Sirvi Kuupäev , alustades "2019-05-13" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 2 2

The metabolomic profiling of psoriasis, atopic dermatitis and atherosclerosis
(2019-05-13) Ottas, Aigar; Soomets, Ursel, juhendaja; Kingo, Külli, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond
Metaboloomika on teadusharu, mis tegeleb madalmolekulaarsete ühendite mõõtmise ja analüüsimisega. Nendeks on aminohapped, biogeensed amiinid, süsivesikud, rasvhapped, nukleiinhapped või peptiidid, mis võivad olla nii eksogeenset kui ka endogeenset päritolu. Nende ainete samaaegne mõõtmine võimaldab näha ainevahetusradade otsest peegeldust, nö. metaboloomset sõrmejälge. Psoriaas on laialt levinud krooniline põletikuline nahahaigus, mis esineb kuni 1%-l lastest ja 2%-3% üldpopulatsioonist. Haiguse teke on seotud mitme põhjusega, sealhulgas geneetiline eelsoodumus ja vastuvõtlikkus, keskkonna mõjutegurid koos immuunsüsteemi düsfunktsiooni ja nahabarjääri häirega. Atoopiline dermatiit on laialt levinud ja kompleksne nahahaigus, mis mõjutab kuni 15% lapsi ja täiskasvanuid üldpopulatsioonis. Kuigi enamik lapsi kasvab haigusest välja, hõlmab see teatud juhtudel ka täiskasvanuid, mõjutades patsientide heaolu ja põhjustades rida kaasuvaid haigusi, sealhulgas allergiad, astma, tähelepanuhäired ning aneemiat. Ateroskleroos on põletikuline haigus, hõlmates arterite seinu, kuhu kogunevad põletikulised rakud ja lipiidid. See viib arterite ahenemiseni, mis võib päädida trombi tekkega, põhjustades infarkti. Ateroskleroosi kõige levinumad vormid on perifeerne arterite haigus ja koronaar-arteri haigus, millest mõlemast on saanud suured rahvatervise probleemid. Käesoleva doktoritöö peamiseks eesmärgiks oli analüüsida psoriaasi, atoopilise dermatiidi ja ateroskleroosi patsientide metaboloomseid profiile ning hinnata sarnasusi ja erinevusi leitud metaboliitides.
Modulation of decision-making by transcranial magnetic stimulation
(2019-05-13) Tulviste, Jaan; Bachmann, Talis, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond
Inimese käitumist kontrollivates otsustusprotsessides on oluline roll dorsolateraalsel prefrontaalkorteksil (DLPFK) ning sellega juhteteede kaudu seotud eemalasuvatel ajupiirkondadel, kuid otsustusprotsesside täpsemate neurobioloogiliste mehhanismide kohta on veel vähe teada. Otsustusprotsesside põhjalik uurimine on oluline nii täidesaatvate funktsioonide ja sihipärase käitumise mõistmiseks kui ka erinevate neuropsühholoogiale tuginevate ravimeetodite väljaarendamiseks. Käesolev väitekiri keskendus mitte-veridikaalsete otsustusprotsesside uurimisele, kasutades selleks transkraniaalse magnetstimulatsiooni (TMS) meetodit. Otsustusprotsessidega seotud DLPFK piirkondi magnetimpulssidega mõjutades on võimalik tuvastada otsustamise neurobioloogilisi korrelaate ning uurida veridikaalseid ja mitte-veridikaalseid otsusi vastandava teoreetilise mudeli paikapidavust. Uuring I näitas, et mitte-veridikaalseid otsustusprotsesse on võimalik TMS-i abil selektiivselt mõjutada, kusjuures vasakpoolne DLPFK näib olevat rohkem spetsialiseerunud mitte-veridikaalsetele kognitiivsetele otsustele kui veridikaalsetele, samas kui parempoolne DLPFK osaleb mõlemat tüüpi otsustes. Tulemused ilmestasid ka seda, et TMS rakendamine avaldab korteksi piirkondadele nii lokaalset kui distaalset, TMS lookusest eemalasuvalt realiseeruvat mõju. Uurimuses II leidis kinnitust parempoolse DLPFK oluline roll impulsiivses ja riskantses käitumises: parempoolse DLPFK neurofüsioloogilise erutuvuse pärssimine madalsagedusliku TMS-iga tõi kaasa käitumise pidurduse vähenemise ning oluliselt riskeerivama käitumisstrateegia. Uuring III kinnitas BDNF geeni olulist mõju nii mitte-veridikaalsetele otsustusprotsessidele kui ka sellele, kuidas prefrontaalsete piirkondade mõjutamine TMS-iga mitte-veridikaalset endofenotüübi mõjuga seotud käitumist muudab. Väitekirja uurimustest järeldub, et TMS meetodil DLPFK piirkondi mõjutades on võimalik otsustusprotsesse mõjutada, kuid vallanduvad käitumuslikud muutused sõltuvad nii ülesande iseloomust, ülesandega seotud kognitiivsete mehhanismide lateralisatsioonist, kui ka inimese neurobioloogilisest endofenotüübist.