Sirvi Kuupäev , alustades "2021-10-11" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 3 3

Risk factors, etiology and long-term outcome in young ischemic stroke patients in Estonia
(2021-10-11) Schneider, Siim; Kõrv, Janika, juhendaja; Vibo, Riina, juhendaja; Tartu ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond
Noores eas on insuldil sageli laastav mõju, sest selles vanuses inimestel on tavaliselt perekondlike ja töökohustuste koorem kõige suurem. Viimase paarikümne aasta jooksul on oluliselt kasvanud insulti haigestumus alla 55-aastaste seas. See tõus on toimunud isheemilise insuldi ehk ajuinfarkti arvelt. Ajuinfarkti põhjuseks on aju verevarustuse häire arteri sulguse tõttu. Ajuinfarkti haigestumuse suurenemist on seletatud muu hulgas sellega, et riskitegurite – vähese liikumise, suitsetamise, ülekaalu, kõrgenenud vererõhu jt – levimus on märgatavalt kasvanud. 2003.–2012. aastal Põhja-Eesti Regionaalhaiglas ja Tartu Ülikooli Kliinikumis ravil olnud 18–54-aastaste ajuinfarkti patsientide uuring kinnitas, et traditsioonilised insuldi riskitegurid olid noorte seas levinud. Ligikaudu pooltel esines kõrgvererõhktõbi või oli vere kolesteroolisisaldus suurenenud ning kolmandik suitsetas. Kõrge vererõhk, südame rütmihäired jt riskitegurid esinesid Eesti noortel patsientidel sagedamini kui teistes Euroopa riikides ja selle poolest sarnanesid Eesti patsiendid endast mitukümmend aastat vanemate insulti haigestunutega. Lisaks näitas uuring, et noorte patsientide seas, kellel tekkis vahetult pärast insulti kopsupõletik või mõni muu infektsioon, oli 5-aasta suremus suurem, kui neil, kellel infektsioone ei olnud. Miks see nii oli, pole täpselt teada. Põhjused võivad peituda pikemas haiglaravis ja taastusravi hilisemas alguses või infektsiooni põhjustatud põletikureaktsioonis, mis pärsib aju võimet taastuda. Keskmiselt viis aastat pärast insulti oli noorte insuldipatsientide hinnang oma elukvaliteedile mittehaigestunutega võrreldes oluliselt halvem. Uuringust selgus, et halvaks hindasid oma elukvaliteeti need, kellel esinesid muu hulgas depressiooni tunnused või võimetus töötada täiskoormusega. Üllatuslikult oli aga neil patsientidel, kes olid suhteliselt hästi taastunud, oma hinnang elukvaliteedile tervetest inimestest isegi parem. Arvatavasti on see seotud üldise tänutundega, mis on tekkinud vaatamata võimalikele haiguse jääknähtudele.
Enteral nutrition, gastrointestinal dysfunction and intestinal biomarkers in critically ill patients
(2021-10-11) Padar, Martin; Starkopf, Joel, juhendaja; Reintam Blaser, Annika, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond
Organpuudulikkuste diagnoosimine ja ravi on üks intensiivravi nurgakividest, kuid seedetrakti puudulikkus on ebapiisavalt defineeritud ning diagnoosimine põhineb siiani peamiselt subjektiivsel kliinilisel läbivaatusel. Võimalikud ravimeetodid seedetrakti probleemide lahendamiseks intensiivravipatsientidel ning nende tõenduspõhisus on vähesed. Uurimistöö keskendus enteraalse toitmisravi läbiviimisele ja jälgimisele, seedetrakti düsfunktsiooni ja puudulikkuse diagnoosimisele ja mõju selgitamisele ning kõrgenenud kõhukoopasisese rõhu ravivõimaluste uurimisele intensiivravihaigetel. Leidsime, et pärast enteraalse toitmise protokolli kasutuselevõttu manustati intensiivravipatsientidele esimese nädala jooksul oluliselt rohkem toiduenergiat enteraalse toitmise teel ilma komplikatsioonide sagenemiseta. Samaaegselt aga vähenes veenisisene toitmine ning kokkuvõttes ka nädala summaarne toiduenergia hulk. Tulemused viitavad vajadusele toitmisravi komplekssemalt planeerida. Järgmises uuringus järeldasime, et