ligi 1% rahvastikust ja ning see kuulub 15 juhtiva töövõimetuse põhjuse hulka. Skisofreeniahaigete eluiga on keskmisest populatsioonist 15-20 aastat oodatust lühem. Skisofreeniaspektrihäired avalduvad esmase psühhootilise episoodiga enamasti noores täiskasvanueas ja psühhoosi puhul võivad kliinilises pildis ilmneda erinevad sümptomid, mis on iseloomulikud ka skisofreeniale, nagu näiteks taju-, mõtlemis-, tunde- ja tahteelu häired. Diagnoosimise muudavad subjektiivseks ja keerukaks erinevate psühhootiliste häirete sümptomite suhteline sarnasus ning diagnostiliste biomarkerite pakettide puudumine erinevate psühhootiliste haiguste eristamiseks. Psühhoosile eelnevad tavaliselt muutused organismi ainevahetusprotsessides, näiteks süsivesikute ja lipiidide ainevahetuses, oksüdatiivse stressi või põletikumarkerite tasemetes (s.o metaboolne düsregulatsioon). Samas puudub ühtne seisukoht, et kuivõrd metaboolne düsregulatsioon krooniliste psühhootiliste häirete puhul on omistatav haigusele enesele või antipsühhootilise ravi kõrvalmõjudele. Antud küsimusele võimaldab vastuseid pakkuda esmase psühhoosiepisoodiga patsientide vereseerumi metaboolsete biomarkerite taseme uurimine enne antipsühhootilise ravi alustamist ja ravi kohaldamise järgselt. Tartu Ülikooli Kliinikumi Psühhiaatriakliiniku esmase psühhootilise episoodiga patsientide uurimine ja tulemuste analüüsimine ning võrdlemine tervete vabatahtlikega võimaldas leida ja järeldada, et esmane psühhoosiepisood on seotud madalatasemelise kroonilise põletikulise seisundiga, millega kaasnevad muutused lipidoomikas (atsüülkarnitiinide spektris), kuid samal ajal ei esine sisulist erinevust oksüdatiivse stressi tasemes võrreldes kontrollgrupiga. Seitsmekuulise antipsühhootilise ravi tulemusena alaneb põletiku ja oksüdatiivse stressi tase ning atsüülkarnitiinide muutused normaliseeruvad kontrollgrupi tasemele.
Characterization of the genomic profile of osteosarcoma
(2018-10-26) Ho, Xuan Dung; Märtson, Aare, juhendaja; Maasalu, Katre, juhendaja; Koks, Sulev, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond
Osteosarkoom (OS) on kõige sagedamini esinev esmase luu pahaloomulise kasvaja vorm. Igal aastal diagnoositakse ligikaudu 3 esmast OS juhtumit miljoni elaniku kohta. Haigus esineb sagedamini noorematel ja meessoost isikutel. Esmased haigussümptomid on mittespetsiifilised, mistõttu võib haigus esmasel pöördumisel tähelepanuta jääda. Sagedamini esineb OS suurtes toruluudes nagu reieluu, sääreluu ja õlavarreluu ning levib sagedamini kopsukoesse. Ehkki keemiaravi kombineerituna operatiivse sekkumisega aitab oluliselt elulemust parandada ei pruugi need aidata tervistuda. Seetõttu on OS-i prognoos halb ning pole muutunud 1980 aastatest. OS-i põhjus ja tekkemehhanism ei ole teada ning seetõttu pole leitud ks uusi raviviise. Viimasel ajal on hoogustunud ODi genoomika uuringud parandamaks selle haiguse tekkemehhanismidest arusaamist. Selle tulemusena on kirjeldatud mitmeid muutusi genoomi struktuuris. Geenide ekspressiooni diferentsiaalanalüüsid on kirjeldanud mitmesuguseid leide, kuid uuringudisainide erinevused ei ole senini võimaldanud saavutada terviklikke tulemusi. Oma töös rakendasime paarisdisaini, kus võrldesime samade isikute kasvajalise ja terve luukoe transkriptoomi. Proovide arvu suurendamiseks kasutasime ka parafiinsisestatud arhiivimaterjali, mis võimaldas hinnata keemiaraviist tingtud transkriptoomi muutusi. Normaalse ja kasvajalise koe vahel leidsime ekspressiooni erinevusi 5000 geeni puhul. Suur osa geene oli seotud luukoe reorganiseerimisega, dediferentseerumise ja invasioonida. Lisaks uurisime ka transposoonide ja korduselementide ekspressiooni muutusi. Tuvastasime SAR ja HSATII elementide ja (CATTC)n lihtjärjestuse üleekspressiooni osteosarkoomi koes. Tegemist on osteosarkoomile spetsifiliste makeritega, mis võivad aidata mõista osetosarkoomi patogeneesi.
