Sirvi Kuupäev , alustades "2021-09-24" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 4 4

Galaxies and non-galactic baryons in cosmic filaments
(2021-09-24) Kuutma, Teet; Tamm, Antti, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Galaktikad on ühed huvitavamad taevas vaadeldavad objektid. Need on erineva kujuga, vankriratta või CD-plaadi kettakujulistest spiraalsetest kuni ilmetute kanamuna kujuga el- liptilisteni. Sada aastat tagasi mõõdeti esimest korda galaktikate kaugusi ja sai ilmsiks, et need on meist tohutult kaugel asuvad tähtede kogumikud. Ka meie Päike asub ühes galakti- kas, Linnutee, mis on ainult üks miljarditest teistest galaktikatest meie universumis. Tänu teleskoopidega tehtud taevaülevaadetele, mille eesmärk on galaktikate täpsete asu- kohtade määramine, on saanud selgeks, et galaktikad ei asu üksteise suhtes juhuslikult, vaid eelistatud paigutuses. Mõned neist on tihedas koosluses üksteise lähedal, parvedes. Parvede vahel on pikad galaktikate ahelad, filamendid. On ka piirkondasid, kus on väga vähe või po- le üldse galaktikaid, tühikud. Seda jaotust võib ette kujutada kui inimeste jaotust Maa peal, kus parved on suurlinnad, filamendid suuremad teed, mille lähedal on väiksemad linnad ja tühikud väheasustatud alad. Samuti on leitud, et galaktikad erinevad sõltuvalt nende keskkondade tihedusest. Par- vedes on hilisemas arengujärgus galaktikad: suuremad ja vanemad. Tühikud on vastandina väiksemate ja noorte galaktikate ala. Filamendid on vahepealsed, kus leidub palju erine- vaid galaktikaid. Nad esinevad ka väga erinevates keskkondades asudes nii tühikutes kui ka parvede kogumite vahel. Selle teesi eesmärgiks on iseloomustada just filamentides asuvaid galaktikaid. Prae- guseni pole veel selge kuidas filamendi keskkond mõjutab galaktikate arengut. Probleemi lahendamiseks kasutasime kaasautoritega nii avalikult kättesaadavaid vaaltusandmeid kui ka Tartu Ülikooli Tartu Observatooriumi teadlaste kogemust galaktikate konfiguratsioonide iseloomustamises. Selle töö tulemusena leidsime, et filamentides on galaktikad väiksema tähetekke aktiivsusega ja üldiselt hilisemas arengufaasis kui eeldaks ainuüksi keskkonna tiheduse põhjal. Edaspidi on vaja veel uurida galaktikaid, et nende olemusest aru saada.
La traduction cinématographique en Estonie soviétique : contextes, pratiques et acteurs
(2021-09-24) Hoffmann, Tiina; Sütiste, Elin, juhendaja; Chalvin, Antoine, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Käesolev doktoritöö käsitleb nõukogude Eesti audiovisuaalse tõlke keeleliste, tehniliste ja ideoloogiliste tingimuste diakroonilist analüüsi. Töö keskendub tõlkeajaloolisele rekonstrueerimisele, võrreldes esimese Eesti Vabariigi tõlkepraktikaid nõukogude Eesti filmitõlke praktikatega. Eraldi analüüsitakse aastaid 1939–1944 ning trofee- ja välisfilmide tõlkimist ja levitamist (post-)stalinistlikus NSV Liidus ja ENSVs. Uurides erinevaid filmitõlke praktikaid ja repertuaaripoliitikat nii kinodes kui ka kinoklubides, ilmneb Juri Lotmani teooriast lähtuvalt kaks vastandlikku poolust: ühelt poolt semiosfääri keskmes olevad ametlikud kinod, kus praktiseeritakse filmide tsenseerimist ja kaudtõlget vene keelest, ja teiselt poolt NSV Liidu perifeerias asuvad Eesti kinoklubid, mille filmirepertuaar oli piirangutest vaba ja kus toimus intensiivne tõlketegevus otse võõrkeeltest. Doktoritöö käsitleb Lääne filmide vene keelde dubleerimist ja remonteerimist kui teatud tüüpi adaptatsiooni, mis lähtus NSV Liidu hargmaisest olemusest, pakkudes venekeelsete dublaažide kui kollektiivse ühisloomingu näol autoriseeritud diskursust liiduvabariikidele mitmekeelsele kinopublikule. Filmikontoris Ahto Vesmese juhtimise all välisfilmidele valminud eestikeelsed subtiitrid, mis olid nõukogude filmitõlke kontekstis ainulaadne nähtus, muutsid Eesti NSV liidus subtiitertõlke tippkeskuseks. Töös kasutatakse mitmeid ad hoc lähenemisviise: postkoloniaalseid uuringuid, juhtumianalüüsid, kultuurisemiootika teooriaid ja empiirilisi uuringuid. Lõputöö heidab valgust ka filmitõlkijate mitmetahulisele identiteedile ja tõlketööle ning nende kogukonna arenemisele alates 1960ndate lõpus.
