Sirvi Kuupäev , alustades "2018-12" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 10 10

Universitas Tartuensis : UT : Tartu Ülikooli ajakiri 2018 nr 11
(Tartu : Tartu Ülikool, 2018-12) Tartu Ülikool
Silurian noncalcified macroscopic algal fossils from the Kalana Lagerstätte, Estonia
(2018-12-03) Mastik, Viirika; Tinn, Oive, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Inimkonna teadmised meie planeeti kunagi asustanud organismidest pärinevad fossiiliandmestikust, milles on suure ülekaaluga esindatud eluajal tugevat skeletti omanud loomad. Üliharva on kivististena säilinud nn pehmekehalised organismid, nt ilma mineraliseerunud kudedeta selgrootud või lubistumata vetikad. Kesk-Eestis, Jõgevamaal, Kalana (Otisaare) karjääris päevavalgele tulnud vetikafossiilid on nii oma anatoomilise detailsuse kui ka liigilise mitmekesisuse poolest ainulaadsed, võimaldades laiendada meie teadmisi Siluri ajastu merelistest ökosüsteemidest. Käesoleva uurimistöö eesmärgiks oli selgitada Kalana Lagerstättes (e. erakordse säilivusega fossiilide leiukohas) leiduvate vetikafossiilide süstemaatiline kuuluvus, anda ülevaade Siluri ladestu vetikate levikust Eestis ja kogu maailmas, ning interpreteerida keskkonnatingimusi (vee sügavus, temperatuur, põhja iseloom), kus need organismid kunagi elasid ning mattusid. Doktoritöös detailselt kirjeldatud kolmest vetikaliigist kaks (Palaeocymopolia silurica ja Kalania pusilla) kuuluvad rohevetikate (Chlorophyta) seltsi Dasycladales. Kolmas Kalanast kirjeldatud liik on Leveilleites hartnageli, mis morfoloogiliste tunnuste ja paljunemisstruktuuride paiknemise järgi kuulub punavetikate (Rhodophyta) hulka, klassi Florideophyceae. Uurimistöös jõuti järeldusele, et Kalana peaaegu terviklikuna säilinud vetikatallused on mattunud in situ normaalsoolsusega, lainetuse eest kaitstud laguunikeskkonnas, kus vee sügavus ulatus kuni 15 meetrini ning temperatuur võis püsida umbes 20 °C juures. Eestis on üksikuid sarnaseid vetikafossiile leitud veel mitmest karjäärist ning puursüdamikust, kinnitades, et vetikad olid Siluri ajastu algul (ligikaudu 440 Ma tagasi) levinud üle kogu praeguse Eesti territooriumi. Siluri-vanuselisi lubistumata vetikate leiukohti on maailmast kokku kirjeldatud 37, neist suur osa asuvad Baltica või Laurentia paleokontinentidel.
The role of routines, demands and resources in work stress among Estonian journalists
(2018-12-06) Ivask, Signe; Ugur, Kadri, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond
Uurijad on teadusmaailmas ajakirjanduse kohta juba pikemat aega nentinud, et see on muutuste keerises. Ajakirjandust (nagu ka muid valdkondi) on tabanud tehnoloogilised uuendused ja proovikivid, mis on omakorda tööülesannetele mõju avaldanud. Sellele kõigele lisandub uue tõhusa ärimudeli otsimine, millega praegu meediaettevõtted silmitsi seisavad. Väitekirja eesmärk on uurida ajakirjanikke, kes kõikide nende muutuste kiuste teevad väga olulist tööd – toimetavad auditooriumini informatsiooni ühiskonnas toimuva kohta. Doktoritöö täpsem eesmärk on uurida ajakirjanike töörutiini ja stressi, selgitada välja nõudmised ning ressursid uudise loomise protsessis ja analüüsida professionaalset tagasi- ja edasisidet ajakirjanike töös. Nii stressitekitavate kui ka töös toetavana mõjuvate tegurite väljaselgitamiseks ja analüüsiks kasutan töö nõudmiste-ressursside (job demands-resources) teooriat. Kasutasin töös nii kvantitatiivseid kui ka kvalitatiivseid meetodeid, mis andsid mulle ühtviisi nii andmeid laiema konteksti kohta kui ka detailset materjali ajakirjaniku töö, stressi, nõudmiste ja ressursside kohta. Töös tuli välja, et muutuste ja uute nõudmiste tõttu pole minu valimite ajakirjanikel veel tõhusaid rutiine välja kujunenud. Tõhusad rutiinid tähendavad seda, et ajakirjanikud suudavad kiiresti opereerida mitmete meediumide vahel, vältides negatiivset stressi või vähemalt selle kuhjumist. Ühtlasi tunnetasid ajakirjanikud mitmekülgseid tehnoloogilisi oskusi positiivsete omadustena ja intervjuudes nenditi, et ka toimetustes peetakse neid olulisteks. See viis aga ka tõsiasjani, et eri vanuses ja kogemusega inimestel tekib stress erinevatest nüanssidest: noortel pigem sellest, et töötatakse eri meediumidega ja seetõttu tehakse rohkem tööd; vanematel pigem sellest, et kohati võib oskuste vähesus või mitte nii tõhus ja kiire reaktsioon eri meediumides tekitada tööl jätkamise suhtes ebakindlust. Professionaalset edasi- ja tagasisidet, mida peavad töö nõudmiste-ressursside teooria autorid üheks oluliseks toetavaks teguriks tööl, said ajakirjanikud minu uuringutes väga vähe. Klõpsustatistika on küll tagasiside tehtud tööle, ent ei sisalda endas piisavalt informatsiooni, millest ajakirjanik võiks õppida, et ennast professionaalselt arendada.
Kolme kuuga nägime koguni seitset aastaaega!
(Maaleht, 2018-12-06) Kallis, A.
Sulfidogenesis for metal removal and recovery from metalliferous oil shale
(2018-12-11) Menert, A.; Ilmjärv, T.; Korb, T.; Kivisaar, M.
Islamistide deradikaliseerumist ja eemaldumist soodustavad meetodid ja teemad kuue Euroopa riigi näitel
(Tartu Ülikool, 2018-12-12) Maiberg, Heidi; Tartu Ülikool. Usuteaduskond; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Magistritöö eesmärk oli teada saada, milliseid deradikaliseerumist ja eemaldumist toetavaid meetodeid ja teemapüstitusi kasutatakse töös islamistidega. Selleks analüüsisin kuue Euroopa riigi – Austria, Soome, Rootsi, Hollandi, Saksamaa ja Ühendkuningriigi – ekspertide ja kahe Euroopa Liidu institutsioonides töötava spetsialistiga tehtud intervjuusid. Töö alguses sõnastasin teoreetilise raamistikuga, mis andis ülevaate deradikaliseerumis- ja eemaldumisvaldkonna peamistest mõistetest ning radikaliseerumis- ja deradikaliseerumismotiividest. Esimene uurimisküsimus oli seotud deradikaliseerumis- ja eemaldumisprotsessi strukturaalse ülesehitusega. Vaatluse all olnud riikide praktikasse kuulub neli etappi: organisatsiooni poole pöördumine, kokkulepete sõlmimine, vajaduste kaardistamine ja nõustamine ning programmist või toetavatest tegevustest eemaldumine. Esimene etapp võib olla vabatahtlik, aga ka kohtu poolt suunatud. Kokkulepete tegemise faasis on oluline, et äärmuslase ja kontaktisiku vahel tekiks usalduslik side – muidu ei saa eesootavaid tegevusi läbi viia, sest paljud neist eeldavad vastastikusel usaldusel põhinevat suhet. Etapi kolmas faas algab konkreetse indiviidi vajaduste kaardistamisega, et teada saada, millised on tema vajadused ühiskonda lõimumiseks. Kui need on paika pandud, saab alustada eri meetodite rakendamise ja jututeemade käsitlemisega. Kui inimene tunneb, et on saavutanud iseseisva elu ja protsessi algul seatud eesmärgid, lõpeb koostöö. Küsimus, mis