The zoological garden as a hybrid environment – a (zoo)semiotic analysis
(2018-10-26) Mäekivi, Nelly; Maran, Timo, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Loomaaedu leidub peaaegu kõigis suuremates linnades ja neid külastab kokku enam kui 700 miljonit inimest aastas. Ometi puudub selge arusaam, kuidas inimesed, meie hoiakud ja tehiskeskkond mõjutavad loomaaialoomade pidamispõhimõtteid ja -tingimusi. Samuti on vaja sügavamat mõistmist sellest, kuidas loomaaialoomad ja kujundatud keskkond mõjutavad meie arusaamu ja ettekujutusi neist. Loomaaed on hübriidne keskkond, kus loomaaia tegevustes kohtuvad ning põimuvad kultuurilised ja looduslikud nähtused. Lisaks kujundavad loomaaias aset leidvat liigisisest ning liikide vahelist (ka inimese) lävimist sellised tegurid nagu loomaaia ajalugu, väljapanekute kujundus, enesekuvand ja asutuse eesmärgid. Doktoritöös näitame semiootilise lähenemise olulisust selle keerulise uurimisobjekti mõtestamisel ehk analüüsime loomaaeda kui kultuurilist nähtust, selle praktilisi ettevõtmisi liigikaitses, teadustöös ja loodushariduses, ning keskendume loomaaias elavatele loomadele kui omailma omavatele subjektidele. Me arutame, millist mõju inimeste hoiakud, taju ja ettekujutused omavad loomaaialoomade eludele ja kuidas loomaaialoomade lävimine erineb nende looduses elavate liigikaaslaste kommunikatsioonist. Leiame, et loomaialoomade haldamisel eelistatakse sageli kõrge heaolu tagamist mõnede liigiomaste käitumismustrite säilitamise ees. Veendume, et juhul, kui loomaaia keskkond erineb loomaaia loomade jaoks nende loomulikust keskkonnast, siis nende nende kommunikatiivsed võimed on paratamatult mõjutatud. Selgitame, et inimesed ei suhtu erinevatesse loomaliikidesse võrdselt ja sama kehtib ka sellistes praktilistes ettevõtmistes nagu liikide haldamine ning loomade heaolu uuringud. Toome esile, kuidas meie hoiakuid kasutatakse loomaaialoomade esitlemiseks kindlal viisil ning kuidas loomaaiad omalt poolt mõjutavad meie tundmusi.
The human mirror: a critique of the philosophical discourse on animals from the position of multispecies semiotics
(2018-10-26) Rattasepp, Silver; Maran, Timo, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Töös lahatakse teatavat laialt levinud filosoofilist või teoreetilist arusaama suhetest inimeste ja loomade vahel. See „tavamõistuslik“ arusaam inimeste-loomade suhetest koosneb kuuest tahust, mis on kokku võetud allpool. Koos moodustavad need narratiivi, millel on problemaatilisi tagajärgi elurikkuse, omailmade ja inimeseksolemise mõistmisel. Seda sellepärast, et need kuus tahku näitavad, et selle tavamõistusliku diskursuse rolliks on teha teistest loomadest madalamat järku ja seega tähtsusetud olendid, mistõttu ei pöörata neile piisavat tähelepanu teatavaid teemasid, küsimusi ja mõisteid analüüsides, mida peetakse ainuomaselt inimlikeks. Tagajärjeks on antropotsentristlik usk inimese erandlikku loomusse, mille järgi inimesed oleksid justkui loodusest lahutatud ja elaksid eraldises kultuuri- või keelevallas. Töös ollakse seisukohal, et rohkem tähelepanu teistele loomadele võib pakkuda huvitavaid tulemusi filosoofiliste küsimuste arutamisel. Nimetatud kuus tahku, mis moodustavad „filosoofilise tavamõistuse“ on järgmised: 1. Inimeste ainulaadne loomus tuletatakse ainult inimest ennast uurides; 2. Loomade endi olulisimaks tunnuseks on, et neil puudub midagi ainuliselt inimomast; 3. Kui inimesi võrreldakse loomadega, kirjeldatakse inimesi nende suhtes ainulaadsetena, mitte pelgalt erinevatena; 4. Eristus inimeste ja loomade vahel on vaimne või taandatav vaimsele; 5. Loomi kirjeldatakse ühe suure ja ühtlase kategooriana, millesse kuuluvad kõik loomad tervikuna; 6. Tõeline inimeseksolemine saavutatakse siis, kui inimeses endas maha suruda loomalikkus. Töös kasutatakse posthumanistlikke arusaamu eelneva kriitiliseks analüüsiks. Posthumanistlik diskursus keskendub neile paljudele suhetele, mis inimestel on mitteinimestega, olgu need elusad või mitte. Olulisemad kriitilised kontseptsioonid töös on korrelatsionism ja antropoloogiline masin. Esimene neist kirjeldab olukorda filosoofias, mille järgi on meil võimalik vaid juurdepääs suhtele (korrelatsioonile) mõtlemise ja olemise vahel, kuid mitte kummalegi poolele eraldi. Korrelatsionistlik mõte on asümmeetriline, kuna inimese poolt peetakse tähendusloomes peamiseks. Antropoloogilise masina mõiste kirjeldab arusaama, mille järgi inimeste ja loomade erinevus ei ole liigipiiril, vaid pannakse määratlema inimest ennast. Niisugune olukord muudaks siis justkui oluliseks loomaliku poole mahasurumise inimeses. Töö katsub ühtlasi laiendada ja rakendada antropoloogia „ontoloogilist pööret“ teiste loomade omailmadele, võttes justkui tagasivaate inimmõtlemisele läbi teiste loomade pilgu, mille tulemiks oleks omamoodi „filosoofia teiste loomade pilgu läbi“.