Protecting property rights through international treaties but with constitutional brakes: the case of contemporary Russia
(2021-09-24) Krimmer, Maren; Mälksoo, Lauri, juhendaja; Starzhenetskiy, Vladislav, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond
Väitekirjas hinnatakse rahvusvaheliste lepingute täitmist Venemaa poolt ja Venemaa käsitust rahvusvahelise õiguse vahekorrast oma riigisisese õigusega eelkõige omandiõiguse valguses. Lisaks uuritakse Venemaa ning Euroopa Nõukogu ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonide suhteid läbi aastate ning nende rahvusvaheliste organisatsioonide ning rahvusvaheliste lepingutega liitumise mõju sellele, kuidas Venemaa teostab rahvusvahelist õigust. Täpsemalt keskendutakse väitekirjas omandiõigusele Venemaa õiguskorras ning hinnatakse selle kooskõla rahvusvahelise õiguse normidega. Viimastel aastatel on ilmnenud mitmeid põhimõttelisi probleeme seoses rahvusvaheliste lepingute täitmisega Venemaa poolt. Seda küsimust ei saa käsitleda mustvalgelt üksnes selle põhjal, kas Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuseid Venemaa õigussüsteemis täidetakse või mitte. Arvesse on vaja võtta suuremat pilti, sealhulgas Venemaa ajalugu ja eriti lähiminevikku pärast Nõukogude Liidu lagunemist. Sellel, miks Venemaa ei täida rahvusvahelisi lepinguid, on palju erinevaid põhjuseid, muuhulgas Nõukogude Liidu järgsel Venemaal omandiõiguse kontseptsiooni väljatöötamisega seotud probleemid ning keeruline erastamise protsess 1990ndatel. Kui inimõiguste mõistet käsitada teatud laadi õigussiirdena, vähemalt eelnenud Nõukogude perioodiga võrreldes, siis on selge, et selle ülevõtmine Venemaa õigussüsteemi ei ole läinud nii ladusalt, kui Venemaa Euroopa inimõiguste konventsiooniga ühinemise ajal eeldati. Kui uurida omandiõiguse kaitset Venemaal, ilmneb selles hulk puudujääke. Nagu käesoleva väitekirja neli artiklit näitasid, on omandiõiguse aluseks eelkõige õigusriigi põhimõte (rule of law), eriti nii riigisiseste kui rahvusvaheliste õigusnormide austamine. Väitekirjast nähtub, et kuna Venemaal õigusnorme ei austata, ei pruugi praegu kehtivad regulatsioonid Venemaal omandiõigust (nii, nagu need on tagatud Euroopa inimõiguste konventsiooniga) piisavalt tõhusalt kaitsta.
Писательская стратегия и литературная репутация М. А. Кузмина в раннесоветский период (1917–1924 гг.)
(2021-09-24) Пахомова, Александра; Боровикова, Мария, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Väitekiri on pühendatud Mihhail Kuzmini esimeste revolutsioonijärgsete aastate kirjanduslikule reputatsioonile ja kirjanikustrateegiale. Selles vaadeldakse perioodi alates aastast 1917, mil kirjanik tervitas entusiasmiga veebruarirevolutsiooni (kuid ei võtnud omaks bolševike võimule tulekut 1917. aasta oktoobris), kuni aastani 1924, mil Kuzmin eemaldus kirjandusprotsessist. Uurimistöö eesmärk oli uurida Kuzmini reputatsiooni ja strateegia dünaamikat, pöörates erilist tähelepanu tema ühiskondlik-poliitilisele positsioonile ja esteetikale. Väitekirjas analüüsitakse suurt hulka Kuzmini ilukirjanduslikke ja kriitilisi tekste, kusjuures paljusid neist esmakordselt. Peamise metodoloogilise instrumendina kasutatakse ”praktikate teooriat”. Teiseks peamiseks uurimustöö kontseptsiooniks on uute identsuste idee, mis kujunesid vene revolutsiooni ajel. Esimeses peatükis kirjeldatakse Kuzmini kirjandusliku reputatsiooni ja strateegia peamiseid tendentse, pöörates erilist tähelepanu tema reputatsiooni stabiilse tuuma kujunemisele, kuvandile, mille poole nii kriitikud kui autor ise paljude aastate jooksul pöördusid. Teine peatükk käsitleb Kuzmini 1917. aastal kirjutatud teoseid ja tema ühiskondlik-poliitilist positsiooni sellel ajal. Kolmas peatükk käsitleb perioodi aastatel 1917 kuni 1921, mida võib iseloomustada kui Kuzmini kriisi ja tema pettumust revolutsioonijärgses tegevuses. Tema loomingu peamine tegevussuund sellel ajal oli töö teatris. Neljas peatükk käsitleb Kuzmini osalemist erinevates kirjanduslikes liitudes. Viiendas peatükis vaadeldakse perioodi aastast 1923 kuni 1924, mil autori kirjanikustrateegiaid tabab ebaedu, ja analüüsitakse selleni viinud asjaolude põhjuseid. Uurimustöö näitab ühte võimalikku kirjanike adapteerumisviisi 20. sajandi uute kultuuriliste tingimustega ning toob selgust perioodi, mida Mihhail Kuzmini biograafias on paljude aastate jooksul kõige vähem uuritud.