soole funktsiooni peegeldava biomarkeri tsitrulliini ning kahjustuse markeri I-FABP-i määramine ei võimalda enteraalse toitmisravi edukust hinnata ning nende roll toitmisravi juhtimisel on hetkel ebaselge. Kõrgenenud kõhukoopasisene rõhk on intensiivravipatsientidel sage probleem, mille ilmnemine on seotud kehvemate ravitulemustega, kuid ravivõtted on piiratud. Meie uurimistöö osutab ühe ravimeetodi, sedatsiooni süvendamise, vähesele toimele ja võimalikele kõrvaltoimetele. Kuivõrd ligi veerandil patsientidest on raviefekt siiski hea, võib seda ravivõtet vajaduse korral kaaluda. Seedetrakti puudulikkuse teke on seotud halvemate ravitulemustega. Nii primaarne, st kõhukoopa patoloogiaga seotud, kui sekundaarne, muu põhjusega seedetrakti puudulikkus on seotud kõrge suremusega. Sekundaarse põhjusega seedetrakti puudulikkuse juhud leiavad sagedamini aset hilisemal intensiivraviperioodil, patsientide seisund on raskem ning ravitulemused võivad olla kehvemad. Töötasime välja seedetrakti sümptomite ja kõrgenenud kõhukoopasisese rõhu raskusastmete kombinatsioonil põhineva kliinilise skoori seedetrakti düsfunktsiooni hindamiseks, mis on vajalik nii kliinilises kui teadustöös. Skoori võime ennustada suremust oli hea ning järgmise sammuna on vajalik valideerimisuuring.
New avenues for GLP1 receptor agonists in the treatment of diabetes
(2021-10-11) Sedman, Tuuli; Volke, Vallo, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond
Glükagoonilaadne peptiid 1 (GLP1) on hormoon, mis vabaneb soolestikust vastusena söömisele. GLP1-l on erinevates elundsüsteemides mitmeid toimeid. See osaleb vere glükoositaseme regulatsioonis: stimuleerides insuliini ja inhibeerides glükagooni vabanemist veresuhkru tase langeb. GLP1 toimel aeglustub mao motoorika ja tühjenemine. Kesknärvisüsteemis reguleerib GLP1 söögiisu ning seeläbi kehakaalu. GLP1 füsioloogilistel toimetel põhineb ravimklassi GLP1 retseptori agonistide kasutamine. Need on laialdaselt kasutatavad diabeediravimid, mis lisaks veresuhkru taseme langetamisele vähendavad söögiisu ja alandavad kehakaalu. Ravimklass on võrdlemisi ohutu, kuna hüpoglükeemia risk on väike. Lisaks on kõrvaltoimed võrdlemisi kerged, sagedasemateks iiveldus ja oksendamine. GLP1 retseptori agonistide mõnede toimete suhtes kujuneb välja tolerantsus – näiteks mao motoorika aeglustumine väheneb ravimi kestval kasutusel. Samuti vähenevad ravimi korduval kasutamisel kõrvaltoimed, möödudes esimeste ravinädalatega. See, kas tolerantsus tekib ka GLP1 retseptori agonistide veresuhkru taset langetava toime suhtes, ei ole seni teada. GLP1 retseptori agoniste on kasutatud haruldaste ühe geeni rikkest põhjustatud suhkurtõve vormide puhul. Wolframi sündroom on geneetiline haigus, mille käigus arenevad 1. tüüpi diabeet, magediabeet ja silmanärvi kahjustus. Seni ei ole haigusel spetsiifilist ravi ja suhkruhaiguse tekkel kasutatakse tavaliselt insuliini süste. Käesolevas töös uurisime, kas GLP1 retseptori agoniste saaks kasutada Wolframi sündroomi puhul tekkiva suhkurtõve raviks. Uurimistöö eesmärkideks oli uurida GLP1 retseptori agonistide suhtes tekkivat tolerantsust hiirtel ja inimestel ning nende ravimite võimalikku toimet Wolframi sündroomi loommudelil. Eesmärkide saavutamiseks teostati loomkatseid hiirtel ning viidi läbi kliiniline uuring tervetel vabatahtlikel. Loomakatsete tulemused näitasid selget tolerantsuse teket hiirtel. Vastupidiselt loomkatsete tulemustele ei kujunenud aga tolerantsust välja inimeste puhul. Wolframi sündroomi loommudelis olid GLP1 retseptori agonistid efektiivsed veresuhkru langetajad, mis loob võimaluse nende kasutamiseks Wolframi sündroomi ravis.