meetodeid protsessis kasutatakse ja mis teemadel äärmuslastega vesteldakse, oli siinse töö puhul keskne. Pakutavad meetodid sõltuvad konkreetse indiviidi vajadustest. Siiski loetlen järgnevalt levinumad meetodid: äärmuslasele mentori määramine, kes toetab teda tugiisikuna kogu deradikaliseerumis- ja eemaldumisprotsessi vältel; sotsiaalse ja majandusliku abi pakkumine, mille hulka kuulub inimese toetamine tööturule naasmisel, kontaktide leidmisel ja hariduse omandamisel; vajadusel psühholoogilise ja religioosse nõustamise pakkumine. Tulemuste puhul oli üllatav, et religioosne nõustamine pole protsessi kohustuslik osa, vaid enamikul juhtudel sõltub selle pakkumine konkreetse indiviidi soovidest. Kui inimene ei soovi usuteemalist nõustamist, siis üldjuhul seda peale ei sunnita. Üks teistest eristuv meetod on virtuaalkeskkonnas sekkumine – äärmuslane leitakse ja temaga võetakse ühendust sotsiaalmeedia vahendusel, järgneb sotsiaaltöötajaga silmast silma kohtumine. Äärmuslastega käsitletavad teemad on peamiselt seotud identiteedi, kuuluvuse ja religiooniga. Identiteeti puudutavates küsimustes arutleb äärmuslane mentori või kriminaalhooldajaga talle omaste narratiivide, rollide, välispoliitika ja riigiga suhestumise üle. Nimetatud teemad toetavad identiteedi loomist ja vestluste kaudu proovib mentor toetada äärmuslases uute perspektiivide teket, mis omakorda aitab luua uut vägivallatut identiteeti. Näiteks aidatakse äärmuslasel end näha mõnes uues rollis, proovitakse leida organisatsioon, kuhu saab vägivallatult panustada, ja arutletakse välispoliitiliste sündmuste üle, et toetada maailmavaatesse nüansside lisandumist. Religiooni ja ideoloogiaga seotud tegevusi on mitmeid. Üldjuhul on äärmuslasel võimalik suhelda kohaliku imaamiga, osal juhtudel ka võtta osa kogudusega seotud tegevustest. Siiski pole see alati lihtne, sest on kogudusi, kellel on keeruline võtta enda sekka äärmuslast. Olulisema infona tuli tööst välja, et sageli pole religioon ja ideoloogia radikaliseerumise peamised põhjused ja motivaatorid, mistõttu osal juhtudel ei käsitleta neid teemasid programmis või toetavates tegevustes üldse. Mõne spetsialisti sõnul võib osa äärmuslaste puhul loobuda religiooni ja ideoloogia komponendist programmis ja toetavates tegevustes. Eestil puudub väljatöötatud praktika toetamaks äärmuslaste deradikaliseerumist ja eemaldumist, sest pikka aega polnud selleks vajadust. Siiski on tehtud samme selles suunas, et koolitada vajalikke ametkondi ja luua võrgustik, mis vajaduse korral selle teemaga tegeleb. Deradikaliseerumise ja eemaldumise toetamisele suunatud tegevuste puhul on oluline rõhutada, et need peavad toimuma konkreetse inimese vajadusi arvestades, mis muudab kõnealuses valdkonnas tegutsemise väga aeganõudvaks ja kalliks. Praeguste organisatsioonide tegevuse kriitikaks on toodud, et tegeletakse ühe-kahe meetodiga korraga, ent ei vaadata inimese kõiki vajadusi ega tegeleta nendega ühekorraga. Lisaks ei mõõda programmid oma mõju, mistõttu on keeruline öelda, millised meetodid mõjuvad ja miks. Selle pinnalt võib öelda, et on oluline, et erinevad deradikaliseerumist ja eemaldumist toetavad tegevused toimuksid paralleelselt ja lähtuksid konkreetse indiviidi vajadustest, kuid rohkem ressursse tuleb suunata ka mõjuhindamisse, et teada saada, mis protsessi juures töötab ja mis mitte.
Detsember – üks põnevate ilmadega kuu
(Maaleht, 2018-12-13) Kallis, A.
Missing interpretations. Natural and residual finds in Estonian archaeological collections
(2018-12-17) Johanson, Kristiina; Kriiska, Aivar, juhendaja; Jonuks, Tõnno, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Doktoritöö „Puuduvad tõlgendused. Looduslikud ja jäänukleiuna interpreteeritud esemed Eesti arheoloogiakogudes“ keskmes on tõlgenduseta või ühekülgselt seletatud leiud, mida on Eesti arheoloogiakogudesse praeguseks jõudnud märkimisväärne arv. Töö allikaks on kahte liiki leiud – looduslikud, nagu fossiilid ja veerised, ning inimtekkelised, nagu hilisematest kontekstidest leitud kiviesemeid (kivikirved, -talvad, tulekivist nooleotsad). Viimaseid on enamasti peetud jäänukleidudeks samal paigal asunud varasemast asulakohast. Analüüsitud leidudel on kahtlemata olnud erinevaid tähendusi. Kuigi suur osa tõlgendusi jääb spekulatiivseks, õnnestus mitmete leidude puhul nende leiukonteksti ning kasutus-kulumisjälgi arvestades näidata, et osa fossiile, veeriseid ning varasemaid kiviesemeid hilisemates kontekstides on teadlikult kunagistesse asulatesse, linnustesse või kalmetesse toodud. Veeriseid võidi kasutada erinevast materjalist esemete poleerimiseks, keedukividena vee soojendamisel, lingukivide või mängukividena. Samas on nii kirjalike allikate, etnograafiliste analoogide kui folklooritekstide põhjal teada, et erinevaid kive, fossiile ning kiviesemeid on kasutatud kaitse- ja ravimaagilistes toimingutes. Näiteks on kivikirveid, talbu ja nooleotsi, aga ka fossiile ja silmatorkava välimusega veeriseid peetud taevast välgulöögiga alla kukkunud piksenoolteks, mida kasutati muuhulgas äikese ja tulekahju eemal hoidmiseks, aga ka äkiliste haiguste ravimiseks. Eesti hilisraua-, kesk- ja uusaegsetest kontekstidest leitud varasemate kiviesemete leiud võiksid viidata just sellele uskumusele. Maagilisi kaitse- ja ravipraktikaid iseloomustab variatiivsus, mis tähendab, et vajadusel omistati maagilist toimijalisust väga erinevatele esemetele ja ainetele. Nii ei pea kaitse- ja ravimaagilisi esemeid otsima atraktiivsete või silmatorkavate leidude hulgast ning pigem võib neid leida esmapilgul ootamatute, looduslike või igapäevaste asjade seast. See teadmine andis põhjuse juba kogutud arheoloogilise allikmaterjali analüüsimiseks lähtuvalt maagia aspektidest.
Modification of the cell-penetrating peptide PepFect14 for targeted tumor gene delivery and reduced toxicity
(2018-12-20) Künnapuu, Kadri; Langel, Ülo, juhendaja; Kurrikoff, Kaido, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Viimastel aastakümnetel on geeniteraapia alal toimunud olulised edasiminekud, mis on teinud võimalikuks haiguste ravimise geenitasandil vigast geeni asendades või selle ekspressiooni maha surudes. Terapeutilistel eesmärkidel kasutatavad nukleiinhappe molekulid nagu DNA ja RNA peavad efekti saavutamiseks rakkude sisse pääsema, kuid ei suuda seda iseseisvalt oma suurte mõõtmete ja kõrge negatiivse laengu tõttu teha. Seetõttu on nukleiinhapete rakku transportimiseks vaja kasutada transportvektoreid. Üheks transportvektorite tüübiks on rakku sisenevad peptiidid (RSP), mis seonduvad nukleiinhapetega ning suudavad need läbi rakumembraani toimetada. Samas on RSPd sageli mittespetsiifilised ning võivad omada toksilisi efekte. Just neid probleeme on antud doktoritöös käsitletud. Esiteks modifitseeriti RSPe, et suurendada nende kasvajaspetsiifilisust ning vähendada mittespetsiifilist kogunemist kudedesse nagu kops ja maks. Selle saavutamiseks kinnitati RSP külge polüetüleenglükooli (PEG) molekul, mis vähendab mittespetsiifilisi interaktsioone RSP/nukleiinhappe osakeste ja rakkude vahel. PEG molekul lisati RSPle kasvajatundliku vahelüli kaudu, mis tähendab, et PEG eemaldatakse RSP küljest alles kasvaja ümbruses, mille toimel RSP aktiveerub ning toimetab endaga seotud nukleiinhappe ümbritsevatesse kasvajarakkudesse. Seda kasvajaspetsiifilist RSP rakendati ka terapeutilise nukleiinhappe transpordiks hiire kasvajamudelis, et hinnata, kas loodud RSP/nukleiinhappe süsteem suudab kasvaja kasvukiirust vähendada. Teiseks uuriti RSP/nukleiinhappe osakeste valmistamise strateegia ning laengutiheduse ja hüdrofoobsuse modifitseerimise mõju RSP toksilisusele. Kokkuvõtteks tehti selle doktoritöö käigus RSPdele spetsiiflisi modifikatsioone, millega on võimalik suurendada nende kasvajaspetsiifilisust ja vähendada toksilisust. Neid disainipõhimõtteid on võimalik edaspidi rakendada ka uute ja turvalisemate RSPde disainil.
Juhendavad haldustekstid žanriteoreetilises raamistikus
(2018-12-20) Reinsalu, Riina; Kasik, Reet, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Mistahes tekstide loomine põhineb alati kirjutaja tehtavatel valikutel. Osa neist valikutest täidab kultuurikontekstis välja kujunenud standardseid suhtluseesmärke, teine osa on aga varjatud eesmärkide, sh isiklike suhtluskavatsuste teenistuses, avaldades mõju ka keelekasutusele. Väitekirja eesmärk ongi välja selgitada kirjutajate tekstistrateegilised valikud, mida nad teevad eri žanre esindavates haldustekstides, et täita seatud suhtluseesmärke. Uurimistulemustest ilmneb, et töövõtu- ja käsunduslepingud ning korraldused, otsused ja käskkirjad on ülesehituselt tavakohastatud, koosnedes kindla struktuuriskeemi alusel järjestatud sisuelementidest ja väljakujunenud sõnastus- ja lausestusviisidest, mille kaudu viiakse ellu standardseid, üldtuntud eesmärke. Seevastu avaldused, teabenõuded ja kaebused, mille eraisikud esitavad ametiasutusele, varieeruvad oma struktuurilt ja keelekasutuselt tugevasti, võimaldades peale standardsete eesmärkide täita ka varjatud eesmärke, nt kritiseerida ametiasutuse tegevust. Niisamuti erinevad vaatlusalused tekstid selle poolest, mil viisil antakse neis tegevusjuhiseid. Kui lepingutele on omased modaalverbid ja mittemodaalsed väitlaused ning korraldustele, otsustele ja käskkirjadele da-tegevusnime vormid, mis esindavad käskimisstrateegiat, siis avalduste ja teabenõuete vahendusel pöördutakse ametiasutuse poole peamiselt palve ja soovi vormis. Eripärasena paistavad teiste tekstide hulgas silma kaebused, kus rakendatakse peamiselt küsimisstrateegiat, mis on tihti iroonilis-emotsionaalse alatooniga. Haldustekstide struktuuri- ja keeleanalüüsi tulemused, esitatuna žanri- ja tekstitüübiteoreetilises raamistikus, annavad ainest aruteluks haldussuhtluse eesmärgikohasuse ja vastuvõetavuse üle, sh keeleõppeaspektist. Ühtlasi võimaldavad need anda haldustekstide koostajatele praktilisi soovitusi, kuidas tagada tekstide vastavus selge keele põhimõtetele ning õige- ja heakeelsustavadele.